1983-04-21-05 |
Previous | 5 of 10 | Next |
|
small (250x250 max)
medium (500x500 max)
Large
Extra Large
large ( > 500x500)
Full Resolution
|
This page
All
|
„MeieElu" nr. 16 |1729) 1983 „Meie Elu" lar. IS (1729) 1983 keva !„Ehatares' ^lihžid algasid juba kolmaijäevai inade värvimisega. Suure nefjapäe-fõhtillesitas Arvo Vabamäe luuletusi t i i l j ^ nauditi klassikalist mi^usikat [ipl^atidelt. | iuürereede jumalateenistuse! pidas langeelse koguduse õpetaja Allan Lr. .Solistiks oli hr. Pumber. Tee-, [fusel mälestati hiljuti surma läbi Skunud kohusetruud vabatahtlikku lldaOidlat. . v "^ühade laupäeva päraslõunal külas-soome luteri kogudüe õpetaja L. [rVey „Ehataret" [a pidas jutluse soo- } ja inglise keeles. [Esimesel pühal jutlustas õpetaja Tõ- Nõmmik, klaveril Julie Herma. [0. apilllii jutlustas praost Emanuel Ipik. Teenistust kaunistas 15-liikme-le koor. Sama päeva õhtul esinesid löred lauljatarid Linda Laikvee, Hei-iLaikvee ja Evi Valge, klaveril Heikki Jild.\ • ' Isiiras tänu „Ehätare" perelt kõiki- ]ie õpetajatele, kes nii lahkelt on meid lalasõnaga trööstinud. Samuti esi-fjatele, kes oma laulu ja muusikaga meie igapäevast elu rikastanud. • [Kolmapäeval, 13. aprillil kell 7 õhtul lneb.„Ehatares" noor klaverikunst- Y Omar Daniel. .aupäeval, 23. aprillil kell 3 p.l. toi- JiB ,,Loterii" ja „ E h a t a r e " elanike loit valmistatud linnupuuride müük. Iskavä osas esineb Leena Tiisman. ]hvil£ud. Kõik õn kutsutud! I.Mei 3 Elu" 7. apr. numbris oli,,Ehale" te idetes eksitus, mille pärast valdame. August Tuvikese asemel, oliliaige, esines Arthur Ale kand- A.K. : T A N U. iToronto Eesti Selts avaldab südam-ckutänu kõikidele kes nii lahkelt än- Jtasid ilusaid ja huvitavaid esemeid leie Kevadpeo loterii jaqks. ISuur aitäh ka kõigile kes tulid peole, iGtasid Seltsi, ning tegid õhtu nii lõ-isaks. Ja eriti tervitame neid 27-et kes Ijl õhtul astusid Seltsi liikmeteks, j fällenägemiseni järgmisel kokkutu- (kui! EPPARUJA Kõikideks kindlustusteks IH. LAITnEsRu r&a nCcOe.1 / LTD 1482 Bathurst st., Toronto MSP 3H1 Tel: 653-7815 Ja 653-7816 teie võite dadega ringsõite i juhtidega c. Stokliolmi, leälinnadesse : lürooea või ^ r/7//? 36?-1511 k 282-1173 04687^7582 )proval lieadTravel Algoma Street 3rBay,Ont.P7B3B9 ?5-2158 iderCountry !l ayStreet Bay, Ontario P7B1R9 -5432 IstonTravel World [ton, Ontario tossa: Sulo Hütl^o ?51-9775 M 10' l i - m Il •m • i Veerandsajandi versta „Mana" Mis meist saab? See küsimus kipub viimasel ajal ikka sagedamini Meelde ja mõttessie, kui silm juhtub tabama mõne uue emakeelse raamatu ilmumisteadet ajalehekuulutuses. Aine — tihti üsna kitsapiiriline; kir- Jiastaja — enamasti^ autor või juhuslik; hind - 18.00-45.00, kui mitte 100 dollari lähedal või kõrgem. Kui minna siit nüüd jalataldu kõvasti maas hoidel otse edasi tegelikku ellu, siis ei saa lämmatada kahtlust, et need väljaanded ei teeni kuigi ulatuslikult meie rahvuslikke üldhuve, Eriti nüüd, millal ka Eestist saabuvale emakeelsele jirükisõnale on pandud riiv ette. Kahtluse tekkimise põhjused? — Nooremad kuiii ütleme 50-ndate eluaastateni ei tunne nende vastu ni-metamisväärset huvi. Juba sel lihtsal põhjusel, et I nad tulevad siinsetest koolidest, kus — nagu asjatundjad ise väidavad — keeled, kirjandus, ajalugu, filosoofia ja üldse hu-i^ anitaarained pn halvemais kui sandisaapad. Sellele liitub keeletõke ja järjest süvenev ning pindavõitev vastupropaganda eestikeelsele vabale loomingule läänes. On märke selle mõjust meie üliõpilasorganisat-sioonideski, kõnelemata muust. Aga vanemad, v^^l immuunsed põliseest-lased kaine pea, selge pilgu ja karastatud rahvuslusega? — Neist elavad paljad 380-450-dollarilisest kuusissetulekust sotsiaalkindlustuse näol, mis parimagi tahtmise juures ei luba osta raamatuid säärase hinnaga. Aga arvestama peame tulemust kaugemas vaates ja„külviaasta" vaimus küll. Sest mida ja kuhu me nüüd siis külvame? ,,Seemet", s.o. emakeelset vaba vaimuloomingut ei ole kustki võtta (kellel on, see on pöördunud 20-30 aastat tagasi ilmunud teoste lugemisele), ja kui seda oleks — ,,seeme" on kättesaadamatult kallis ja viljakandev kohev muld, millesse seda külvata — see puudub. Kas me ise seda traagikat täielikult mõistame? Vist mitte päris tõsiselt. Olukord on enam kui rumal, hädaldavad hääled leiavad suletud kõrvu. Mitte kustki eikellegi poolt ei ol& al^atafud mõtet, et vajaksime rahvuspropagandalist üldtuge ühis-tegeiiseljalusel töötava kirjastuse rajamiseks, kus ilmuksid odavad väljaanded organisatsioonide poolt teatud raames tagatud levikuga. Seda esiteks. Teiseks: USA-s kuulutati välja (juba mitmendat korda!) „kirjan-dusvõistlus noortele". Mis on selle mõte? Mida saab kirjutada „noor", kes ei tunne ei varem ilmunud ema- / keelset laste* ja noorsoo-kirjandust ega veel vähem oma emakeelt ning kirjatöö elementaarseidki stiili- ja kompositsioonihõudeid? Kas ei oie see peagu kuritegu noorte suhtes, kui t@@me enamasti või täielikult vane- ' ma^e kaasabil kirjutatud töökese eest ..tunnustusi" noorte „võimete-le"? Kas ei tulnud meil kõigil koolipõlves saada otsustavaid hindeid siiski eriti klassitööde eeet, mis olid sündinud õpetaja kontrolliva silma all? Kas on õige, et petame nüüd nii „kirjutajat" ennast, veel enam aga — seame ta „eeskujuks" teistele? Ja kuhu jääb hoolitsus noorema põlve (mitte lasteeas!) laste- ja noor-sookirjanike juurdekasvu soodusta' mise eest, kui selleks ei looda eeldusi? See küsimus puudutab tervet meie kirjanduslikult loojate Juurdekasvu probleemi selle praeguses lootusetuses. See lootusetus on põhjustanud juba paarikümne veel loo-mingueas tunnustatud autori vaikimise, mis omakorda on hoiatuseks igale lihtsameelsele katsetajale. Kui meenutame, mida teevad sel alal lätlased Ja leedulased, siis ei saa kuidagi suruda tagasi küsimust kas oleme tõesti eesti rahva nimel juba niivõrd „omadega mäel", et meile ei ole enam tarvis rahvuslik-vaimset alust ega selle eest hoolitsejaid? Kas me ei tõenda oma hoolimatusega oma kul-tuurinärvi nõrkust ja silmade pimedust? Üks meie vanu tarkusi, millele Henrik Visnapuu andis värske sõnastuse, juhendab: mis sul on> sellest hoia kinni niikaua kui saadi Meie ei ole järgnenud sellele tee-tähislikule juhtmõttele. Olei^e hakanud laaberdama oma enam kui küsitavas jõukuses mööda ilmamaid ja lõikame vaimupimeda hoolimatusega ikka sügavamalt läbi neid juuri, mis seovad tänaseid nooremaid meie igivana rahvuskultuuriga, väljendatuna kaunis emakeeles, ja loovad vajalikke eeldusi, et nende tüvest võrsuksid omakorda uued rahvuslik-eestlasikud kasvud. Isegi võistlustöödeks üliõpilastele püüame leida „mood8aid" ja .iueutraalseid" teemasid, juhtimata