Meie Elu = Our life, September 19, 1985

              nr. 38 (1855) iö85 „Meie Elu" nr. 38 (1855) 1985 NELJAPÄEVAL, 19. SEPTEMBRIL - THURSDAY, SEPTEMBER IS 9
— Toomas Trei,
; Peeter Hannus.
Aldo Elb, Peeter
Kimsto. (Pildilt
Foto— H. Raigna
lu
lERIKA
used ayaldatakse
tede ,,so.oreboardV
ouchball". Võist-eb
• meeskonnast
äng üldiselt s^r-gpallile
ja inglise
kõige suurem eri-
. et vä-stasmängi-'
õmmata ega tõu­tud
kerge puudu-b
toimuma kahe
iepärast ei esine
•juhtumeid, kus
ja endid üksteise
iskavad. Mängi-
V ja võistlusriided
Iteeritud. Seetõttu
Ka on seal või"
[ihtipeale vaheta-istlejat
lahkuvad
llevad uuedpuha-iSTAT
. r l
• esirhene sõna,
)ngBranch'i põh-
Savona Drive)
[meeskonna asu-
Ija elas, Järgmine
fada kombe järgi,
ümuvad kevadel
Itakse võistlused,
IMetrö-Torontos.
jtlevad liigad on^
|da suurfirmade
I on 1,8-nes spor-
)rtlased Kanadas,
meeskond on
jkumaid, sest ega
faanudtegutseda
et nendest va-luldudV
M RAIGNA
|r nur
>retulnud.
mes, Helsingis
^iooni läbi linna
18. sept.
1910 Vana-Antslas, ^Võrumaal,
omandas kesk hariduse Valga
Poeglaste Gümnaasiumis ja lõpe°
tas Tartu ülikooli mag. pluil. kraa­diga
1938ia. (eesti keel, kirjandus,
filosoofia, rahvaluule). Töötas see­järel
ülikooli juures teadusliku sti­pendiaadina
(1938-40) jaõppeüles-annete
täitjana (1943-44), olles
1943-44 ka „Vanamui8e" teatri dra­maturgiks.
Rootsis töötas arhiivi-töölisena
Karlstadis jaiLundis, asu­tades
1950.a. ajakirja „Tulimuld" ja
1951.a* Eesti Kirjanille Kooperatii­vi.
On olnud Tulimulla toimetajaks
ja tegelikuks väljaandjaks ning E.
Kirj. Kooperatiivi asjaajaja-direk-toriks
tänaseni.
Oli Tartus noorluuletajat^ sõp­rusringi
jjArbujad" üks asutajaid ja
nimeandja. Tema sulest on ilmu­nud
16 esmatrükis luuletuskogu, IS
tõlget ja valimikku (neist üks
1966.a. isegi ilma loata Tallinnas!),
16 romaani, 5 näidendit, ligi 20
koguteost ja uurimust kas tema
poolt iseseisvalt või kaasautorina
toimetatuna, neist tähtsaimatena
mitmeköiteline suurteos „Meie
Maa", ,,Universitas Tartuensis",
„Eesti talu", „Eesti Rootsis", „Ar-bujad"
ja „Arbujate kaasaeg",
„Eesti kirjandus paguluses",
„Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid",
„Koolilinn Valga" ja rida teisi. Töö­kavas
seisab mitiji suure tähtsusega
teost, nende hulgas „Eesti raamat
paguluses" II, „Kirjad romaanist"
j.m.'
ARENGU P I K A I A J A L I NE
Võistlusfö
üliõpilastele
Montreali eesti akadeemiliste
©rg-ide poolt väljakuulutatud
ööde tähtaeg ligineb, ent
veel hilja eesti tudengil, kes
taotleb esmakordselt teaduslikku
kraadi, katsetada oma emakeele
oskust ja töö valmis kirjutada 1.
novembriks s.a. Auhinnatöö võib
kirjutada kas millisel tahes eestiai­nelisel
teemal või eriainelise lühi­uurimusena
vabal ainevalikul.
Töö pikkus mitte alla 30 lk. masi­nakirjas,
kaasa arvatud sissejuha­tus,
kokkuvõte, bibliograafia ja i l ­lustratsioonid.
Auhindadeks on: I
- 500 ja II - 250 dollarit. Au­hinnakomisjoni
kuuluvad dr. A.
Kurlents, prof. dr. M . Pühvel ja õp.
