Meie Elu = Our life, February 18, 1982

              Published by Estonian Publishing Co. Toronto Ltd., Esto-maia
Hoiise, 958 Broadview Ave./ Toronto,
Toimetajad V H, Rebane ja S.¥eidenbaum. Toimetaja New
USA. Tel. (201) 262-0773.
„MEIE. E L U " väljaandjaks on Eesti Kirjastus
Asut. A. Weileri algatusel 1950.
,,Meie E l u " toinietus ja talitus Eesti M^^
Ave, Toronto,.
Tellimiste ja kuulutuste vastuvõtmine igal tööp., k l . 9 JL
-5 p.l., esmasp: ja neljap: k l . 9 hi.-8 õ. Laup. kl. 9 hApl
,,MEIE ELU" tellimishinnad: Kanadas 1 a. |34.00, 6 k.
|18.00;'3k. 113.00; U S A - s s e - l a . 1^^
114.00; Ülemeremaädess^:] 1 a. $42.00, 6 k. |21.00, 3 L
14.00. KiripostilipaJICanadis : 1 a . 123.40, 6 k. S1L70. K i -
ri- ja õhupostilisa USA-sse:
ipostilisa ülemeremaadesse:
Üksiknumber —.65^'.
Kuulutushinnad: 1 toll ühel veem
.50, kuulutuste küljel $4.25.
1 a. $26.00, 6 k. 113.00. Õhu
a.
15.00, tekstis
^„Meie Elu" nr. 7 (1668) 1982
TATARIASEO VÕITIEVAD
KODUMAA EEST
«niniiiniiiiiiimnifmnminmmaii
Federaalvalitsu^ Ottawas oli kül­laldaselt
provintsivalitsuste surve
all viimasel majainduslilaii konve­rentsil:
alanda intressimäärad ja lik­videeri
tööpuudus. Seepärast on aeg,
et vaadelda küsimuse teist poolt —
keskvalitsuse vaatekohalt. Sest ma­janduskriisi,
milles Kanada on,
võimalik lahendada ainult
.••selt..'" •: ••..X''':^ .
Kanada ori ikka nagu
metsames, kes istub oma kaljukün­kal,
mille all ta teab olevat loodus-
' . . . . . . I • I- • •. • •
varasid — rauda, vaske, kidda, as­besti,
nikkelit ja uraaniumi ja teda
ümbritsevat metsa. Meed on tohutud
varandused/ nagu ta on mujalt ko­genud.
Ometi on tema ainsaks va­randuseks
püss põdra ja karu lasfc
misöks ja oma suurtele varandustele
ta ei pääse ligi, ^
>Jü tulidki ):aiurte raihakottidega
mehed mujalt, USA-st, Inglismaalt
ja Euroopast, kes asusid metsamehe
loodusvarasid eks][)luateerinna, toor­aineid
välja vedama ja süurtöostusi
asutama. Kasumid läksid vpja ja
metsamehest sai töcMine. Kuigi oma
asjameestega, tthaliKe lung keskva­litsusega.
Waltei* Gordon, endine fi-nantsminister,
ja tagantjärgi ka
keskvalitsus, leidsid} et väüskapita-
Mga töötav ettevõtlus ttdeb natsio­naliseerida,
et loodusvarad siili eks­pluateerida
ja kasumid Kanada ka­suks
rakendada. Kõik see kehtib ka
51i kui ülie loodusvara kohta.
Äsjast konverentsi nimetati J kur-iide
konverentsiks, kus üks pool ei
tahtnud kuulda teist. Mis on süs int­ressimääradega?
Kas see on ebamo­raalne
raha, niis saadakse kapitalist
ja mis nüüd viib pankrotti ettevõt­ted,
majaomanikud, üksikisikud võl­gadega^
tõstab omamaalt välja far­merid
ja jätab tööta töölised. Näili­ne
vastus on: kõrged prötsen
ebamoraahie raha, mis laosta^
ja ühiskonda.
Kuid sellel On ka teine vastus. Kõr­ged
intressid aitavad vaid hoida ra-haväärtust,
kellel seda^ on. Esiteks
on olemasolev raha saavutatud möö­dunud
töövaevaga ja tegutsedes ma­janduses,
võib olla isegi kokkuhoiu­ga.