neid meie oma ajaloo ja mineviku juurde memuaar-teoste refereeringütev alusel, kõnelemata meie lähisminevikku ja rahva saatust puudutavatest dokumentidest, mis nüüd paljudes arhiivides on tehtud uurimiseks kättesaadavaiks. On küsitav, kas ajalugu meile meie sellist ^hoolimatust ja pimedust kunagi andestab. Sest andestamiseks puudub ju alus. JOHANNES KAUP Kirjandus ncl m e ie oo Ilona Laaimn Marie Underl skulptuuri juures kunstnik Jutta Klelnl poolt kujundatud aühin-naürikuga. Luuletaja Ilona Laaman on Rootsis asutatud Marie Underi— Artur Adsoni Mälestusfondi esimene laureaat. Palmipuudepühal viisid sugulased ja kirjandussõbrad pärja Metsakalmistule Underi—Adsoni hauale, kus kuulati helilindilt poetessi häält deklameerimas ja loeti palve. Stokholmi Eesti Majas peeti mä^ lestusaktus ja avati näitus poetessi teostest. Eesti keelt lastele Soome televisioonis HELSINGI (M.E.) - Soome lastele tutvustati hõimukeelt kavas „Pikku Kakkonen" (Väike Kaks], mis on väga populaarne saade juba aastaid. Lastelaulude ning huumori abiga õpetatakse soome lapsi joonistama ja laulma. Sel korral mindi Soome lahe lõunakaldale kavas, mille pealkirjaks oli „Tere õhtust". Sirtna „läksid" siis kaks koera-nukku nimedega „Ansu" ja „Ranssu", kes väga huumorikält rääkisid vahel soome ja vahel eesti keelt, arusaadavas vormis ka lastele. Soome lapsed õppisid laused, nagu; „tere, tere", „kuidas käsi käib*', arvsõnad 1—10, „piim-hapupiim", ..koera^ elu" ja „koerailm" said ka tuttavateks. Koeranukud koos teadustajaga mängisid mängu, milles ainult eesti keelt räägiti. Koerad olid Tallinnas hotelli portjeedeks ja teadustaja tahtis seal ööbida. , t , Programmis esitati ka mõnea eesti nukud ja lõpuks näidati veel Tallinnast tulnud väikse poisi Andrese kaarti, milles ta toredasti kirjutas: „Mina olen Andres. Olen nelja ja poole aastane. Elan Tallinnas ja soovin kõigile Soome lastele väga head uut aastat." Pedro Krusteni umbes 30 teostele ulatuv looming sisaldab roomana, novelle, jutustusi jä memuaar- või memuaarilise kallakuga teoseid. Viimasel ajal on kasutanud ta ikka järjekindlamalt lühizhanrit, sõnakunsti vinjetti tugeva vestelise kallakuga ülesehituslaadis. Pole ka imestada, sest Pedro Krustenile teenisid tema varasematel ajakirjanikupäevil leiba tema teisikud-fõljetonistid-vestekir- Janikud Peeter Burlesk, Miini Mihkel, Balder Jaan, Evi Mummukas j.t. Talle on jäänud loominguomaseks följetonistlik lühilause, kusjuures ta viimaseid teoseid iseloomustab Krusteni nooremate aastate loomingule vastupidine argipäeva lihtsuse- 5e suunduv kõne^ ja sõnapruuk kohati jaanlattiklike lausetega,. 1 Krusteni äsja ilmunud „Kingitus" sisaldab oma 180 leheküljel tervenisti 65 üksiksõnapilti, osalt autobiograafilise, osalt memuaarliku sisu-kallakuga. Enamik selle rikkaliku kogu sisust on aga haare argiellu, pearõhuga mitte välispinnal ega situatsiooni tinginud sündmusel kui peapunktil, vaid inimesel teatud situatsioonis tema psühholoogiaga, el- , lušuhtumisega, reageeringutega. Elu pisiasjad kui peegel inimese sisemusse on alati kujundanud kruste-niloomingijs psühholoogilise realis-i^ i alused, ilmestatuna sümpaatsest naturalitlike detailide hülgamisest. See stiilitruudus on omane ka kõnesolevale ümbritseva elu paljuta-hulisuses oma päevi surma poole veeretavate kaasinimeste sisemaailma päikest ja pilvitust kõige laiemas skaalas skitseerivale: teosele. Ikka ilmekamaks muutub seejuures autori kindlakäelisus kunstilise ehitise püstitamisel •^kõigepealt võimalikult lihtsa^ alusmüür ja seinad kas dialoogis või mõnedes sammudes, ja siis ühelauseline puänt, ehitust kattev katus. Nagu ikka, sisaldab seegi kogu mä-luretki noorusmaale, ku^t autor aedniku pojana tõi ellu kaasa seda väärtustava looduse-, lillede-ja loomade-lindudearmastuse, mis on andnud autorile tema sooja südame ja rahulikkuse. Ei pääse Sa selgi korral M. mõningatest lõigetest oma perekond^ likust miljösst, eriti seoses noort® eestlasliku küpsemisega. Kuid huvn° de keskendus langeb kaasinimeste psühholoogiale mina-jutustaja seisukoha sisselülitumisega. Mõnikord reetlikult selge autobiograafilise osa paljastumisega, nagu näit nõuanne ,,lkiidulauius pimedusele", et jõulu-kaktus vajab õitsema hakkamiseks 1. sept. kuni okt. keskpaigani kella 6 õhtul kuni kella 8 homm. absoluutset -pimedust mitte üle 53-kr. F-tempera° tuuri juures. Samuti nagu vajavad pimedust krüseanteemid ja poinset-tiad 1. okt. kuni nov. keskpaigani kella 5 p.l. kuni 8-ni hommikul, ilnoiEi ühegi valguskii|?eta selles ajas. On võimatu siinkohal peatuda 65 lühiloo hindamisel üksikult. Nende hulgas on hästi- kui ka vähemõnnes-tunuid, kui üle keskmisteks võiks tunnistada neid kõiki. Väljatõstmist vääriksid aga eriti „Lilleturul", „Riietehoidja", „Kiilaline", „Kui õnn tuli majja", „Au8 Ja alatu". „Täi8 hing ja tühi toru",„Kas isa hinge tunned sa?", „Kavaler",„Salajane kohtamine" ja „Vaimustus kirjandusõhtul" oma novellile omase ülesehitusvõte-tega. j Nimilugu „Kingitus" katab seda teost mitmelt tahult. Et Edgar oma vabaabielunaiselt võtab vastu ülimaid hoolitsusi ja kinke, ise ilmaski ühtki kinki tegemata ja jõuludeks hoopis kadudes, on pilt inimhinge tumedast põhjast, nagu see koorub välja ka „Ausas ja alatus" - naise petmise Ja autunde psühholoogias. Kuid mõiste „kingitus" on veel enam ka kogu teost kandvaks sümboliks — selle näitajaks, mida Elu poolt inimesele kingitavas suudetakse tõeM-selt näha Ja hinnata hea Ja ilusana, või millest minnakse pimedana mööda. „Kingitus" omab Juba pelgalt sel põhjusel koha eesti kodudes, et sealt vaatab vastu eestlase hing elu Ja argipäeva erinevatel teedel, et selle raamatu lugemine oma stiilitihedu-ses ei väsita. Ja mitte vähem põhjusel, et siin on tõendatud lühivormi silmapaistev eluõigus kirjandus Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis auhinnatööde ^ võistluse tingimused a. 1983 1. Võistlusest võivad osa võtta üliõpilased ja teaduslikud edasiõppijad paguluses, kes on ülikooli sisse kirjutatud. Kuna sooviks on,'et eelkõige ergutada nooremaid valima kursusetööks eesti teema, on võistlusest osavõtjate vanuse ülemääraks 40 a, 2. Töö peab vastama nõuetele, mis õppeaine järgkursuste seminaritööde kohta on kehtivad. Ulatus peab olema vähemalt 20 lehekülge masinakirjas. Tööle tuleb lisada andmed saadud hinde ja akadeemiliste punktide arvu kohta.:: ••: 3. Võistlusele võib esitada seminaritöid, mis (vähemalt osaliselt] käsitlevad eestiainelisi küsimusi. Seminar ritöö võib olla kirjutatud kas eesti või mõnes teises keeles. Võõrkeeles kirjutatud töö peab olema varustatud eestikeelse sisukokkuvõttega. 