H. Laaneots. Tööd saata märgusõna
all koos autori nime, aadressi ja
ülikooli nime sisaldava suletud
ümbrikuga aadressil: A. Kurients,
4376 Circle Rd., Montreal, Que.,
Biograafiline teatmik
eesti teadlastest
2.
Näeksime meeleldi mõninga in­formatsiooni
lisamist elulugudes­se,
mis kokku võiks lisada ainult 1-2
trükirida sisendi kohta, kuid avar-metada
trükivigu. Neid ei ole küll
eriti palju, kuid kahjuks rohkem
kui teatmeteoses sooviks näha.
Vilumusega korrektor oleks ena-daks
tunduvalt isiku tundmist. Nii miku neist kõrvaldanud. Ingliskee-oleks
soovitav ära märkida güm- Isete publikatsioonide tiitlite või
naasiumi lõpetamise, või küpsus­tunnistuse
omandamise aeg ja
koht, võib-olla ka kooli nimi. Ka
oleks oluline sama perekonnani-asutuste
nimede puhul on trüki­vead
muutnud mõnel puhul teksti
mõtte hoopis arusaamatuks. On
eriti halb, kui viga on jäänud min-
Masingu samuti isikupärasest loo­mingust
on 2-3 asja siiski viisistatud.
Kas nõustuksid andma lühikese sišl-gituse
ja ühtlasi iisama, kas sinu äsja -uow T v e ^
ilmunud 16. kogu - .Juiskliiv. Tal- ^Jj. 'T^' "^^f'. Tulemused
vereis" - jätkab seda enam-vähem ^^^.^^atakse detsembri algul. Jõudu
„ vaba vormilist" irdumist meile kord
õpetatud luule vormidest?
mega isikute puhul ära tuua nende gü põhjusel nimesse (näit. Prima,
sugulusvahekorrad, nagu on seda pro Priima), või aadressi,
tentud teistes teatmeteostes, „Eesti Väljaspool Rootsit, asuvatele
Biograafilises Leksikonis" (EBL) ja eestlastele on aga kõjge häiriva-selle
täiendusk6ites(EBLT),.„Eesti maks kuupäevade rootsi kirjutus-
Entsüklopeedias" ning „Eesti Nõu- viis eestikeelsesHekstis, näit. 1923-
kogude Entsüklopeedias". Ka kõne 04-11! Muidugi harjub ju haritud
all olevas teatmikus on õige mitu inimene kõigega ja võrreldes too-
Bernard Kangro
le.\ Mis puutub,tähtpäevadesse, siis
jah — mu esimene raamat, „Sonetid",
ilmus 1935.a. Tartus, „Polenud puu"
1945 Karlstadis, „Tulimulla" esimene
riurhber, nagu mäletad, jaanipäevaks
1950 jne. Aastad kuhjuvad — ja
,,juubelid"!...
Oma arenguteekonna kohta 50
aasta jooksul tunnistab Kangro ise, et
,,aja käärpuudelfe keerlevad meelis- _
lõngad on. ebaühtlased — tunased
teist karva kui tänased". Ta tunnis­tab
ka,, et tema^ juba eelkobliajas al­guse
saanud värsikats^tuste trüki-ristsed
toimusid alles 1929.aastal 4-
realise.,,Aprilli variatsiooniga" aja­kirjas
„Kevadik", et sumbuda siis
veel 5 aastaks. ^
^ Järgnes traditsioonipärane sonet­tide
ajastu, et anda siis koht üle kesk­aegsele
ballaadile, isegi regivärsile
-lähedases sõnasti^šes. Raskel ajal
1940/41 sündinud uduse sümbooli-
: kaga värsid mattusid sügavale'sahtli-põhja.
Ainult osai neist kaasaja hä­mara
kajastusena leidis tee,,Põlenud
puusse" (1945). Alles aastatel 1951-
55 hakkas kujunema välja teelahk­mele
jõudnult uus, ijmbritsevat välis­maailma
tabada ja seda seljatagusega
võrrelda püüdev Kangro. Aastava-hemikusl955-
64 ei ilmunud^-lt üht­ki
luuletuskogu, kuigi pilviseid värs­se
kogunes sahtlisse, et jõuda osali­selt
lugejani alles .1970.a. ilmunud
,,Minu näos." ' " *
September" (19Ö4],„Värjumaa"
1966]i,,Puud kõnnivad kaugemale"
(1969], „Allikad siliaijuikres" (1972)
— see on juba uus KangiiO, mis sealt
vastu vaatab. Siit juba. a
usutlemine. -.^
ki ka
VIIS JUUBELIT
- — Sulle tuleb sügis juulbelitega.,
Sinu väsimatu võitluskaaslase Lilian
Esopi hinnangul võid pühitseda sel
aastal korraga vähemalt vii| juubelit.
