Meie Elu = Our life, December 19, 1985

              0 • •
'h/U.
• (
'•National
Ottm«.., n^^v .Order
TE AJALEHT PAGULUSE
•SSSB
Nr. 51 (1868) 1985
Second Class M a i l Registratian No. 1354.
NELIAPÄEVAL, 19. DETSEMBRIL - THURSDAY, DECEMBER 19 X X X V I i\astakäik
Jeesus ütleb: M i n a olen m a a i l m a v a l g u s ,
kes m i n u j ä r e l käib, see ei käi pimeduses,
v a i d t e m a l peab e l u valgus o l e m a . " .
maailma kasvamise, arengu ja
elu. Kõik elav maailm vajab kas°
vamiseks valgust.
„Enam valgust!" hüüdis ge­niaalne
helilooja Ludvig V. Beet­hoven,
kwi fca võitles viimast võU-lust.
„Rohkem valgust mu isaimaa-le!"
meie noorte aateliste võitleja­te
huultel olid viimsed sõnad, kes
surid viimase suure maailmasõja
lahinguväljadel meie kodumaa
piirides, andes elu oma isa­maa
ja rahva eest, võimaldades
meile pääsemise vabasse maail­ma.
Meie võitlejate südames oli
suur igatsus valguse, vabaduse ja
õiguse järele oma rahvale. Meie
riahvas seisis suure sõja võitluste
tallermaal, kus pimeduse ja kur­juse
jõud püüdis hävitada jõulu­valgust
ja võtta jõulurahu uskliku
Sullegi on sündinud Lunastaja.
Sa vajad Teda — rohkem kui mi­dagi
muud siin maailmas, i^ga sa
ei leia Teda ilma, et sa Teda ei
otsi — ausalt, tõsiselt, kogu oma
südame ja hingega kui suurimat
väärtust, mijs jääb meile elusj sur­mas
ja suures aulises igavikus.
R. KIVIRANNA
Jõulud märgivadki Lunastaja
sündi. Pühalikult, sageli tagasi­hoidlikult.
Ka karjased ning hom­mikumaa
targad ilmusid Petelmma
tähe valguse juhtimisel läbi ööpi­meduse
Jeesuse sõime juurde, kus
Joosep ja Maria lapsukese juures
valvasid. 1
Kuid kas ei olnud see siiski dra­maatiline
crescendož kui sõnum
üle maa laiali valgus ja kust kuul-kaugelt
üle rahvuhulkade võimete,
fuba see tingis, et rahvas vajas ja
otsis teda ja õhutas järgi käima.
Milline v e e l võiks üks Lunastaja
olla?
Jeesus ei võimaldanud ühtegi
koostööd Rooma võimumeestega.
Kuid ta ei läinud ka kätt tulle pa­nema,
kui talt küsiti, kas on tõsi, et
ta ässitab rahvast Caesarile maksu­maksmisest
keelduma. Jeesus vas­tas:
Anname Caesarile, mis temale
kuulub, kuid anname Jumalale, mis
jumalale kuulub. Jeesus oli rahva
õpetajal
Kuid erilise silmapaistvuse
omandas ta oma imetegudega, pea­miselt
lihtrahva juures. Tema
kuuehõlma puudutus või käe peale
panemine parandas parandama­tuid
haigeid, ta toitis viie leiva ja
Meie pühitseme hüüd 42-3i
fõulupühi pagulasena võõrsil
Kuid ikka ruttavad mõitted oma
armsate juurde, oma isamaale ja
tulevad meelde mälestused, kui
meie omas vabas Eestis rõõmsa­na
jõulupühi pühitsesime.
Meie ei mõistnud tol korral ar­vata,
et tuleb aeg, kus võetakse
ära meie armsad kodutalud, meie
kodumetsad ja põllud, meie ilu­sad
linnad ja kallid kodukirikud
ja meie maad valitsevad aasta­kümneid
okupatsiooni võimud,
kes meie rahva südamest jõulu­valgust
ja jõulurõõmu hävitada et j u m a l teeb lõpu ülekohtule ja
foh. 8,12
mööda saatma sunnitöö-rites.