4. Võistlusest võib nimetatud vanusepiirini osa võtta ka tööga, mis pole kirjutatud otseses seoses ülikooliõpin-gutega, kuid see peab vastama heakskiidetud seminaritöö teaduslikule tasemele. 5. Võistlustööde auhinnazhüriiks on Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis juhatus. 6. Väljaandmisele võib tulla kuni kolm rahalist auhinda, kusjuures auhinnaks võib olla maksimaalselt 3000 rkr. Selle suuruse määrab ETSR juhatus arvesse võttes töö teaduslikku taset. 7. Töö tuleb esitada 1. oktoobriks 1983 varjunime all koos suletud ümbrikku lisatud teatega autori nime ja - elukoha kohta aadressil: Eesti Teaduslik Selts Rootsis, Box 92,101 21 Stolc-holm. Informatsiooni saamiseks võib pöörduda Paul Laani poole'aadressil: Finska institutionen, Stockholms Uni-versitet, 106 91 Stockholm, tel. 33 38. • Vmmnü oajandit on kultuurivšl-jaandele auväärne kestvusiga, ning kuna see ajaraam ühtub mitmeti inimpõlvega ei oleks ebakohane ande mingi laiahaardelisem hinnang „Manale" eesti kultuuriloo üldpildis. Eelkõige tuleks põgusalt meenu' tada „Mana" oünniloo tausta. Pagenud oma kodumaalt otsis eesti intelligents loomingulist väljapääsu trükis Juba enne sõja lõppu. Tulemuseks oli Helsingis ilmuv „Ee8ti Looming", niiig pärast sõda tuulisuilaste „Sõna" Stokholmis ja „Kauge Kodu" Saksamaal. Kuna põgenikele oli peatselt selge, et kodumaalt lahk mine on pikaajaline, muutus kõrge kvaliteediga kultuuriajakirja kirjastamine küllaltki aktuaalseks. Eestiaegsed tugevamad jõud koondusid arbuja Bernard Kangro toimetusel 1950. aastal ilmuma hakkava „Tulimulla" ümber. Kiiid põlvkondlik moment pidi paratamatult üles kerki-ma. „Tulimulla" ringkond koosnes peamiselt isikuist, kes olid Eesti kultuurielu peavoolus juba eelnevalt sõja le, mitmed nejst mitukümmend aastatki. „Tulimulla" sünnil 40 aastane olnud Kangro kuulus sõjaeelse Eesti intelligentsi nooremasse tiiba. Mainitud ringkonna vaimseks ankruks oli sõjaeelne Eesti, tema eesmärgiks selgesti päritu, kaasatoodu säilitamine, looming selle taustal. Kuid Rootsis viibis tollal ka terve rida nooremaid loovaid inimesi, mitmed neist ..kolmanda võimaluse" mehed, kes olidsõjas osalenud Soome kaudu. Selle ringkonna loov tahtejõud avaldus esmalt Stokholmi ,,demokraatliku üliõpilaskonnana" juba esimesel õppeaastal, hiljem ajakirjade ..Radikäal-demokraat" ja „Vaba Eesti" kaudu. AVANGÄRDLIK Sellest teisest, nooremast intelligent-siliinist ja loomupärasest põlvkondade vahelisest pingest sündiski;tegelikult „Mana". Aastal 1957 ilmuma hakkava „Mana" vaimseks sihiks näis olevat eesti kultuuri arendamine ^^vangard-like võimaluste otsimiste ja kaasaegse Lääne-Maailma kultuuri peavooludega kaasas käimise kaudu. „Tulimul-la" ja „Mana" vahe algaastail seisiski ro:huasetuses.„Mana" eelistas rahvusvahelist ja avangardlikku, ta oli nooruslik ja edasi tungiv. „Tulimuld" oli seevastu enam rahvusliku perspektiiviga ja säilitav. Üks oli sõjaeelse Eesti kultuuriarengu peavoolu kandjaks väljaspool Eestit, teine aga selle VQolukee-ristes ja kõrvalniredes sukelduv ja uudsusi otsiv. ' „Manale" tuleb tagasivaates tunnustust anda olulise rolli mängimise eest noorema intelligentsi koondamisel. Tema rõhuasetus ei olnud poleemikata, kuid kvaliteedi üle küsimust ei saanud olla ja oma rolli mängis ajakiri eeskujulikult, vähemalt „Rootsi ajastul" Ivar Grünthali toimetusel. Meönu-tagem seejuures, et „Manat" pn peatselt ilmunud viiskümmend numbrit, kuid peagu pooled neist jõudsid lugejani ajakirja esimesel seitsmel aastal. Pärast seda, järgnevalt kirjastamise ületoomisele Põhja-Ameerikasse, toimetamise,, langemisele Hellar Grabbi õlgadele on „Mana" muutunud „aas-taalbumiks", ning tema osatähtsus eesti kultuuri üldpildis osutub neil aastail palju problemaatilisemaks. VÄHENDAJA , Pärast Hrtishtshovii hästi tuntud J stalinismi hukka mõist^atkõnet 1956, aastal toimus Nõukogude Liidus teatud sulaaeg, mille tagajärjena taaselustus kultuur, kaasaarvatud Eestis. See. seadis pagulaskonna hUjVitava probleemi ette — nimelt, kuidas uut suunda tõlgendada ja kuidas uudisloomingus-se suhtuda. Selgus kiiresti, et siinne poliitjuhtkond, ei tahtnud.uue suunagi olemasolu tunnustada, veel vähem toetada uudisloomingu tarbimist pagulaste poolt ega üldlävimist. Mitmeti valitseb arvamine, et „Mana" üheks suur-teeneks on olnud vahendaja osa mängimine Lääne eestlaskonna ja Nõukogude Eesti kultjuuriloomingu vahel. Kuid kultuuriloolisest seisukohast on seda rolli vahest ülehinnatud. - Selles ei:ole kahtlust, et „Mana" ületoomisest saadilc hakkas ta julgelt käsitlema kultuurisuundi ja uudisloomingut Eestis, avaldades oma veergudel sealsete kirjanike töidki. Kuid märkimata ei saa jätta, et ,,Tulimulla" ringkond ja vanem kultuurihuviliste põlvkond olid samuti märganud uus-suundade sündi ja olemasolu. Willem Tiskre komentaarid ..Tulimullas" 3/1956 ja 4/1958 kiinitavad, et asjaosaline i ringkond jälgis suundade kulge-niist ja käärimist Eestis. Sula algsed sammud olid loomulikult Moskvas/Leningradis, ning väga ajakohaselt toob „Tulimuld" ära mitu asja Boris Pasternaki teemal. Ivar Ivaski sulest ilmuvad artiklid numbrites 1 ja 2/1959, ning järgnevais numbreis lei-tiub tõlked Aleksis Ranniti ja Jaan Puhveli vahendusel. Ja kuigi ta neid ulatuslikult ei käsitle, on Arvo Mägi siiski arvestanud uute eesti luuletajatega oma 1959. aastal Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel ilmunud, antoloogia Eesti Lüürika teises köites. Edasi, näiteks, käsitleb kaasaegset sündmustikku Mall Jürma inglisekeelses artiklis ajakbjas „The Baltic Review", aprillis 1959. Üks mõt- > lanevaid kirjutusi kirjanduse teemal ilmub Alfred Kurlentsi sulest Eesti Üliõpilaste seltsi Albumis XV 1965. aastal. Küsimus ei seisa selles, kes midagi esimesena tegi. Oluline on vaid ajalooline tõik. et ..Mana" ega tema ümber koondunud ei olnud ainukesed, kes Eestis toimuvaga kursis olid. UUS PÕLVKOND . Olgu siin lisaks tähendatud, et kui pagulaskonna poliitjuhid ..Mana" ea-konda hukka mõistsid küllaltki teravalt, ei teinud seda mitte vanem kul-tuurikaader. Bernard Kangro 1963 aasta „Isa", mis ilmus luuletuskogus September käsitleb suhtlemisküsimust põlvkondlikust vaatekohast, ning ta annab seal mõista, et noorem põlvkond on vaba otsima oma juuriuudisloomin-gus Eestis, kuid vanema intelligentsi entusiasmita. Kangro põlvkonnale oli see kohati liiga valus, kuid ta oli nooremate otsingute suhtes nõus jääma erapooletuks ja jäigi. Mis eraldabkl Mana-eakonna teistest on entusiasm, millega ta eesti kultuuri taassündi süveneb. Kuid kas selle kõige juures on tegemist „Mana" otsese mõjuga? Ajastu kultuurilugu käsitledes ei saa märkimata jätta mõnede Toronto