On loomulik, et igaüks püüab
seda säästa praeguses rahalcriisis pa­rimate
võimaluste kohaselt. Isegi pa­remate
püüdluste puhul SÖÖD seda
inflatsioon ja kursilangus tojhutu kii-n^
sega. Kõige raskemini kannatavad
need, kellel on kohustusi: üksikisik,
majanduslikud ettevõtted ja riik.
Mis juhtub siis, kui keskvalitsus
alahdab Kanada intressi alla USA
intresse? Tulemuseks on Kanada
dollari langus alla praeguse 82 cendi,
võib olla 70-le, 60-le eendile. Seejuu­res
pole sugugi kindel, on isegi kü­sitav,
kas Kanada inflatsioon saab
terve süsti allapoole minekuks. Tõsi,
Kanada ei tarvitseks importida kal-
Imevät lõunamaist puu- ja juurvilja,
kuigi seegi ei aitaks. Sest Kanada
oma saadustega seisab hinnalt ikka
rmnutsi lõunapoolse inipordiga;
Kuid need ei ole ahius Kanada im­port
On teisigi ,kallimkid jajmcföda-pääsmatumaid.
Viimaste hulgas ori
raha välislaenude näol, et taguda to­hutuid
riiklikke laene ja nend^ pj^ot.
gente ning dollari languse pu|ul uni°
si laene ja nende pro^ent®.
Kuid mi tahab teenida olesnasok^
võõrkapital ja see teenistus läheb
välja dividendide näol. Nü on Kana­da
endiselt nagu omaaegne metsa­mees
oma kaljukünkal. Kanada om
endiselt langenud kehva mehe 0ssa,
kes aintilt vahepeal uhkustas praa^
seldas, sest raha teMds kiiremini,
kui osati loota. Ajal, kus paljud töös­tusriigid
kannatavad samuti inflat­siooni
ja tööpuuduse all ja Kanada
on majanduslikult seotud kõigi
nendega, eriti USÄ-ga, ei ole ainult
raha, vaid on S:a mõistus otsa saa­nud.
Seepärast oli viimane majan-duskonverentš
Ottawas sama hea
kui kurtide kokkutulek: õiget la­hendust
ei olnud ühelgi. Seepärast
jäi ka peaminister ja rahandusmi­nister
oma seisukohtade juurde, sest
teised seisukohad puudusid. E i pro­vintsid
ega Ottawa ei tahtnud nüda-gi
kuulda palga- ja Mnnakontr
dest, laugi trudeau palgakontrollide
küsimuse ülesse tõstis. j
Walter Gprdon on soovitanud ai­nult
hinnakontrolle,^ K ^ hiiid^
kontrollida ilma palgakontrollita oÄ
sama hea, kui tööstused käigust väi?
ja lülitada. Majanduslikult on Kana­da
sama hea kui sõjia olukorras, nül
aitavad ainult drastilised vahendid.
Viimaste hulgas võiks kõne alla tulla
ka valuutaköntroll, millega kontrol­litakse
ka unporti. Kui palgad, hin­nad
ja import ön kontrollitud ja kui
kä see ei aita, siis võib ainult mee­nutada
majanduslikku kasun:iikönt-rolli
möödunud sõja ajast, mil ette­võtteile
anti maksimum kasumi piir,
mille ületamisel ekšessHvne kasum
läks automaatselt riigi fiskušse.
Kuid on vaevalt, et sõjaaegsed va­hendid
^tulevad rakendamisele rahu
Praegu on valitsusel tegelikult
kaks vahendit. Viia Kanada intressi­määrad
alla USA intressimäärade,
päästa need isikud ja ettevõtted, kes
on majandusliku hävingu piiril. Selle
tulemuseks on Kanada dollari uus
langus. Sellest kaotab kapital hoiu­sed
ja riik tohutult suurenevate ko­hustuste
tõttu eriti välislaenudelt.
Või säästa kapital ja doUarikurss,
mis on vajalik tuleviku arengu toe­na.
Mähtavksti on Ottawa valinud
viimase tee ja peariiinister on juba
väljendanud, et 1982. aastal ei ole
mtresse võimalik alandada.
Kuid Ottawa ei taha midagi iääkf-da
teistest vahenditest, mis äsja väl­jendas
konservatiivide Iinantsminis-ter
John Crosbie: „Valitsus peab pii­rama
oma kulusid, Ottawa peab sti­muleerima
usaldust tarbijaskonnas,
Ottawa peab peatama eramajanduse
ülevõtmise Ja anchna majandusele
uue pöörde. Federaal defitsidid 1972/
aastast on 77 miljajTdit dollarit. See
tähendab seda, et k.a. valitsuse väl­jamaksud
intressideaia on 14.7 mil­jardit.