Meie palume oma rah­va
märtritest - noorte eest, et nad
saaks vabaks. Kristlikkude tõeks­pidamiste
eest kannatajaile an­navad
lootuse sõnad, mis Jee­sus
ütles siit maa pealt lahkumi­sel:
„Minule on antud kõik mee­levald
taevas ja maa peal." Matt,
28,18 b. jumal saatis raskel ja pi­medal
ajajärgul päästjaks ja val­guseks
inimsoole oma Poja Jee-siase
Kristuse.
Jõulupühi meie pühitseme Jee­suse
sünnipäevana. Jeesus on
meile valguse tooja. Ta tõi valgust
mineviku pimedatel aegadeL Ta •
toob ka valgust ja lootust meie aja
ülekohtu ja vägivalla aastatel. ^
Martin Luther, kelle sisemine
usuline võitlus ja igatsus tõe ja
õiguse järele tõi Usupuhastuse
Euroopa põhjapoolsetele rahvas-fele,
rõhutab eriti ka Jõuluval-kui
Marun Luther kord jõulu­ööl
läbi kuusemetsa sammus, tõi
ta koju rohelise kuuse ja pani
kuuse okstele põlema küünlad.
Küünlad jõulu jumalateenistusel
kirikus ja meie kodus jõulukuu­sel
sümboliseerivad jõuluval­gust.
Jõuluvalgus on sisemine
valgus, rõõm meie südames, et
jumala Poeg on toonud meile val­guse
ja on saanud päästjaks mei­le
kõigile, kelle peale meie võime
loota. Sellepärast ei kao kunagi
meie südamest valgus ja lootus.
Jõulutervitus
Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata. ,
Vihasädc hõõgub muretnhas,
, . nördimusest kalk, hell valust meel:
ei saa mitte olla jõulupühas
sellel valgel jõulupuhtal teel.
Ikka mõtlen, neile, kes siit v i i d i . ..
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neü puudub — meil 0 n söök ja säng!
Kõik on harras, tõsine ja püha,
I ripsmeil sulab lume hõbeleht;
tõuseksin kui kõrgemaile üha: -
kutsub nimepidi mind see täht?
Äkki tunnen, et ka täna n e n de
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.
See on meilö ainus kahekõne,
- särav märguand — oh loe j a loe! - •
tuhatsuine — ja kui oleks mõne
tähe helk veel hingeõhust soe!
Kahaneb me vahelt himeväli:
tähtedest saand meile ühiskeel.,.
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.
Viivuks tummub ehk see: Millal? Mulal?
mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taevasillal
palest palgesse sel jõuluööl.
püüavad.
Meie eesti
kodumaal eesti rahva inimõigus­te
ja kristliku vabaduse eest.
Neid vangistatakse ja mõistetak­se
raskele sunnitööle. On meie
rahva noori, kes peavad oma Jõu-laseb
ka eesti rahvale ja kõigile
(kestatud rahvastele vabaduspäi-kese
tõusta. Ole kindel usus, pa°
lu ja looda! Aamen.
Õpetaja JOHAN TERAS
USA a 00.
dus: Lunastaja on sündinudl Sest kahe kalaga 5000 näljast järvekal-rahvas
oli kaua oodanud Lunasta­jat,
kes nad päästaks võõra võimu
surutisest, ähvardusest, majandus­likust
kurnamisest j a isegi orjusest.
Iisraeli rahvas sai tunda paganlik­ke
kreeklasi oma paljude ebajuma­latega
kõrgendikel, Babüloqnia or­japõlve,
teiste naaberrarähvaste
röövretki ja lõpuks Rooma riigi või­mutsevaid
barbareid.