ja Nev/ Yorgi üliõpilaskondade aktivistide viibimist kahekümnekolme aasta, eest Soomes, kus nad palju paremini võisid tutvuda uute suundadega Eestis, kui Põhja- Ameerikas elades. ^Kriitilisel momendil olid Helsingis Henno Sillaste ja Rein Taagepera Torontost, ning Heino Ainso ja Ive Paträson New Yorgist j.t. Soomestid võis olla küllaltki oluline, ning sealviibijate kaudu mõjutada rohkem „Manat", kui vastupidi. UUEDFOOEUMID Kuigi „Mana" avaldas oma veergudel ja kirjastas eraldi Nõukogude Eesti kirjanike töid oli siin harva tegemist uudisloominguga. Ajastul mil igaüks võis,tellida Nõukogude Eesti.ilukirjan-dust — rääkimata Eesti külastamisest — ei olnud „Mana" tegevusel sel sektoril erilist,tähendust. Kuigi „Manal" oli kahtlemata keskmises ja võrsuvas intelligentsirühmitusis otsesem ja kaugemale ulatavam mõju, kui „Tuli-mullal" ja vanemal põlvkonnal üldiselt, ei suutnud ta kriitilisel momendil oma potentsiaali realiseerida, Uus toimetaja USA-s ei olnud suuteline enam „Manat" korrapäraselt välja andma, ning seetõttu ei olnud tast eri-hst kasu aktuaalse foorumina. Ideede levitamisel, uue suuna hindamisel oli tarvis uusi foorumeid, ning nendeks osutusid Metsaülikool (1967), AABS (1968) ja New Yorgi Kultuuripäevad (1970), kohati ka veidi vanem KLENK. Need organisatsioonid/üritused on küll Mana-ealiste sünnitused, kuid mitte „Mana" mõjul tekkinud. Kõige oluliseimaks vahendajaiks trükis osutusid AABS-i „Journal of Baltic Stu-dies" (vähemal määral leedulaste inglisekeelne „Lituanus"j ja ajakiri „Books Abroad", hiljem nimega „Worid Literature Today". Kõige kesksemat osa üksikisikuna mängib Ivar I vai k. keda küll otseselt ei saaks Mana-inimeseks nimetada. Pigem on Ivask blokiväline iseseisev õpetlane, kelle kaastööd võib leida „Tulimullas" juba esimesil aastail. Ivask on Metsaülikooli hing, AABS-i asutajaid, lõpmatute eesti kirjandusteoste arvustaja ja kirjandussuundade käsitleja, ning see on tema toimetajaks asumisel, mil „Books Abroad" oluliseks foorumiks muutub. Ivask on ka see (koos Mardi Valgemäega), kes 1968. aasta detsembris põhjapaneva ettekande peab uutest suundadest Eesti kirjanduses New Yorgi Eesti Maja Kultuurfondi käendusel korraldatud üritusel.' •UUED TUULED .: ' teatud määral magas „Mana" maha võimaluse suurema rolli mängimiseks eesti kultuuriloos uute suundade ajastul. Üheks suuremaks probleemiks on loomulikult „Mana" ebakorrapärane ilmumine praeguse toimetaja kätes Ajakiri, mis oma loomult on muutunud aastaväljaandeks ja siiski ilmub tihti pika hilinemisega ei saa olla avan-gardlik sisu aegumise tõttu. Lisaks ei purjeta „Mana" enam mingis difinee-ritavas kultuurilises voolus ega mingil sihil. Jõudes veerandsajandi verstapostini ei ole enam selge, mis „Manä" on või mis põhjusel ta ilmub; ta triivib nagu meeletult ulgumerel. Ühest küljest on „Mana" kaotanud viimase pooleteise kümnendi vältel oma rahvusvahelisuse ja muutunud aina enam sisu poolest eesti kultuuri käsitlevaks. Kuid taotledes mängida kultuurivahendaja rolli ilma, et ta ringkonnal oli mingi laiahaardelisem rahvuskultuuriline perspektiiv sattus ta hätta. Ainus oluline püüe ses suunas oli nn. Taagepera/Raagi satelütsuse idee oma viietesitkümne aasta eest, kuid sellelt röövisid aluse mitte kurjad 4paguIaspoliitikud vaid Praha sündmused 1968. aasta augustis. Tolle aastakümne lõpul ja järgneva algul hakkasid Eestis puhuma veelgi uuemad tuuled. Nii poliitaktivistid kui ka intel-jligents tõstis murelikult üles venestu- ] mise küsimuse, ning ei olnud sugugi ; eoatavaiiseks, et poliitliseks eesmär-i giks oli iseseisvuse taastamine. Kui sõ- ^ jajärgse eesti noorem intelligents leidis ; sümpaatse tarbijaskonna pagulaste nooremates põlvkondades, ühtusid siiski tema eesmärgid rohkem pagulaste vanema põlvkonnaga, kes tema Ipo- AABS-i Üheksas konverents Montrealis Baltiainelise stuudiumi (AABS) Kanada toimkonna koosolekul arutati AABŠ 9-da konverentsi küsimust. Toivo Miljan. Wilfred Laurieri Ülikooli professor, kui konverentsi programmitoimkonna juhataja andis ^eletusi.-; Konverents toimub Montreali Ülikoo-' lis, 14—16 juunini 1984. Teemaks on: • ..Sillad Baltikumi ja prantsuskeelt rääkiva maailma vahel", mida ^iiski tõlgendatakse nii, et Balti stuudijumi kon-* verentsidel tavaks saanud teemad ka-saavad kaetud. On moodustatud alljärgnevad aine-toimkonnad ja leitud nende juhatajad: Arheoloogia — Joan Todd, Kunst ja film — Stephen Feinstein, Bibliograafia — Ritvar Bregsis, Keskkond ja loodusvarud — Janis Skujins, Muinastea-. dus ja mütoloogia — Christina Jarem-ko, Ühiskonnateadused — ReinTaage- > pera, Ajalugu — Edgar Anderson. Keeleteadus — Valdis Zeps, Kirjandus — Viktoria Skrupskelis, Musikoloogia — Joachim Braun, Üliõpilaste küsimused — Juris Dreifelds, Psühholoogia, filosoofia ja usuteadus — Vytautas Bie-liauskas. I^agu niisugustel konverentsidel tavaks, on üleskutse avalik ja igaüks võib oma ettekannet pakkuda vastava osakonna juhatajale. Võiks lisada, et iseseisvuse ajal oli prantsuse keele ja kultuuri tutvustamiseks Eestis mitmed organisatsioonid, lütseumid ja õppetool ülikoolis. Näis isegi, et prantsalased olid sellel alal palju aktiivsemad kui inglased. Koosolekul oli veel kõne all möödunud aastane Torontos peetud sümpoosioni aruanne ja tuleva sügise plaanid, ning identsuse probleemide ja merevaigu sümpoosionide ettekannete teksti avaldamine. AABS uute liikmete värbamiseks on valmistatud neljaleheküljeline informatsioonileht. Kuna AABS'i majandusaasta algab juuli kuuga, on paras aeg liikmeks astu- ' miseks. Liikmemaks on US $27.50 aastaks (US $17.50 pensionäridele. US $12.50 üliõpilastele). AABŠ Büroo: 231 Miller Road, Mah-wah, N.J. 07430 ÜSA. Torontos informatsioon: dr. Endel Aruja, tel. 416-447- 8958. Aadress kalendrites. Tutvustati India klassikalist muusikat Ontario Kodakondsuse ja Kultuuriministeeriumi toetusel toimusid Raag- Maia muusikaühingu korraldusel märtsi- j ^ aprillikuus india klassikalise muusika kontserdid ja tutvustus-etle-kanded. Muusika-tutvustusöhtute eesmärgiks on arendada erinevate rahvusgruppide muusikaliste omapörade mõistmist ja hindamist; edutada klassikalist india muusikat ning jagada seda kõigi kanadalastega; esile tuua. ida ja lääne muusika-kultuuride kok-kupuute- alasid. Avaõhtul QISE auditooriumis tervitas Ontario valitsuse nimel kodakondsuse ja kultuuriminister Bruce McCaffrey esindaja Susan Fish, kes rõhutas taoliste ühendõhtute vääriust rahvusgruppide kultuuride säilitamise ja jagamise ühe olulise tagatisena. Ettekanded toimusid instrumentaal-, vokaalmuusika ja selgitavate sõnavõttude näol. Muusikaloehgute illustratsiooniks kasutati tüüpilisi india