Need väljamaiksud võtavad
i 4 laekuvatest maksudest."
See ongi ol^cord, kus trisdeau va­litsus
pole võimeline riskima mada­lamate
intressidega ega odavama
dollariga. Ometi on selge, et valitsus
peab kord hakkama lahendama oma
rahalisi raskusi ja mida varem ta
iiiiiiiiiiiitiiiniiiiiiiiiiiii
liv ÜleiMaailihsete Eesti Fäeyadeni
Torontos on jäänud veel vaid pisut
üle paari aasta. See aeg läheb kiires­ti.
Palju on teha. btsusite tegemisel
on vaja ära kuulata ja arvesse võtta
palju erinevaid ettepanekuid ja soo­ve
igasit maailma nurgast ning rah­vast
pidevalt töö käigust ajalehtede
kaudu informeerida. Otsuste tegemi­sel
põrkuvad ka liead kavad sageli
ükseisega kokku, millede sorteerimi­ne
võtab aega. Vätske ÜEF esimees '
Toomas Metsala näeb asja optunist-likult
ning see ongi kõige tähtsam
abiline töö juurde asumisel.
Kuna ÜEP või Esto baseerub .oma
eesmärkidega eestlaste elu bleviiku
ja tulevi'ku küsimustega tegelemise­ga,
siis on Iboinulikuk esimeseks
mõtteks, mida järgmišie suurkokku-tulekuga
tahetakse kätte saada. See
küsimus on õieti-vastatiid.
EESTI LIPP.
Esto -84 on eesti lipu lOO^aastase
juubeli nädal. 'See tähtis sündmus ei
• tule meüe .õigenial. a^al kui i>raegu,;
millar variem põgeniikepõlvkond dii'
tegevusareenilt laWcumas ja uus ge-nerätsiiÄn
tema asemele astumas.
Meie rahvuslüc eniesekorraldus ja
eesti lipu viimine tulevikku noorema .
põlvjconna kaudu onigi meie kõige
tähtsamaks küsimuseks praegu.
, 'E^sti lipp on meie' mina väliseks
tunnuseks ja sümboliiks. 'Eesti lipu
ÜEP-ks eeldame seega', et Peaikomi-tee
peagi parooliga välja tuleb ja sel-leks
vastavad eeldused loob, et iga
eestlane ja organisatsioon muret­seks
Eesti Päevadeks suuri ja väik­semaid
eesti lippe küll kodude ja
sõidukite kaunistamiseks. Meie tri-kdöpri
juubelirongkäigus peaks või-nialikult
k i i l i iga vana j a noor oma
käes hoidma suurt vüi väikest lipu­kest.
ÜEip märk, trükised' jne. peak­sid
sisaldama meie lipuvärve. ..Tu­handete
eesti lippude tegemine oma-kordia
pejglkš aiyardamä iVfõimaMse
ka nende majanduslikult soodsa­maks
müügiks.
Lipp on ka meie rahvuliku sisu
väljendaja. Sellepärast tuleb see bo-mulikult
programmi sisse viia olgu
need siis laulupidu, mängud, teatrid
või mitmesugused muud eriüritu-sed.
Aga lipp teise aastasajandisse
astumisel vaijäb ka ise veel õnnista­mist
ja selle aW tõotust. Tõenäoli­sel
ei ole selleks paremat paika kui
rongkäigu löpipedes asetleidev mani­festatsioon.
SIHID .
Eesti lipu Esto kõige olulisemaks
osaks on siiski meie globaalse eest­luse
sihtide selgitamine ja nende
rakenduslik külg.
'Kui ÜEP on senini olnud see jõud
ja vahend, mis meie tegevust tõusu­teed
on viinud, siis on ka rahval Es^
to: korraldajailt põhjusi küsida mis
on teie sihid ja kavad tuleviku osas.