On see nii? |
— Kõige suurema murega vaatan­gi
vastu (uubeli-jandile. Aga läbi
peab selle tegema; on see ju üks kir­jandusliku;
elu vorme. Juubelitesse
puutuvalt — tõsi küll, et olen sündi­nud
pühapäeval, 5-ndal (u.k.j. 18.)
sept. 1910. Sel päeval, nagu olen
(uulnud, olevat nähtud taevas päi­kest
ja kuud korraga ja seeipidavat
olema hea märk. Minu aknast õnn
küll sisse kasvanud ei ole, olen pida­nud
alati, tegema tööd, juba seits­mendast
eluaastast karjapoisika pää-
III I l l i l — • • I I M I I l l — — ——
— Tiivad on aastatel õlul! See oli
justkui alles eile, millal sain sinult
esimese pühendu^stekstiga ,,Soneti
ajaloo", sinu magistritöö. 1938! Olid
siis juba vähemalt 3 raamatu autor.
Mida ütled ise tolle kauge* Tartu-päeyade
kastevärske aja ja oma
häitsmemeestest kaaslaste kohta
toonase Tartu pulbitsustes? .
— Tõepoolest oli 1938 aastaks, mis
jättis meie kirjanduslukku püsiva jäl­je.
Ilmus nooremate luuletajate luu­levalimik
,,Arbujad" prof. Ants Ora-e
toimetusel, kaastöölisteks Alver,
Kangro, Masing, Merilaas, Raud,
Sang, Talvik, Viiding. Ma olevat
Örasemälu kohaselt olnud nime leiu­tajaks.
Mis iganes ,,arbujate" enami­kuga
vahepeal juhtunud, nimi on
jäänud ja püsib kirjandusloos. Et sa­mal
aastal ilmus ka „Eesti soneti
ajalugu", see on vist vähestel teada,
kuigi teos on jäänud zhanriajaloo
ainsaks käsitluseks meie kirjandus­teaduses
kuni tänaseni.
POOLSADA RAAMATUT
— Sinu hoolsa ja väsimatu käe all
on ilmunud EKK väljaandel 1950.a.
alates üle 300 meie uudisloomingu-list
algupärandit! Aga milline on Si­nu
enda teoste koguarv?
— Üksikraamatute arv, kus minu
nimi figureerib, tõuseb küll 50-ni,
näit: 16 algupärast esmatrükis luu­letuskogu,
sama arv romaane, 5 uuri-muste-
esseedekogu, näidendite-raa-mat,
bibliograafiad ja kümmekond
koostatut...
— Ega's see ole kõik. Kirjanikul ju
alati põuetaskus ränk südamevalu
avaldamata seisvate ideede ja käsi­kirjade'suhtes.
Või oled erand?
— See on pikk lugu. Igal autoril on
-juba noorest east alates varuks poo­likuid
või valmiski käsikirju, kavat­susi
jä ,,südamevalusid" üsna suures
arvus. Ei ole mina mingi erand.,,Päi­kese
kätte saatmata lapsi" minulgi.
Vähemalt 3 neist sahtlis päriselt val-
. mis, näit. mälestused varasest nooru-
:sest„Kipitai", romaan romaanist
Tartu-seeria ühe köite genees),
kunstnikuromaan „Pime tuul", kõ-nelemate
poolikutest asjadest. Mis
sinna patata!
— Mu töölaual on sinu varasema­test
kogudest eraldatutena kaks vii-mast-
1977.a. ilmunudl5. kogu„Me-arevalgus.
Tuuletund", ja 1985.a. sel­lele
järgnenud 16. kogu — „Tuiskliiv.