klassikalise muusika mänguriistu: sitar. tab-la ja sarod. Mõn^d kunstnikud nagu Tapan Bhattacharyya, Purshotam Randeva ja Pundit Budhaditya Mukherjee on nimekad india instru-mentaal- solistid; Mare Lewis ja Niol Golden on kanada heli-kunstnikud. Laulusolist Gauri Guha on kontseriso-listina esinenud Euroopas, Kariibi-mere- saariel, USA-s ja Kanadas. Ettekandeid ja loenguid jälgisid sae-litäied rahvusvahelist publikut. V.A. mingut algul tihti eitas ja lõpuks vaid jonnakalt tunnustas. AEG MÖÖDA MARSSINUD Oleme „Mana" veerandsajandil läbi teinud huvitava ajastu, mida iseloomustas jõuline kultuuriline renesanss Eestis, kuid seal on tänapäeval aktuaalseim kultuurilise rõhumise ja venestumise küsimused. Manaliste õlgadele oleks pidjanud langema vastutus uue üldperspektiivi väljatöötamiseks, kuid nad ei tulnud sellega toime. Meenub Becketti näidend ..Godofd oodates", kus asjaosalised räägivad ja räägivad, kohati huvitavatki juttu, kuld jõudmata jutus ega tegudes kuhugi välja. Godot ei jõua nendeni ega nemad te° mani. Salakavalaks arvustajaks on algul lehes, kuid lõpus raagus olev puu. „Mana" on mitmeti eatunud nooreks, kellest aeg on mööda marssinud. Sõjajärgse eesti kultuurielu markantseim avangardist, .,mahasalatud" Ilmar Laabän om jõudmas eruikka, „Mana" ringkond üldiselt rühib keskeast edasi. Tuleviku nimel saame loota vaid uuele põlvkondlikule läbimurrule. TOOMAS MERIKÜLA
Object Description
Rating | |
Title | Meie Elu = Our life, April 21, 1983 |
Language | es |
Subject | Estonian Canadians -- Newspapers |
Publisher | Eesti Kirjastus Kanadas |
Date | 1983-04-21 |
Type | text |
Format | application/pdf |
Rights | Licenced under section 77(1) of the Copyright Act. For detailed information visit: http://www.connectingcanadians.org/en/content/copyright |
Identifier | Meie E830421 |
Description
Title | 1983-04-21-05 |
Rights | Licenced under section 77(1) of the Copyright Act. For detailed information visit: http://www.connectingcanadians.org/en/content/copyright |
OCR text | „MeieElu" nr. 16 |1729) 1983 „Meie Elu" lar. IS (1729) 1983 keva !„Ehatares' ^lihžid algasid juba kolmaijäevai inade värvimisega. Suure nefjapäe-fõhtillesitas Arvo Vabamäe luuletusi t i i l j ^ nauditi klassikalist mi^usikat [ipl^atidelt. | iuürereede jumalateenistuse! pidas langeelse koguduse õpetaja Allan Lr. .Solistiks oli hr. Pumber. Tee-, [fusel mälestati hiljuti surma läbi Skunud kohusetruud vabatahtlikku lldaOidlat. . v "^ühade laupäeva päraslõunal külas-soome luteri kogudüe õpetaja L. [rVey „Ehataret" [a pidas jutluse soo- } ja inglise keeles. [Esimesel pühal jutlustas õpetaja Tõ- Nõmmik, klaveril Julie Herma. [0. apilllii jutlustas praost Emanuel Ipik. Teenistust kaunistas 15-liikme-le koor. Sama päeva õhtul esinesid löred lauljatarid Linda Laikvee, Hei-iLaikvee ja Evi Valge, klaveril Heikki Jild.\ • ' Isiiras tänu „Ehätare" perelt kõiki- ]ie õpetajatele, kes nii lahkelt on meid lalasõnaga trööstinud. Samuti esi-fjatele, kes oma laulu ja muusikaga meie igapäevast elu rikastanud. • [Kolmapäeval, 13. aprillil kell 7 õhtul lneb.„Ehatares" noor klaverikunst- Y Omar Daniel. .aupäeval, 23. aprillil kell 3 p.l. toi- JiB ,,Loterii" ja „ E h a t a r e " elanike loit valmistatud linnupuuride müük. Iskavä osas esineb Leena Tiisman. ]hvil£ud. Kõik õn kutsutud! I.Mei 3 Elu" 7. apr. numbris oli,,Ehale" te idetes eksitus, mille pärast valdame. August Tuvikese asemel, oliliaige, esines Arthur Ale kand- A.K. : T A N U. iToronto Eesti Selts avaldab südam-ckutänu kõikidele kes nii lahkelt än- Jtasid ilusaid ja huvitavaid esemeid leie Kevadpeo loterii jaqks. ISuur aitäh ka kõigile kes tulid peole, iGtasid Seltsi, ning tegid õhtu nii lõ-isaks. Ja eriti tervitame neid 27-et kes Ijl õhtul astusid Seltsi liikmeteks, j fällenägemiseni järgmisel kokkutu- (kui! EPPARUJA Kõikideks kindlustusteks IH. LAITnEsRu r&a nCcOe.1 / LTD 1482 Bathurst st., Toronto MSP 3H1 Tel: 653-7815 Ja 653-7816 teie võite dadega ringsõite i juhtidega c. Stokliolmi, leälinnadesse : lürooea või ^ r/7//? 36?-1511 k 282-1173 04687^7582 )proval lieadTravel Algoma Street 3rBay,Ont.P7B3B9 ?5-2158 iderCountry !l ayStreet Bay, Ontario P7B1R9 -5432 IstonTravel World [ton, Ontario tossa: Sulo Hütl^o ?51-9775 M 10' l i - m Il •m • i Veerandsajandi versta „Mana" Mis meist saab? See küsimus kipub viimasel ajal ikka sagedamini Meelde ja mõttessie, kui silm juhtub tabama mõne uue emakeelse raamatu ilmumisteadet ajalehekuulutuses. Aine — tihti üsna kitsapiiriline; kir- Jiastaja — enamasti^ autor või juhuslik; hind - 18.00-45.00, kui mitte 100 dollari lähedal või kõrgem. Kui minna siit nüüd jalataldu kõvasti maas hoidel otse edasi tegelikku ellu, siis ei saa lämmatada kahtlust, et need väljaanded ei teeni kuigi ulatuslikult meie rahvuslikke üldhuve, Eriti nüüd, millal ka Eestist saabuvale emakeelsele jirükisõnale on pandud riiv ette. Kahtluse tekkimise põhjused? — Nooremad kuiii ütleme 50-ndate eluaastateni ei tunne nende vastu ni-metamisväärset huvi. Juba sel lihtsal põhjusel, et I nad tulevad siinsetest koolidest, kus — nagu asjatundjad ise väidavad — keeled, kirjandus, ajalugu, filosoofia ja üldse hu-i^ anitaarained pn halvemais kui sandisaapad. Sellele liitub keeletõke ja järjest süvenev ning pindavõitev vastupropaganda eestikeelsele vabale loomingule läänes. On märke selle mõjust meie üliõpilasorganisat-sioonideski, kõnelemata muust. Aga vanemad, v^^l immuunsed põliseest-lased kaine pea, selge pilgu ja karastatud rahvuslusega? — Neist elavad paljad 380-450-dollarilisest kuusissetulekust sotsiaalkindlustuse näol, mis parimagi tahtmise juures ei luba osta raamatuid säärase hinnaga. Aga arvestama peame tulemust kaugemas vaates ja„külviaasta" vaimus küll. Sest mida ja kuhu me nüüd siis külvame? ,,Seemet", s.o. emakeelset vaba vaimuloomingut ei ole kustki võtta (kellel on, see on pöördunud 20-30 aastat tagasi ilmunud teoste lugemisele), ja kui seda oleks — ,,seeme" on kättesaadamatult kallis ja viljakandev kohev muld, millesse seda külvata — see puudub. Kas me ise seda traagikat täielikult mõistame? Vist mitte päris tõsiselt. Olukord on enam kui rumal, hädaldavad hääled leiavad suletud kõrvu. Mitte kustki eikellegi poolt ei ol& al^atafud mõtet, et vajaksime rahvuspropagandalist üldtuge ühis-tegeiiseljalusel töötava kirjastuse rajamiseks, kus ilmuksid odavad väljaanded organisatsioonide poolt teatud raames tagatud levikuga. Seda esiteks. Teiseks: USA-s kuulutati välja (juba mitmendat korda!) „kirjan-dusvõistlus noortele". Mis on selle mõte? Mida saab kirjutada „noor", kes ei tunne ei varem ilmunud ema- / keelset laste* ja noorsoo-kirjandust