Estode ajal on selleks peetud ÜEP
maade komiteede koosolekuid järg-miste
suurkokkutulekute asukoha-maade
"kindlakstegemiseks. Kahjuks
on sellised koosolekud jäänud oma
ettevalmistamisega kuidagi taha­plaanile,
mis III ÜEP järel Austraä-lias
E. Päevade pidamiseks eitava
vastuse tõi. Varajasem küsimuse uu­rimine
oleks selle vältinud. Üllatav
oli ka Austraalia äraütlemine mitte-ettepaneku
tegijate vaid hoopis tei­sele
organisatsioonile, Ülemaailmse­le
;Eesti Kesknõukogule New Yorgis,
kes ÜEP-de korraldamisega vaid
kaudselt seotud. Pole siis ime, et
selTirie austava ettepaneku tagasilük­kamise
viis Austraaliale just sõpru
ei teinud. Suurte organisatsioonide
asju peaks j u osätama enam etiketi
kohaselt ajada.
Olgu märgitud, et kõikide Eesti
iPäevade kirjutamata tavaks on ol­nud
põhimõte, et suurpidüstuse kor­raldava
maa Peakomitee jääb nii
aipetisse kuni mitte u
möödunud pidustuste järeltööd on
tehtud, vaid et ka uue Esto pohili-sed
küsimused on lahendatud. On
sellepärast rõõmustav, et • I V , ÜEP
juhtkond on juba praegu samme as­tunud
järgmise Esto asukoha ja aas­ta
selgitamiseks. EurGopa eestlased
sooviksid Esto äranihutamist oMim-pia-
aas:talt kallimate lennuhindade
pärast. See oli põhjus m i l k k s sooviti
vahe E.P-vi Austraalias kolme aasta
pärast. N i i siis kui see küsimus 1984
'otsustamisele tuleb, siis ei tohiks
päevakorrapunkti käsitlemine kaua
aega võtta. Võibolla saab küsimuse
lahendada lõplikult isegi enne järg­mist
Estot.
.OTSUSED^
Vajadus on ka edaspidiste eksi­arvamuste
ärahoidmiseks ÜEP oma
statuudi vastuvõt'mi'selcs. S.o. ÜEP
juhtmõteteks, ja kuidas maadevahe-lis
te põhiliste otsuste tegemine
peaks toimuma. Ka sele statuudi
eeltöödele tuleks peatselt asuda vaa­tamata
sellele, et see dokument pikk
ei saa olla, sest Estosid juhivad ro­teerimise
korras neid korraldavad
Eesti Päevade Sihtasutused oma
Peakomiteede kaudu.
Eesti Päevade korraMajate koos­olekul
oleks kasulik ka diskussioon
järgnevate pidustuste asukoha; või­maluste
kohta. Pole j u hiljem või­malik
üle maaiLma kokku tulla; Nii'
saaksid koosolekust osavõtjad sel­gema
pildi oma kodumaadesse ta-gasivimiseks.
Kuria uue Esto korral-damitie
qn kardinaalse tähtsusega
edaspidist rahvusliku töö kavanda^
misel globaalselt, siis on eriti tähtis,
et olUlisekiad otsused j a seisukohad
teatavaks saaksid käimasoleva Esto
ajal mitmesugustele kokku tulevate­le
gruppide.re nende järgniiste mäail-makokkutulekute
piaanitsemiseks.
See annaks neile võimaluse arutada
üksikasju, valida töö kooniineeri-
:jne.. •
Vene kcarnnunistide jõhkrusest väi­kerahvaste
suhtes annab tunnistust
Krimmi tatarlaste kohtlemine. 1»«Ri-pea
kui viimase sõja l % u s Saksa
väed Krimmist välja taganesid küü­ditati
Stalini käsul kogu Krinunl-tatari
rahvas Siberisse, Kazahstani,
Kirgiisia ja Uzbekistani aladele sun-nitöölaagreisse
ja akmiisele. See toi­mus
kommunistide tuntud jõhkral
kombel. 18. mail 1944. aastal ae4|
Krimmi tatarlased loomavaguneisse
ja nende märtritee algas.
Hiljem tatarlaste endi poolt era­teel
tehtud rahvalctönduse andmeil
oli küüditamise aijal olukord järgmi­ne.
Teise maaihnasõja alguseks elas
Krimmis 560 000 tatarlast. Neist
137 000 üle 18 aasta vanad, mobilisee­r
i t i sovjeti armeesse, kus neist 57 000.
langes lahinguis j a ülejäänud 80 000
sõdisid 18. niail 1944. ä. edasi puna­väe
ridades. 18. m a i l 1944. a. aeti es^
heionidesse 112.000 perekonda tatar­lasi,
kokku 423 100 inimest, neist
200000 last, kellest 120000 olid juba
orvudeks j äänud, 176 000 naist ja
44 500 vana, invaliidi j a punapartisa-ni,
kes olid võidelnud sakslaste vas­tu.