Talvereis". Mitte ainult sinu, vaid
meie luule üldse on elanud lääne­maailmale
(ja isegi eesriidetagustele,
kuigi seal komistatakse!) järgnedes
üle sügava vörmimuudatuse, muutes
uue luule raskesti arusaadavaks lu­gejale
ja suures osas vist kasutama-tuks
ka heliloojaile, kuigi näit. Uku
— „Tuiskliiv. Talvereis', (juba
pealkiri sisaldab paralleeli eelmisele
kogule ^Merevaigus. Tuuletund") on
16. kogu; Vormi või ,,vabavormi",
nagu vihjad, küsimus on pikk ja
komplitseeritud siin praegu arutle­maks.
Jätame selle tulevikuks. See on
kogu eesti (ja üldse luule) arengulu­gu.
Just see viimane kpgu oma vor­milt
ei ole eriti vaba", siiski aga
mitte ka ülekaalukah silprõhulises
süsteemis, nagu varasemad kogud.
Domineerib puhttooniline (kus värsi­mõõdus
rõhutus asendis olevad sil­bid
ei ole loetud) ülesehitus. Heliloo­jaid
see ei tohiks takistada, arusaa­mist
lugejale ehk samuti ka mitte,
kuigi rütm ei ole kergesti tabatav.
Nn. vabavärss on ju, nagu tead, ise­asi,
see esineb vanas silprõhulises süs­teemis
ilma stroofivormita, read eri-pikkused.
Just neid mul selles kogus
(ja vaevalt varemjpalju leidub. Vaba­värss
oli omal ajal väga moes
(näit.J.Sütistel). Iseasi on lõppriimi ja
stroofi või salmivormi küsimus. Neid
Viiuldaja V. Puu
:ab õpinguid USA-s
Ligemale kolme aasta eest kodu­maalt
Torontosse pääsenud noor
viiuldaja,Viljar Puu, kavatseb jätkata
muusikaõpinguid USA-s, Tulsa lin­nas,
Oral Robertsi ülikoolis. Äsja­lõppenud
suve pühendas ta reisimi­sele,
tegutsedes viiuldajana vaimuli­kus
ansamblis The Celebrant Singers.
Nimetatud grupp, koos V. Puuga,
rändas Evangeeliumi laulusõnumiga
läbi kogu Ameerika ja külastas Egip­tust
ning Kreekamaad. Alanud sügis­semestril
uuendati ta stipendium 0.
Robertsi ülikoolis, kus ta viiuli õppi­mise
kõrval alustab nüüd stuudiumi
ka dirigeerimise alal. Vastava kon­kursi
tulemusel nimetati V. Puu üli­kooli
sümfooniaorkestri abidirigen-diks.
Konkursil juhatas ta orkestrit
Brahmsi ..Akadeemilise avamängu'*
ettekandmisel. Robertsi ülikooli or­kestri
kõrval tegutseb Viljar veel
Oklahoma City sümfoonia orkestri
esimese viiuldajana. 1986.a. suveks
on Robertsi ülikooli orkestril ees pi-on
mul üle hulgaaja selles kogus küll ^^^m kontsertreis Euroopase, kus toi-üsna
mitmeid. See aga, mis lugejale
võib-olla raskusi valmistab, on vist
luuletuse sisestruktuuri küsimus,
rohked väljajätted, napp sõnastus,
ebatavaline rõhk motiividel, s.p.
sisul. I •
LUULE UUENEB
Kogu maailma uus luule on praegu
selline ja palju raskem taibata harju-,
matul lugejal kui kunagi varem mõne
eesti mehe värsid (välja arvatud va­hest
puhtalt sürrealistlik luule). Oma
osa mängib luules ja eriti maailma
uuemas luules motiivide suur laialt-haaramine
ja ebatavalisüs, nende
vastandamine, sümboolse tähenduse
andmine, ka nende päritolu sügavast
alateadvusest, kuigi detailid ise on
teravalt ja realistlikult kirja pandud.
See ei ole aga sugugi mitte mingi
mõttetu „sonimine" (ega ma muidugi
igaühe eest ei vastuta!), vaid katse
haarata proosas avaldamatut — uut,
alateadvuse sügavusest, meie teadvu­se
piirimailt. Mingi ,,vigurdamine"
[nagu vahest omal ajal oli moes, ka
meil) ega ka mitte mingi oheldamata
„minnalaskmine" see ei ole, vaid
ikkagi — vähemalt kavatsetult,
sügav tõ sidus. Luule uueneb alati,
nagu ka romaan ja näidend. Nendega
tasub tutvuda. ^ "
• : JOHANNES KAUP • '
' (Tuleme tagasi Bernard Kangro
loomingu arengul juurde tema pöör­depunkti
tähistavate romaanidega).