ega veel vähem oma emakeelt ning kirjatöö elementaarseidki stiili- ja kompositsioonihõudeid? Kas ei oie see peagu kuritegu noorte suhtes, kui t@@me enamasti või täielikult vane- ' ma^e kaasabil kirjutatud töökese eest ..tunnustusi" noorte „võimete-le"? Kas ei tulnud meil kõigil koolipõlves saada otsustavaid hindeid siiski eriti klassitööde eeet, mis olid sündinud õpetaja kontrolliva silma all? Kas on õige, et petame nüüd nii „kirjutajat" ennast, veel enam aga — seame ta „eeskujuks" teistele? Ja kuhu jääb hoolitsus noorema põlve (mitte lasteeas!) laste- ja noor-sookirjanike juurdekasvu soodusta' mise eest, kui selleks ei looda eeldusi? See küsimus puudutab tervet meie kirjanduslikult loojate Juurdekasvu probleemi selle praeguses lootusetuses. See lootusetus on põhjustanud juba paarikümne veel loo-mingueas tunnustatud autori vaikimise, mis omakorda on hoiatuseks igale lihtsameelsele katsetajale. Kui meenutame, mida teevad sel alal lätlased Ja leedulased, siis ei saa kuidagi suruda tagasi küsimust kas oleme tõesti eesti rahva nimel juba niivõrd „omadega mäel", et meile ei ole enam tarvis rahvuslik-vaimset alust ega selle eest hoolitsejaid? Kas me ei tõenda oma hoolimatusega oma kul-tuurinärvi nõrkust ja silmade pimedust? Üks meie vanu tarkusi, millele Henrik Visnapuu andis värske sõnastuse, juhendab: mis sul on> sellest hoia kinni niikaua kui saadi Meie ei ole järgnenud sellele tee-tähislikule juhtmõttele. Olei^e hakanud laaberdama oma enam kui küsitavas jõukuses mööda ilmamaid ja lõikame vaimupimeda hoolimatusega ikka sügavamalt läbi neid juuri, mis seovad tänaseid nooremaid meie igivana rahvuskultuuriga, väljendatuna kaunis emakeeles, ja loovad vajalikke eeldusi, et nende tüvest võrsuksid omakorda uued rahvuslik-eestlasikud kasvud. Isegi võistlustöödeks üliõpilastele püüame leida „mood8aid" ja .iueutraalseid" teemasid, juhtimata neid meie oma ajaloo ja mineviku juurde memuaar-teoste refereeringütev alusel, kõnelemata meie lähisminevikku ja rahva saatust puudutavatest dokumentidest, mis nüüd paljudes arhiivides on tehtud uurimiseks kättesaadavaiks. On küsitav, kas ajalugu meile meie sellist ^hoolimatust ja pimedust kunagi andestab. Sest andestamiseks puudub ju alus. JOHANNES KAUP Kirjandus ncl m e ie oo Ilona Laaimn Marie Underl skulptuuri juures kunstnik Jutta Klelnl poolt kujundatud aühin-naürikuga. Luuletaja Ilona Laaman on Rootsis asutatud Marie Underi— Artur Adsoni Mälestusfondi esimene laureaat. Palmipuudepühal viisid sugulased ja kirjandussõbrad pärja Metsakalmistule Underi—Adsoni hauale, kus kuulati helilindilt poetessi häält deklameerimas ja loeti palve. Stokholmi Eesti Majas peeti mä^ lestusaktus ja avati näitus poetessi teostest. Eesti keelt lastele Soome televisioonis HELSINGI (M.E.) - Soome lastele tutvustati hõimukeelt kavas „Pikku Kakkonen" (Väike Kaks], mis on väga populaarne saade juba aastaid. Lastelaulude ning huumori abiga õpetatakse soome lapsi joonistama ja laulma. Sel korral mindi Soome lahe lõunakaldale kavas, mille pealkirjaks oli „Tere õhtust". Sirtna „läksid" siis kaks koera-nukku nimedega „Ansu" ja „Ranssu", kes väga huumorikält rääkisid vahel soome ja vahel eesti keelt, arusaadavas vormis ka lastele. Soome lapsed õppisid laused, nagu; „tere, tere", „kuidas käsi käib*', arvsõnad 1—10, „piim-hapupiim", ..koera^ elu" ja „koerailm" said ka tuttavateks. Koeranukud koos teadustajaga mängisid mängu, milles ainult eesti keelt räägiti. Koerad olid Tallinnas hotelli portjeedeks ja teadustaja tahtis seal ööbida. , t , Programmis esitati ka mõnea eesti nukud ja lõpuks näidati veel Tallinnast tulnud väikse poisi Andrese kaarti, milles ta toredasti kirjutas: „Mina olen Andres. Olen nelja ja poole aastane. Elan Tallinnas ja soovin kõigile Soome lastele väga head uut aastat." Pedro Krusteni umbes 30 teostele ulatuv looming sisaldab roomana, novelle, jutustusi jä memuaar- või memuaarilise kallakuga teoseid. Viimasel ajal on kasutanud ta ikka järjekindlamalt lühizhanrit, sõnakunsti vinjetti tugeva vestelise kallakuga ülesehituslaadis. Pole ka imestada, sest Pedro Krustenile teenisid tema varasematel ajakirjanikupäevil leiba tema teisikud-fõljetonistid-vestekir- Janikud Peeter Burlesk, Miini Mihkel, Balder Jaan, Evi Mummukas j.t. Talle on jäänud loominguomaseks följetonistlik lühilause, kusjuures ta viimaseid teoseid iseloomustab Krusteni nooremate aastate loomingule vastupidine argipäeva lihtsuse- 5e suunduv kõne^ ja sõnapruuk kohati jaanlattiklike lausetega,. 1 Krusteni äsja ilmunud „Kingitus" sisaldab oma 180 leheküljel tervenisti 65 üksiksõnapilti, osalt autobiograafilise, osalt memuaarliku sisu-kallakuga. Enamik selle rikkaliku kogu sisust on aga haare argiellu, pearõhuga mitte välispinnal ega situatsiooni tinginud sündmusel kui peapunktil, vaid inimesel teatud situatsioonis tema psühholoogiaga, el- , lušuhtumisega, reageeringutega. Elu pisiasjad kui peegel inimese sisemusse on alati kujundanud kruste-niloomingijs psühholoogilise realis-i^ i alused, ilmestatuna sümpaatsest naturalitlike detailide hülgamisest. See stiilitruudus on omane ka kõnesolevale ümbritseva elu paljuta-hulisuses oma päevi surma poole veeretavate kaasinimeste sisemaailma päikest ja pilvitust kõige laiemas skaalas skitseerivale: teosele. Ikka ilmekamaks muutub seejuures autori kindlakäelisus kunstilise ehitise püstitamisel •^kõigepealt võimalikult lihtsa^ alusmüür ja seinad kas dialoogis või mõnedes sammudes, ja siis ühelauseline puänt, ehitust kattev katus. Nagu ikka, sisaldab seegi kogu mä-luretki noorusmaale, ku^t autor aedniku pojana tõi ellu kaasa seda väärtustava looduse-, lillede-ja loomade-lindudearmastuse, mis on andnud autorile tema sooja südame ja rahulikkuse. Ei pääse Sa selgi korral M. mõningatest lõigetest oma perekond^ likust miljösst, eriti seoses noort® eestlasliku küpsemisega. Kuid huvn° de keskendus langeb kaasinimeste psühholoogiale mina-jutustaja seisukoha sisselülitumisega. Mõnikord reetlikult selge autobiograafilise osa paljastumisega, nagu näit nõuanne ,,lkiidulauius pimedusele", et jõulu-kaktus vajab õitsema hakkamiseks 1. sept. kuni okt. keskpaigani kella 6 õhtul kuni kella 8 homm. absoluutset -pimedust mitte üle 53-kr. F-tempera° tuuri juures. Samuti nagu vajavad pimedust krüseanteemid ja poinset-tiad 1. okt. kuni nov. keskpaigani kella 5 p.l. kuni 8-ni hommikul, ilnoiEi ühegi valguskii|?eta selles ajas. On võimatu siinkohal peatuda 65 lühiloo hindamisel üksikult. Nende hulgas on hästi- kui ka vähemõnnes-tunuid, kui üle keskmisteks võiks tunnistada neid kõiki. Väljatõstmist vääriksid aga eriti „Lilleturul", „Riietehoidja", „Kiilaline", „Kui