Sellest 423 lÖO-st hingest depor­teerimise
ajal j a esimesel aastal su­r
id nälga, kliima muutuse pärast ja
arstliku abi puuduse p^ast 195 471
isikut, s.o. 46,2% kogu küüditatud
rahvast.
Küüditamise aijai kõigis linnades
ja külades põlesid tuleriidad, kus
põletati kõik ajakirjad j a raamatud,
isegi Lenini j a Stalini teosed, m is
olid trükitud Krimmi-tatari keeles,
Tatari moslfemite kalmistud tehti
maatasa. Tatari nimed küladel ja
linnades k a tänavate nimed said ve­ne
nimed. Kõik mis meenutas K r i m ­mi
tatareid hävitati.
;. Vahepeal ei o h u d (Krunm tatar­laste
saatusest väljaspooii midagi
kuulda enne kun Krushtshev. 1956.
aastal Stalini lurjusena j a mõrvarina
paljastas. Äga alles 1967. aastal sep­tembris
jõudis Kreml' niikaugele, et
otsustas K r i m im tatarlased' re'habili-teerida.
See otsus ei restaureerinud
endist autonoomset Krimmi vabarii­k
i , ega ei toonud tagar küüditamise
ajal hukkunuid. Pealegi ei lubatuid
Krimmi tatarlästel oma endisisse
kodukohtadesse Krinunis tagasi asu­da.
Tuhanded perekonnad, kes Krun-mi
tagasi läksid, aeti jälle Krimmist
Välja, vaatamata sellele, et Krimmis
oli töökäte puudus. Tuhanded pered
hulkusid Krimmi mägedes, leidmata
mingit, varjupaika.
VABADUSVÕITLre
Krimmi tatarlased .pole jätnud loo­tust
oma põlisele kodumaale tagasi
saada. Selle sihi saavutamiseks võit­levad
nad kõigi võimalike abinõude­ga.
Selles võitluses soveti võimude­ga
pn eriliselt valija paistnud kaks
meest: Mustafa .D^amilev ja Ilja
Gabai. Nende vaenamisest K G B ja
kohtuasutuste poolt jutustab raamat
„Sest dnei, BelajaKniga" (Kuus päe­va.
Valge Raamat), mis originaalselt
•kirjastati põranda all „Samisdat"
väljaandes j a mis nüüd on trükival-ÜEP
ajal on olUud tavaks rahvus-kongressi,
mitmesuguseidj teisi kong­resse,
konverentse, koosolekuid ja
nõupidamisi korraldada. t)rituste
rohkuse ja ajapuuduse tõttu on poh-^
jus enestele küsimus esitada mis on
oluline ja mis on ebaoluline^ Millistes
ulatuses saab Olla arutelu, mis for­maadis
ja millises seoses, teistega?
Praktika on näidanud ,et väiksemad
töökoosolekud 6n palju ' efektiityse-
; mad kui suured.. Suurel' kongressil
on vaid siis. mõte kui lühikeseks,
rohkem formaalseks istungiks kok­ku
tullakse, kus teatavaks võetakse
järgmise Esto asukoht, kinnitatakse
mõningad deklaratsioonid, apell jne.
Mõttetus on palju vaiellda rahvus-kongressist
osavõtmise mandaatide
üle, sest vaevalt saab seal midagi
kontroversiaalset .juhtuda, nüllelie
iga eestlane oma aktsepti anda ei
võiks. Otsesed • tööküsiimused peak­sid
jääma sellekohaste ' organisat­sioonide
raami, kaasa arvatud Üle­maailmne
E. Kesknõukogu oma liik­mes
organisatsioonidega. Selliselt
teostusid ka koosolekud Ü0P-1 1972.
•Rahvuskongressi, vabadusmarsi ja
suurem,ate aktuste korräld'a)jaks oK
üEP Peakomitee. Teised üritused
toimusid oma org-ide vastutusel ja
iisiiiHiniitinitiittiiiiniiiiniiiiinninifMiftw
KOMMUNISTIDEGA
19l9898liiilllililllllllilllliiilllllllliiHIIIIIHIIIIIIililllllllllllllii
korraldusel.