Lihtrahva juubeldus Lunastaja
sünni pärast pidi paratamatult ula­tama
ka Rooma riigi potentaatide-ni,
nende maksukogujatenli ja juudi
oma kvislinguteni, kes töötasid
oma rahva vlastu, et ise parelmat elu
elada. Nagu ülekothtunel võim ikka,
kartsid ka tolleaja ülekohtused või-mutsejad
rahva laiemate masside
pahameelt distsipliinid rahva suh­tes
ja hoiti silm peal Lunastaja sün­ni
ja arengu olukorral.
Jeesus oli eriliste vaimuannetega
isiksus, kes köitis kannatavate hul­kade
tähelepanu, juba 12-aastase
poisina kõneles tä esimesi korda
rahvale. Ta töötas küll puusepana
oma isa perekonna tava kohaselt ja
võinuks olla lihtne mees. Kuid
andmed räägivad, et ta õppis vari­seeride
juures ja sai rabiks ja oli
seega hästi koolitatud mees. Parata­matult
pidi ta siit lisa saama oma
monotheistlikule filosoofiale. Kok­kupuuteis
variseeride juriidiliste
ekspertidega pidi tal arusaamine
kiirelt arenema sellest, kaugele ta
antud okupatsioonikorra juures
võib oma õpetustes minnai ja kui
kaugele mitte. Kuid tema isiklikud
vaimuanded ja võimed tõstsid ta
dal.Ta sumbutaskeeristuule, kuita
jüngrid kartsid uppumist tormis.
Uue testamendi evageeliumid 01
täis sarnaseid kirjeldusi.
' Ta ei olnud agressiivne Rooma
võimu likvideerija Juudamaalt. Ta
usk oli apokalüptiline, prohvetlik.
Ta arvas, et Jumal teostab äkilise
aktsiooniga, millesse sekkuvad ka
loodusjõud, iisraeli rahva vabasta­mise.
Võib olla kõigi maailma rah­vaste
vabastamise vägivalla või­mudest.
Ta kutsus inimesi kahetse­ma
oma patte, ei nad võiksid ellu
jääda sarnases vabadusvõitluses.
Jeesus kogus oma ümber aruka­mad
mehed jüngritena. Ta oli nen­dega
ikka koos, kuid saatis ka oma
õpetust levitama üle maa paljudes­se
asulatesse ja linnadesse. Jeesu­sel
ei olnud ühtegi relvastatud ük­sust.
Aga ta ei olnud patsifist, sestla
töötas oma õpetuste läbi ja mõistu­kõnedega
andis mõista, et rooma
võim peab kord kaduma. Sellisena
oli Jeesus ka poliitiline isiksus ja
pidi Rooma ristil oma eluhinna
maksma. Paganliku Rooma võim
oli karm ja halastamata. Ta poos
inimesed risti, mis oli ülimaks ka­ristuseks.
Jeruusalemma ees orus
seisis mõnikord tuhandeid riste
poodutega.
Tunneme küll rõõmu ristikogu­duste
liikmeina Jeesuse sünnist,
kuid teame ka, et Jeesuse sünd,
elutee ja võitlus ning lõpuks surm
seisavad miljonite inimeste süda­meis
ootuses, et teostub prohvetlik
ennustus inimkonna päästmiseks
ja lunatuses, V.
L u u k a ev. 2. 1 0 , 1 1 > Ja vaata, jõuluõhtul saadub hetk.
Jõulud on rõõmupühad. Nendel i^il kõik see, mis u i n u b , korraga
pühadel tahame üksteisele rõõmu ärkab hinge sügavuses. S a o l e d i n i -
valmistada ja k a i s e rõõmsad olla.
Pühitseme jälle jõulupühi. A g a kas ei
ole praegu p a l j u d e l tunne, et r a s k e on
o l l a rõõnius. Sest kaugele pn jäänud
meist rahva põline ja k a l l i s kodu.