muvad kontserdid Ameerika ülikoo­lis
Sorbonnes, Parüsi Notre Dame,
Lyoni, Milano, Lucerne jt. katedraa­lides
ja Salzburgis.
teadlasperekonda, nagu 4 Õpikut ja
YUö-nimelist, 3 Taagepera, 2 Jaa-nussoni,
Kilksoni (seejuures isa,
kõrgkooli õppejõud, puudub], Kir-det,
Paabot, Parmingut, Rauna,
Rinnet jt. Kohe teatmiku esimesel
tekstileheküljel küsib lugejaj^kas
on Felix ja Helju Karin Aasma
samal aadressil õde-venda või
abielupaar? Viimasel juhul on jää­nud
märkimata Helju sünninimi,
mis mujal on enamikus märgitud.
Või pole üldsegi sugulussuhetes,
kuigi elavad koos?
Tuleks koguni kaaluda, kas mitte
lisada ka isa ja ema nimed, viimane
koos sünninimega, nagu seda teeb
„Deutsch-baltisches biographisc-hes
Lexikon", EBL ja EBLT tava­liselt
märgivad isanime, mõnikord
ka ema. Nimede juures paistab sil­ma,
et eestistatud (või üldse muu­detud)
nimede puhul onmõnikord
endine nimi märgitud, teistel puh­kudel
aga mitte. Oleks soovitav se­da
järjekindlalt teha. Abielus nais-teadlaste
puhul on tavalise märki­misviisi
(sünninimi klambreis) ase­mel
kasutatud veel teisi vorme,
näit. Kõvamees-Kitching, Juta ja
Linask, Kersti Luhaäär, kus ilmselt
on respekteeritud isiku enda kasu­tamisviisi.
Märkides ära veel mõningaid sil­ma
puutunud teatmiku pisipuudusi
ja iludusvigu, tuleks kõigepealt ni-men
ja
soome ooper
S, Ä.R.CTc
A.RCX
KLAVER,
ii
Eesti keele kursMs
Möödunud talvel töötas Eesti
Majas esmaspäeva õhtuti eesti kee­le
kursus täiskjasvanuile. Kursus
õnnestus ülimalt hästi, mis annab
jällegi julgust ja indu sellise kursu­se
korraldamiseks. Et tulla vastu
lastevanematele, kes toovad oma
lapsi teisipäeva õhtuti Eesti Majja
täiendusalgkooli, otsustati tänavu
korraldada kursus teisipäeva õhtu­ti
Toronto Eesti Maja Noorteruu-mis.
Kursus algab teisipäeval, 24. sep-lembril
kell 7 õhtul kestvusega 10
õhtut. Viimaseks õppepäevaks sel
aastal on 26. november. Õpetajaks
on, nagu eelmisel aastal, tuntud
pedagoog Ellen Martens.
Osavõtt eesti keele kursusest on
soovitav eriti lastevanematele,
Rahvusvaheliselt tuntud ajakiri
„Gonnoisseur" (ilmub New Yorgis)
oma juuni numbris tõi jutu Soo­mest.
Nimelt oli juttu ooperist
Soomes.
K ' i mujal maailmas on ooper oma
. populaarsuses taandumas, siis Soo­mes
on toimumas ooperi,,ärkamine"
H- ja peamine ooperitäht seal on
Jörma^^Hynninen on kõlava häälega.
Edukaks ooperiks on tarvis häid
heliloojaid, häid ooperilauljaid ja
küllah teadlikku kuulajaskonda.
Soomes on olemas need kõik. Ja soo­me
ooperi tase on jätnud ülejäänud
maailma kaugele taha.
Soome riikliku ooperi kunstiline
juhätajajorma Hynninen on hea laul-
- ja. ,
Heliloojad, nagu Aulis Sallinen,
Paavo Heininen ja Eino-Juhani Rau-tavaara,
on teinud oopereid, kus just
Jorma Hynninen saaks mängida pea­osa.
20 UÜTOOPERIT
1975-st aastast saadik on Soomes
loodud 20 uut ooperit. Paljusid neist
on esitatud ka. välismaal, New Yor­gist
Moskvani, nagu näiteks „Ku-ningas
läheb Prantsusmaale" (sõ­nad:
Paavo Haavikko, muusika: Au-
Jeaii Sibdius
LIBDF.R
Jornui f lyi 11 üi KM i - K I!( ()()i 1 K ;i ]\
perid jutustavad meie inimestele,
sest nende ooperite aine on lähedane.