PÕL
Üks nõupiidamine, ikoosolek või se-'
minar vajaks siiski rohkem avalikku
mõttevahetust j i i ) a v nüüd. See on
küsimus meie põlvkondade vahetus-probieemidest,-
tuleviku välijavaade-test
ja võimalikest tegevussuunda­dest.
Dr. Ants Pallop TOArSt on soo­vitanud
noortekongressi korralda­mist.
Aga kui noorte? Miks vältida
vanemate kiogeneiiud inimeste või^.
malikku panust? Kas ei ole see kü­simus
kahepoolne? Ühed on ühiskon­na
ja selle organisatsiooni.loodud ja
teised need, kes üle võtavad, tööd
edasi viivad, selle ära surra lasevad
või hoopis midagi muud seÜe ase-.
meie loovad. Kahepoolset,, õigemini
jjijtniekiilgset asjade analüüsi o M s
vaja. Aga see analüüs ei tohi,Jääda
pinnapealseks targutamiseks vaid
selleks pn õieti vaja kahe orientat­siooni
sünteesi. Esimene neist on
puht teaduslik käsitlus j a järeldus­te
.tegemme olukordadest, mis juh­tub
mille järele. Teisest küljest on.
aga vajalik realistlik kogemustele
rajanev vaatlus. Sealt tuleb teha
lõplikud järeldused. Kui sama tee-mastikku
aga erikoosolekutel ja eri­nevate
kriteeriumide alusel vaadel­da,
võime endid leida juba algusest
peale ka erinevates paatides.
Kui ülalöeldud seminari korralda­da,
peaks kohe k a selgitama kes sin­na
tohivad tulla. K u i me seal ülekaa­lukalt
noorema põlvkonna inimesi
tahame näha, siis ei saa selleks olla
rahvuskongressi organisatsioonide
esindajate formaat. Vähe ön kesk­ealisi
j a noori, kes v e d organisat­sioonide
eesotsas seisavad. Rahvus­kongressile
ei lähe k a .teadusmejied.
Seega saab selline kokkutulek mõel­davaks
inimeste vaba osavõtuga või­malikult
eelregistreerimise kaudu.
Kuna ideid ei saa jõuga. maksma
panna, siis puudub vajadus ka hääle-tarnisteks.
Ainuke jõüd, m i s lööb
1'äbi, on väidete kx>gilisus ja tõepä­rasus.
K u i see nõnda ori, kasvab mõ­te
nagu EestiPäeva^ ise. K u i mitte,
sureb see enne koosoleku saalist väl­jumist.
Ettekanded j a debatt on aga
snski vajalikud, et rahva hinge ja
mõtet liikvel hoida uuteks otsingu­teks
| ja veel enam tegelikeks sammu-
. deks töö näol. Eesti lippu tuleb eda­si
kanda.
gust näinud 1980. aastal New Yorgis
(väljaandjaks „Krimmi Fond"). See
on peamiselt 6 päeva ikestnud kohtü-prosessi
protokollide ja muude do­kumentide
kogu, mis annab ülevaate
nõukogude kohtu ja politsei asutus­te
seaduse väänamisest.
Mustafa Dzhamilev on Krimmi ta­tarlane,
kes 1944. a. mai kuus suure
küüditamise ajal oli 7 kuud vana.
Ilja Gabaid nuuetataikse raamatus
kui Krimmi tatarlasile kaasatundvat
juuti. Aga nende ridade kirjutaja ar­vab,
et Ilja Gabai o l i karaim, kuna
liignimi „Gabai' on tuntud karaimi-deperekonnna
nimena j a õieti tä­hendab
karaimidfe koguduse laeku­rit.
K a on karaimide keeleks tatari
(türgi) keel.
Mustafa DzhemleVi hakkas KGB
tülitama, süüdistades teda katses
asutada „Krimmi tatarite noorte
ühingut kodumaale taga&imine-küks".
Siis oli Mustafa 18 aastane.
Teda sunniti loobuma töökohast ja
visati välja mstituudist. Siit peale
algas Mustafa vintsutamine ühest
kohtust teise, ühest vanglast või
laagrist; teise.
Esimest korda oli Mustafa Dzhe-milev
kohtus 12. mail 1966. a.; seal
ta mõisteti poolteiseks aastaks pa-randuskolooniasse
(laagrisse), kust
a. vabanes 12. novembril 1967. a. Pä­rast
seda Mustafa saadeti tema rah­va
poolt Moskvasse alaliseks esinda­jaks.