P a l j u on k a neid, kes pühitsevad jõu­lusid
võõrsil täiesti üksi. Paljude p a l -
mene võõrsil, eluvõitlus on s i nd
sarmiks Ja tugevaks teinud. S a ise ei
usu enam, et sa sooja südant veel
omad. Ja nüüd on jälle jõuluõhtu,
kuid k a u g e l kodust. S u l ei ole säravat
jõulupuud, s u l ei ole isa ega ema. Sa
oled k a o t a n u d a b i k a a s a n i n g lapsed.
geil veerevad p i s a r a d jõuluküünalde Sa oled e h k u n u s t a n u d kõik p a l v e d ja
säras ja igatsus kannab meid läbi. jõululaulud, m i d a k o r d õpetas armas
v a l u nende juurde, kes meile o n k a i - ^ma. Ja vaata, j u s l sel hetkel, m i l s i nu
lid, keda r a s k e d kannatused ja pet- silmadesse kulgeb jõuluküünla sära
tumušed võõrsil ei ole meie südamest Ja sa k u u l e d helisemas „Ma tulen
kustutanud^ja kelle k a l m u l e soovikr laevast ü l e v a h . . . " on l a n g e n u d s i nu
„Püha öö, õnnistud ö ö . . k õ l a b
harras v i i s läbi jõuluõhtu n i n g miljo­n
i d isaavad sellest uut jõuluelamust.
Vaevalt keegi meist o n aga mõtelnud
sellele, k u i d a s l o o d i too armas, süda­melähedane
jõululaul, ja grupikene
eestlasi, kes möödunud sõja lõpupäe­v
i l viibis A u s t r i a s , T i r o o l i Zillertalis,
v a e v a h aimas seda, et n a d v i i b i s id
just selle l a u l u sünnipaigas ja k o h t a ­des,
mis põhjustasid selle l a u l u loo­mise.
Ühel talveõhtul, k u i sügav lumi
kattis Z i l l e r t a l i ja kuusemetsi ta mä-gedeUutustas
v a n a kooliteener selle
loo, n n nagu see l i i g u b T i r o o l i rahva­suus
ja mis nüüd ön a v a l d a t u d k a
Hertha Pauh raamatus „Silent
N i g h t " .
sime jõuluõhtul m i n n a p a l v e t a m a ja
kodumaa kombe kohaselt mälestu­seks
süüdata küünlaid.
A g a kõikide nende i s i k l i k k u d e ja
ühiste kannatuste öösse paistab jõu­l
u e v a n g e e l i u m i valgus: „ S e s t vaata,
ma k u u l u t a n teile suurt rõõmu, mis
hinge sügavusse k i v i jä seal muutub
toaga kõik elavaks. Noorusaeg,
isakodu, säravad lapsesilmad, sõpra-tong,
lumine kirikutee, parimad
igatsused ja mõtted ärkavad jälle
Mnges. Ja s i n u k a rm süda muutub
toaga soojaks, et Õnnistegija võib
saab osaks kõigile rahvale, sest teile smna oma käega kirjutada igavese
on sündinud täna T a a v e t i l i n n a s Õn- sõnu Jumala armastusest, mis on
nistegija, kes on Issand K r i s t u s . "
Kas o n aga m e i l s i l m a d selle valgu­se
nägemiseks ja kõrvad selle rõõ­musõnumi
k u u l a m i s e k s?
Üks vagajutt kõneleb mägestiku-järvest,
m i l l e põhjavesi siis l i i k u ma
hakkab, k u i k i v i järve sügavusse v i -
tülnud otsima^kadunud ja lunastama
hukkamõistetud inimest.