Tõsine aine ja raske muusika, nagu
„raske pähkli" kallal pead murdmi­ne,
meeldib soomlastele."
PALJU KÜLLAKUTSEID
Jorma Hynninen on saanud külla­kutseid
paljudelt' kuulsatelt ooperi­majadelt,
nagu Viini riiklik ooper,
New Yorgi Metropolitan, La Scala
Milanos ja Bolshoi Moskvas. Edin­burgh
Festival tahab saada soomlasi
külla Shotimaale.
Jorma Hynninen on käinud välis­maal
laulmas, kuid ta eelistab elada
kaunis Soomes. Ta on talumehe
poeg; alustas õppimist kooliõpetaja-lis
Sallinen), mis on Lääne-Euroopa ks, kuid hea hääle tõttu suunati ta
ainetel ja keskaegse hõnguga musti- ' kunstikooli (Sibeliuse akämeedia).
Une lugu; siis „Thomas" (E.J. Rauta-väara],
mis on varase Soome ja risti­usu
tuleku ainetel; moodsa-aineline
„Siidine Trumm" (Paavo Heininen)
ja nPunane Joon" (A. Sallinen), mis
on Soome iseseisvuse alguse ainetel,
käsitledes.punastä ja valgete võitlust
— ja mis sai Moskvas ideoloogilistel
põhjustel halva.kriitika — kuid mida perist rahvalauludeni. Teda esitavad
kiideti New Yorgis. Donald Hena- peamiselt soome ja skandinaavia he-
Lauluvõistlusel aastal 1969 Lap-peenrannas
sai ta esimese koha ja
järgmisel aastal laulis ta juba Soome
riiklikus ooperis Helsingis. Suveti
laulab Jorma Hynninen tihti Savon-linnas,
Olavinlinna kindluse väli-dud
mõistatuslikku kuupäeva teis­tega,
saab aegapidi jälile, milline
neist kahekohalisest komponen­dist
tähendab kuud ja milline kuu­päeva.
Ent vanemas eas pole mälu
enam see, mis varem ja igal teat­miku
kasutamisel tuleb õpiprotse-duur
jälle läbi teha. See irriteerib!
Pealegi on rootsi kuupäevade kir­jutusviis
kultuurkeelte hulgas pä­ris
erandlik. Seepärast oleks tul­nud
eestikeelses tekstis ikkagi jäl­gida
eesti ametlikku ja harjumus­pärast
päeva-kuu-aasta kirjutus­viisi.
Kui ingliskeelses tekstis
peaks aktsepteeritama MLA (= Mo­dern
Language Association) stiili-soovitust,
oleks see sama, mis eesti
keele kirjutusviisis.
Ka ankeetide materjali tõlkimi­sel
või autorite teksti kriitikata
järgimisel on teatmikku sattunud
mõningaid imelikke väljendeid ja
nimesid. Näi'teks leidub Lutsepa
biograafias (lk. 68) väljend „kinni-ne
informatsioon", mille tähendus
kaastekstistki ei selgu. Vilms, Jüri
(lk. 143) on olnud 1973-79 „isesei-sev
nõuandja". Kuigi keeleliselt
õige, oleks selles kontekstis
nõuandja asemel parem ,,konsul­tant".
Ins. Veerus {lk.l41) on lõpje-tanud
Mereväeinseneride Inst.
Kronstadris. Iseseisvusajal hari­duse
saanud põlvkond vaevalt tun­neb
Kronstadti nime. Nii kirja- kui
kõnekeeles oli see Kroonlinn, nagu
ka praegu kodumaal.
Teatmiku kaanel ja ja palgelehel
paneb kulmu kergitama ebaõnnes­tunud
väljend tiitlis „väljaspöör
kodumaad". Toimetajad on siin —
küllap tähelepanematusest — akt­septeerinud
soveti „suure kodu­maa"
määratluse, sest teatmikus
puuduvad N. Liidus töötavad eesti
teadlased. Palju neid ei ole, kuid
mõningaid siisl^i leidub. Väikese
kodumaa mõttes on aga need väl­jaspool
kodumaad.