õnn tuli majja", „Au8 Ja alatu". „Täi8 hing ja tühi toru",„Kas isa hinge tunned sa?", „Kavaler",„Salajane kohtamine" ja „Vaimustus kirjandusõhtul" oma novellile omase ülesehitusvõte-tega. j Nimilugu „Kingitus" katab seda teost mitmelt tahult. Et Edgar oma vabaabielunaiselt võtab vastu ülimaid hoolitsusi ja kinke, ise ilmaski ühtki kinki tegemata ja jõuludeks hoopis kadudes, on pilt inimhinge tumedast põhjast, nagu see koorub välja ka „Ausas ja alatus" - naise petmise Ja autunde psühholoogias. Kuid mõiste „kingitus" on veel enam ka kogu teost kandvaks sümboliks — selle näitajaks, mida Elu poolt inimesele kingitavas suudetakse tõeM-selt näha Ja hinnata hea Ja ilusana, või millest minnakse pimedana mööda. „Kingitus" omab Juba pelgalt sel põhjusel koha eesti kodudes, et sealt vaatab vastu eestlase hing elu Ja argipäeva erinevatel teedel, et selle raamatu lugemine oma stiilitihedu-ses ei väsita. Ja mitte vähem põhjusel, et siin on tõendatud lühivormi silmapaistev eluõigus kirjandus Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis auhinnatööde ^ võistluse tingimused a. 1983 1. Võistlusest võivad osa võtta üliõpilased ja teaduslikud edasiõppijad paguluses, kes on ülikooli sisse kirjutatud. Kuna sooviks on,'et eelkõige ergutada nooremaid valima kursusetööks eesti teema, on võistlusest osavõtjate vanuse ülemääraks 40 a, 2. Töö peab vastama nõuetele, mis õppeaine järgkursuste seminaritööde kohta on kehtivad. Ulatus peab olema vähemalt 20 lehekülge masinakirjas. Tööle tuleb lisada andmed saadud hinde ja akadeemiliste punktide arvu kohta.:: ••: 3. Võistlusele võib esitada seminaritöid, mis (vähemalt osaliselt] käsitlevad eestiainelisi küsimusi. Seminar ritöö võib olla kirjutatud kas eesti või mõnes teises keeles. Võõrkeeles kirjutatud töö peab olema varustatud eestikeelse sisukokkuvõttega. 4. Võistlusest võib nimetatud vanusepiirini osa võtta ka tööga, mis pole kirjutatud otseses seoses ülikooliõpin-gutega, kuid see peab vastama heakskiidetud seminaritöö teaduslikule tasemele. 5. Võistlustööde auhinnazhüriiks on Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis juhatus. 6. Väljaandmisele võib tulla kuni kolm rahalist auhinda, kusjuures auhinnaks võib olla maksimaalselt 3000 rkr. Selle suuruse määrab ETSR juhatus arvesse võttes töö teaduslikku taset. 7. Töö tuleb esitada 1. oktoobriks 1983 varjunime all koos suletud ümbrikku lisatud teatega autori nime ja - elukoha kohta aadressil: Eesti Teaduslik Selts Rootsis, Box 92,101 21 Stolc-holm. Informatsiooni saamiseks võib pöörduda Paul Laani poole'aadressil: Finska institutionen, Stockholms Uni-versitet, 106 91 Stockholm, tel. 33 38. • Vmmnü oajandit on kultuurivšl-jaandele auväärne kestvusiga, ning kuna see ajaraam ühtub mitmeti inimpõlvega ei oleks ebakohane ande mingi laiahaardelisem hinnang „Manale" eesti kultuuriloo üldpildis. Eelkõige tuleks põgusalt meenu' tada „Mana" oünniloo tausta. Pagenud oma kodumaalt otsis eesti intelligents loomingulist väljapääsu trükis Juba enne sõja lõppu. Tulemuseks oli Helsingis ilmuv „Ee8ti Looming", niiig pärast sõda tuulisuilaste „Sõna" Stokholmis ja „Kauge Kodu" Saksamaal. Kuna põgenikele oli peatselt selge, et kodumaalt lahk mine on pikaajaline, muutus kõrge kvaliteediga kultuuriajakirja kirjastamine küllaltki aktuaalseks. Eestiaegsed tugevamad jõud koondusid arbuja Bernard Kangro toimetusel 1950. aastal ilmuma hakkava „Tulimulla" ümber. Kiiid põlvkondlik moment pidi paratamatult üles kerki-ma. „Tulimulla" ringkond koosnes peamiselt isikuist, kes olid Eesti kultuurielu peavoolus juba eelnevalt sõja le, mitmed nejst mitukümmend aastatki. „Tulimulla" sünnil 40 aastane olnud Kangro kuulus sõjaeelse Eesti intelligentsi nooremasse tiiba. Mainitud ringkonna vaimseks ankruks oli sõjaeelne Eesti, tema eesmärgiks selgesti päritu, kaasatoodu säilitamine, looming selle taustal. Kuid Rootsis viibis tollal ka terve rida nooremaid loovaid inimesi, mitmed neist ..kolmanda võimaluse" mehed, kes olidsõjas osalenud Soome kaudu. Selle ringkonna loov tahtejõud avaldus esmalt Stokholmi ,,demokraatliku üliõpilaskonnana" juba esimesel õppeaastal, hiljem ajakirjade ..Radikäal-demokraat" ja „Vaba Eesti" kaudu. AVANGÄRDLIK Sellest teisest, nooremast intelligent-siliinist ja loomupärasest põlvkondade vahelisest pingest sündiski;tegelikult „Mana". Aastal 1957 ilmuma hakkava „Mana" vaimseks sihiks näis olevat eesti kultuuri arendamine ^^vangard-like võimaluste otsimiste ja kaasaegse Lääne-Maailma kultuuri peavooludega kaasas käimise kaudu. „Tulimul-la" ja „Mana" vahe algaastail seisiski ro:huasetuses.„Mana" eelistas rahvusvahelist ja avangardlikku, ta oli nooruslik ja edasi tungiv. „Tulimuld" oli seevastu enam rahvusliku perspektiiviga ja säilitav. Üks oli sõjaeelse Eesti kultuuriarengu peavoolu kandjaks väljaspool Eestit, teine aga selle VQolukee-ristes ja kõrvalniredes sukelduv ja uudsusi otsiv. ' „Manale" tuleb tagasivaates tunnustust anda olulise rolli mängimise eest noorema intelligentsi koondamisel. Tema rõhuasetus ei olnud poleemikata, kuid kvaliteedi üle küsimust ei saanud olla ja oma rolli mängis ajakiri eeskujulikult, vähemalt „Rootsi ajastul" Ivar Grünthali toimetusel. Meönu-tagem seejuures, et „Manat" pn peatselt ilmunud viiskümmend numbrit, kuid peagu pooled neist jõudsid lugejani ajakirja esimesel seitsmel aastal. Pärast seda, järgnevalt kirjastamise ületoomisele Põhja-Ameerikasse, toimetamise,, langemisele Hellar Grabbi õlgadele on „Mana" muutunud „aas-taalbumiks", ning tema osatähtsus eesti kultuuri üldpildis osutub neil aastail palju problemaatilisemaks. VÄHENDAJA , Pärast Hrtishtshovii hästi tuntud J stalinismi hukka mõist^atkõnet 1956, aastal toimus Nõukogude Liidus teatud sulaaeg, mille tagajärjena taaselustus kultuur, kaasaarvatud Eestis. See. seadis pagulaskonna hUjVitava probleemi ette — nimelt, kuidas uut suunda tõlgendada ja kuidas uudisloomingus-se suhtuda. Selgus kiiresti, et siinne poliitjuhtkond, ei tahtnud.uue suunagi olemasolu tunnustada, veel vähem toetada uudisloomingu tarbimist pagulaste poolt ega üldlävimist. Mitmeti valitseb arvamine, et „Mana" üheks suur-teeneks on olnud vahendaja osa mängimine Lääne eestlaskonna ja Nõukogude Eesti kultjuuriloomingu vahel. Kuid kultuuriloolisest seisukohast on seda rolli vahest ülehinnatud. - Selles ei:ole kahtlust, et „Mana" ületoomisest saadilc hakkas ta julgelt käsitlema kultuurisuundi ja uudisloomingut Eestis, avaldades oma veergudel sealsete kirjanike töidki. Kuid märkimata ei saa jätta, et ,,Tulimulla" ringkond ja vanem kultuurihuviliste põlvkond olid samuti märganud uus-suundade sündi ja olemasolu. Willem