Moskva võimudele esitati hul­galiste
allkirjadega avaldusi, mille
koostamisest , võtsid osa Mustafa
Dzhemilev ja. Ilja Gabai. Nad- mõle­mad
anti kdhtu alla süüdistades neid
„laimavais väljamõeldistes soveti rii-
. gikorra vastu". Nende protsess kes­tis
12| kuni 19. jaanuarini 1970. aas­tal
ja selle protsessi kirjeldus, moo­dustab
suurema osa eelnimetatud
paljastavast raamatust.
N i i Mustafa Dzhemilev kui ka Ilja
Gabai mõisteti kohtu poolt vangi,
kust Ilja vabanes murtud! tervisega
19.1 mail 1972. a., suri aga hiljem 20.
oktoobril 1973. a. Mustafa vabanes
ka rikutud tervisega 2. septembril
1972. a., kuid arreteeriti jälle 22. juu-nü
1974. a., mille järgi ta algas 10
kuud kestnud näljastreiiki. Süs oli
Mustafa jällegi kohtus 14. aprillil
1976. a. Teda süüdistati suuliste laim-duste
levitamises, nagu koheldaks
Krimmi tatarljasi ebaõiglaselt, tatar­laste
rahvusliku liikumise põhijoon­te
koostamises ning laimduste kirja­likus
vormis koostamises ja levita­mises.
Omski kohus mõistis Mustafa
kaheks aastaks 6 kuuks karmi rezhii-miga
laagrisse. .6. märtsil 1979. a. o l i
Mustafa jällegi kohtc. all, avalikku­sele
suletud kohtus, kus teda, mää­rati
neljaks aastaks väljasaatmisele,
mida ta nimetatud raamatu ümumi-se
ajal kandis kaugel põhjas — Ja-kutskisf
PROTESTID
Mustafa Dzhemilwi vaenamine
võimude poolt on kutsunud esile hul-
' galisel proteste Krimmi tatarlasilt
üle kooõi Venemaa ning ka teistelt
nõukogude kodanikelt. Krimmi tata­rite
kaitseks-on valija astunud end.
•kindral Grigorenko ja akadeeemik
Sahharov, aga tulemusi pole see and­nud.
K a Mustafa Dzhemilevi sugulasi
on kiusatud. Mustafa vanemad koos
tema nooremate õdedega asusid
kord Krimmi, ostes salaja kõrvalis­se
kohta majakese, aga aeti jälle
Krinunist välja.
iMõnikord paistab nagu. oleks kuri­tegu
võimude silmis ainult see, et
oled Krimmi tatarlane. Näiteks 1968.
aastal 21. aprillil, kui tatarlased ko­gunesid
Tashkenti oblastis Tshitshi-ki
linnas Lenüii sünnipäeval pidut­sema,
aeti nad väevõimuga laiali. Ja
kohtuprotsessil süüdistatakse tatar­lasi
küli Soveti korra laimamises,
aga kusagil jpole ette toodud, milles
see laimaniijie sisuliselt seisab.
Krimmi tatarite vaenamine on
põhjustanud! üksikuid dramaatilisi
järeldusi. NinCrimmi tatarlane Mus­tafa
iRagulov poos enda 1978. a. juu­nis
ja 23. juunil 1978. a- Krimmis
Besh-Tereki (nüüdse nimega Dons-kaja)
külas Musa Mamut süütas end
põlema.
O.L.
Döniizi pääste-^
aktsioon
Hamburgis on uuesti ilmunud
Ernst Fredmanni teos „Sie kamen
übers Meer" —- ajaloo suurim pääs-teaktsioon.
Teos ikäsitleb 1945 a.
alul Saksa suur-admirali Dönitzi lä­bi
viidud 3 miljoni mimese pääst­mist
peamiselt mere teel Ida-Saksa-maa
nn. Ida-Preisi kotist. •Alktsioon
oli puht humanitaarne, et nonde ini­meste
elu päästa sissetungiva puna­armee
metsikuste käest. Pääsfetute
, hulgas Qli ka massiliselt baltlasi ning
eesflasigi, kes n j i . Uimsiedlungi ja
järel-Umsiedlungi korras peatusid
Ida-Prdsi keskustes.
Bait. Mitt. nr. 4