Mõnede kutsenimetused iseloo­mustavad
halvasti isikute praegust
kutsetööd. Toivo Miljan (lk. 75) on
teatmikus majandusteadlane, kuid
tegelikult tunneme teda politoloo­gina
(riigiteaduste prof.).Henn-Jüri
Uibopuu(lk. 13") esineb õigustead­lasena,
kuid tema doktorikraad
dr. rer.pol. viitab ilmselt politoloo­giale.
Olgu siinkohal soovitatud, ei
vana kohmaka riigiteaduse ja riigi-teadlase
asemel võtaksime kasutu­sele
rahvusvaheliselt levinud poli­toloogia
ja politoloog.
Eesti keeles ei ole v- ja w-täh ei
muud vahet, kui et viimane on en­disaegne
V jä kasutusel üksnes va­nades
nimedes. Seepärast kuulub
w-täht eesti tähestikus v-tähe alla
(vt. EE ja ENE). Teatmikus on aga
w-tähega algavad nimed paiguta­tud
võõriti v-tähe lõppu eri tähena.
Teatmiku pika toimetusetöö tõttu
on nii mõnedki aadressid ja töö­kohad
aegunud. Nii töötas Imre
Lipping (lk. 67) juba 1982.a. suvest
Massachusettsi riigiülikooli ROTC
professorina, kuid 1984.a. suvel i l ­munud
teatmiku järgi oli ta arhi­vaar,
elukohaga Marylandis.
Oleks olnud asjakohane, et toi­metus
oleks eessõnas või eri sisse­juhatuses
andhud ülevaate esita­tud
teadlaste rühma iseloomust eri­alade,
asukohamaade, vanuserüh­made
jm. I omaduste alusel. See
oleks kindlasti huvitanud kõiki as­jahuvilisi
ja teatmiku kasutajaid,
han, „New York Times'i" muusika­kriitik,
ülistas seda kui „parim uus
ooper, mida olen kuulnud aastate
jooksul."
Irplaadifirmad, nagu ,,Finnlevy",
„Finlandia", „Tactus" ja ,,Fuga".
Neid heliplaate on saada ka siin
mandril, nagu New Yorgis (,,Orpheus
Remarkable Recordings", 1047
kuid ka Kanadas,
Okku Kamu, Helsingi Filharmoo­nia
orkestri andekas juht, kes on neid Lexington av.
kuid"ka kõikidele^stl^teirik^ -,^6^^°°- ^"^^ ^o^"'"
tunnevad, et nad pole küllaldaselt
eesti keelt õppinud või on unusta­nud
ja tahaksid kirjakeelt värsken­dada,
sõnavara rikastada.
Lähemaks informatsiooniks he­listada:
Helgi Niplpak, tel 444-7158
VOl
41 GedarcrestBlvd. Toronto,
(East York) O n t . M 4 P 2 P!
TeL: 752-0933
425-Ö742
Marley, teL 223-
EESTI ÕPETAJATE ÜHING
KANADAS
Toronto Eesti Seltsi
Drug Mart - Mornlngside Mall
Prescriptions ® Patient Record Syst®m for Sdnior Chhm
We doliver 0 Kojutoomine
RICHARD LEWIS PHARMACY LTD.
255 Mornlngside Ave., West Hill, Ont. MIE 3E6 - TEL.^ (416) 281-3000
teatris — ja muidugi ooperi peaosas,
lormalt on ka palju h^eliplaate, 00- mid~a kinnitab seegi,"et mõned relt^
sendid on leidnud tarviliku seda
ise teha . (Kangro, „Tulimuld"
1984:219-21, Rutt, „Teataja" nr. 5,
1985). jääb üle soovida, et seesu­gust
ülevaatlikku sissejuhatust
plaanitsetud ingliskeelses väljaan­des
ei unustataks. Siin on see veelgi
vajalikum. '
Ja lõpuks oleme tundnud teatmi­ku
kasutamisel puudust tavakoha­se
nimederegistri järele raamatu
lõpus. Kuigi on tõsi, et biograafiad
on nimede tähestikulises järjestu­ses,
vähendaks nimederegister lõ­pus
otsimisvaeva jä säästaks bro-šeeritud
raamatu käsitsemist.
Oleks soovinud teatmikku näha
hoopiski kõvas köites — teatmik on
ju paljukasutatav raamat.
ELMAR JÄRVESOO