Aga just sel s i l m a p i l g u l , m i l meie
süda on a v a n e n u d rõõmusõnumi vas­tuvõtmiseks,
tohime aimata; mis
oleks siis, k u i p u u d u k s i d jõulud meie
elus ja k u i K r i s t u s ei oleks tulnud, et
satakse. M e i e h i n g sarnaneb säärase -^°°"iuvalgust süüdata koormatute ja
mägestikujärgeVa. Kes võib üles ar- [^^utud põgenike hinges. Otsekui
vata, k u i p a l j u o n k õ i k e seda, mis ^"^eline v a l g u s e k i i r tungib jõulu-uinub
meie hinge põhjas. Seal on ^^^ngeelium läbi v i h a ja vaenu, k u u -
soove möödunud aegadest l u h t u n u d ^"^^^es rahusf ja armastusest ning
lootusi, unustatud rõõme, varjatud ^"^^rest rõõmust, mis peab ühendama
patte ja e k s i m u s i . ^^^^1 r a h v a i d j a i n i m e s i ja
ma haavad, m i d a v i h a , ükskõiksus ja
v a l u on löönud inimeste ellu.
S. B a c h on l o o n u d jõuluoratooriu­mi,
milles eriti k a u n i d on h e l i d:
„Kuis pean vastu võtma sind, armas
Jeesus K r i s t . " N i m e t a t u d jõululaulu
helidesse seguneb aeg-ajalt kurbtõsi-selt
kannatust ja lunastust kajastav
viis: „ 0 h Jeesus, s i n u v a l u . " See koht
haarab n n võimsalt meie hinge, et
kannatus ja valumõtted meie jõulu­rõõmu
ei sega, v a i d ainult süvenda­v
a d rõõmust osasaamist.
A i d a k u Jumal, et k a meie v a l u d ja
kannatused m e i d j u h i k s i d läbi pime­da
elutöö Petlema sõime ja valguse
juurde, kust leiaksime Jeesuse. Ja
seal avagem oma süda temale, et
saaksite osa lepitusest Jumalaga, tõe-hsest
rahust ja rõõmust, millest kõne­leb
meüe inglite laul jõuluööl.
A a m e n .
K . L .
Jõululaupäeval, 24. detsembrü
1818, ühes igivanas külas, nimega
H a l l e i n , mis asus A u s t r i a Alpides,
istus pater Joseph M o h r oma töötoas
ja luges piiblit. K o g u orus o l i d lapsad
rõõmsas ärevuses, sest o l i püha õhtu
ja nad tahtsid k u n i kesköö-messini
välja jääda. K u i n a d nüüd, t u l u k e si
käes hoides, l u m i t u n u d teedel mä^i-külast
orgu l a s k u s i d, näis org nagu
hiiglaslik jõulupuu, millel sajad
küünlad v i l k u s i d.
N o o r e l v a i m u l i k u l aga p o l n u d sil­mi
p i d u l i k u l t valgustatud orule. T a
istus massiivse tammelaua taga lah­tilöödud
p i i b l i kohal n i n g mõtiskles
oma kesköise jumalateenistuse jut­lusest.
T a luges veelkordselt karjas-test
väljal, kellede juurde tuli ingel ja
ijtles: „Teile on täna T a a v e t i l i n n as
Õnnistegija s ü n d i n u d . . ."
Samal hetkel, k u i paater M o h r l u ­ges
n e i d sõnu, koputati ta uksele, Ta
„ s i s s e " peale ilmus kohmakas talu­naine,
kes teatas, et ühes kõrgel mäel
asuvas külas on vaene v a b a d i k u n a i -
ne täna lapse sünnitanud. Vanemad
oHd saatnud v a i m u l i k u järele, et see
tuleks vastsündinud õnnistama, nii
et see elaks ja k o s u k s .
Paater M o h r tundis end eriliselt
Higutatud, k u i ta asuts vaesesse, v i ­letsalt
valgustatud o n n i . Karedatest
laudadest asemel lamas seal noor,
õnnelik ema, magav laps käsivarrel.
Sõim Taaveti linnas, milles lamas
Õnnistegija, p o l n u d eriti sarnane ka­reda
voodiga siin onnis, k u i d korra­ga
tundis paater, et sõnad, mida ta
luges himati piiblist, olnuks nagu
eriti temale määratud. Tagasi orgu
laskudes nägi ta nüüd mägede tume­dail
nõlvadel k i r i k u s s e minejate tulu-
(Järgneb Ihk. 2)