Tiskre komentaarid ..Tulimullas" 3/1956 ja 4/1958 kiinitavad, et asjaosaline i ringkond jälgis suundade kulge-niist ja käärimist Eestis. Sula algsed sammud olid loomulikult Moskvas/Leningradis, ning väga ajakohaselt toob „Tulimuld" ära mitu asja Boris Pasternaki teemal. Ivar Ivaski sulest ilmuvad artiklid numbrites 1 ja 2/1959, ning järgnevais numbreis lei-tiub tõlked Aleksis Ranniti ja Jaan Puhveli vahendusel. Ja kuigi ta neid ulatuslikult ei käsitle, on Arvo Mägi siiski arvestanud uute eesti luuletajatega oma 1959. aastal Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel ilmunud, antoloogia Eesti Lüürika teises köites. Edasi, näiteks, käsitleb kaasaegset sündmustikku Mall Jürma inglisekeelses artiklis ajakbjas „The Baltic Review", aprillis 1959. Üks mõt- > lanevaid kirjutusi kirjanduse teemal ilmub Alfred Kurlentsi sulest Eesti Üliõpilaste seltsi Albumis XV 1965. aastal. Küsimus ei seisa selles, kes midagi esimesena tegi. Oluline on vaid ajalooline tõik. et ..Mana" ega tema ümber koondunud ei olnud ainukesed, kes Eestis toimuvaga kursis olid. UUS PÕLVKOND . Olgu siin lisaks tähendatud, et kui pagulaskonna poliitjuhid ..Mana" ea-konda hukka mõistsid küllaltki teravalt, ei teinud seda mitte vanem kul-tuurikaader. Bernard Kangro 1963 aasta „Isa", mis ilmus luuletuskogus September käsitleb suhtlemisküsimust põlvkondlikust vaatekohast, ning ta annab seal mõista, et noorem põlvkond on vaba otsima oma juuriuudisloomin-gus Eestis, kuid vanema intelligentsi entusiasmita. Kangro põlvkonnale oli see kohati liiga valus, kuid ta oli nooremate otsingute suhtes nõus jääma erapooletuks ja jäigi. Mis eraldabkl Mana-eakonna teistest on entusiasm, millega ta eesti kultuuri taassündi süveneb. Kuid kas selle kõige juures on tegemist „Mana" otsese mõjuga? Ajastu kultuurilugu käsitledes ei saa märkimata jätta mõnede Toronto ja Nev/ Yorgi üliõpilaskondade aktivistide viibimist kahekümnekolme aasta, eest Soomes, kus nad palju paremini võisid tutvuda uute suundadega Eestis, kui Põhja- Ameerikas elades. ^Kriitilisel momendil olid Helsingis Henno Sillaste ja Rein Taagepera Torontost, ning Heino Ainso ja Ive Paträson New Yorgist j.t. Soomestid võis olla küllaltki oluline, ning sealviibijate kaudu mõjutada rohkem „Manat", kui vastupidi. UUEDFOOEUMID Kuigi „Mana" avaldas oma veergudel ja kirjastas eraldi Nõukogude Eesti kirjanike töid oli siin harva tegemist uudisloominguga. Ajastul mil igaüks võis,tellida Nõukogude Eesti.ilukirjan-dust — rääkimata Eesti külastamisest — ei olnud „Mana" tegevusel sel sektoril erilist,tähendust. Kuigi „Manal" oli kahtlemata keskmises ja võrsuvas intelligentsirühmitusis otsesem ja kaugemale ulatavam mõju, kui „Tuli-mullal" ja vanemal põlvkonnal üldiselt, ei suutnud ta kriitilisel momendil oma potentsiaali realiseerida, Uus toimetaja USA-s ei olnud suuteline enam „Manat" korrapäraselt välja andma, ning seetõttu ei olnud tast eri-hst kasu aktuaalse foorumina. Ideede levitamisel, uue suuna hindamisel oli tarvis uusi foorumeid, ning nendeks osutusid Metsaülikool (1967), AABS (1968) ja New Yorgi Kultuuripäevad (1970), kohati ka veidi vanem KLENK. Need organisatsioonid/üritused on küll Mana-ealiste sünnitused, kuid mitte „Mana" mõjul tekkinud. Kõige oluliseimaks vahendajaiks trükis osutusid AABS-i „Journal of Baltic Stu-dies" (vähemal määral leedulaste inglisekeelne „Lituanus"j ja ajakiri „Books Abroad", hiljem nimega „Worid Literature Today". Kõige kesksemat osa üksikisikuna mängib Ivar I vai k. keda küll otseselt ei saaks Mana-inimeseks nimetada. Pigem on Ivask blokiväline iseseisev õpetlane, kelle kaastööd võib leida „Tulimullas" juba esimesil aastail. Ivask on Metsaülikooli hing, AABS-i asutajaid, lõpmatute eesti kirjandusteoste arvustaja ja kirjandussuundade käsitleja, ning see on tema toimetajaks asumisel, mil „Books Abroad" oluliseks foorumiks muutub. Ivask on ka see (koos Mardi Valgemäega), kes 1968. aasta detsembris põhjapaneva ettekande peab uutest suundadest Eesti kirjanduses New Yorgi Eesti Maja Kultuurfondi käendusel korraldatud üritusel.' •UUED TUULED .: ' teatud määral magas „Mana" maha võimaluse suurema rolli mängimiseks eesti kultuuriloos uute suundade ajastul. Üheks suuremaks probleemiks on loomulikult „Mana" ebakorrapärane ilmumine praeguse toimetaja kätes Ajakiri, mis oma loomult on muutunud aastaväljaandeks ja siiski ilmub tihti pika hilinemisega ei saa olla avan-gardlik sisu aegumise tõttu. Lisaks ei purjeta „Mana" enam mingis difinee-ritavas kultuurilises voolus ega mingil sihil. Jõudes veerandsajandi verstapostini ei ole enam selge, mis „Manä" on või mis põhjusel ta ilmub; ta triivib nagu meeletult ulgumerel. Ühest küljest on „Mana" kaotanud viimase pooleteise kümnendi vältel oma rahvusvahelisuse ja muutunud aina enam sisu poolest eesti kultuuri käsitlevaks. Kuid taotledes mängida kultuurivahendaja rolli ilma, et ta ringkonnal oli mingi laiahaardelisem rahvuskultuuriline perspektiiv sattus ta hätta. Ainus oluline püüe ses suunas oli nn. Taagepera/Raagi satelütsuse idee oma viietesitkümne aasta eest, kuid sellelt röövisid aluse mitte kurjad 4paguIaspoliitikud vaid Praha sündmused 1968. aasta augustis. Tolle aastakümne lõpul ja järgneva algul hakkasid Eestis puhuma veelgi uuemad tuuled. Nii poliitaktivistid kui ka intel-jligents tõstis murelikult üles venestu- ] mise küsimuse, ning ei olnud sugugi ; eoatavaiiseks, et poliitliseks eesmär-i giks oli iseseisvuse taastamine. Kui sõ- ^ jajärgse eesti noorem intelligents leidis ; sümpaatse tarbijaskonna pagulaste nooremates põlvkondades, ühtusid siiski tema eesmärgid rohkem pagulaste vanema põlvkonnaga, kes tema Ipo- AABS-i Üheksas konverents Montrealis Baltiainelise stuudiumi (AABS) Kanada toimkonna koosolekul arutati AABŠ 9-da konverentsi küsimust. Toivo Miljan. Wilfred Laurieri Ülikooli professor, kui konverentsi programmitoimkonna juhataja andis ^eletusi.-; Konverents toimub Montreali Ülikoo-' lis, 14—16 juunini 1984. Teemaks on: • ..Sillad Baltikumi ja prantsuskeelt rääkiva maailma vahel", mida ^iiski tõlgendatakse nii, et Balti stuudijumi kon-* verentsidel tavaks saanud teemad ka-saavad kaetud. On moodustatud alljärgnevad aine-toimkonnad ja leitud nende juhatajad: Arheoloogia — Joan Todd, Kunst ja film — Stephen Feinstein, Bibliograafia — Ritvar Bregsis, Keskkond ja loodusvarud — Janis Skujins, Muinastea-. dus ja mütoloogia — Christina Jarem-ko, Ühiskonnateadused — ReinTaage- > pera, Ajalugu — Edgar Anderson. Keeleteadus — Valdis Zeps, Kirjandus — Viktoria Skrupskelis, Musikoloogia — Joachim Braun, Üliõpilaste küsimused — Juris Dreifelds, Psühholoogia, filosoofia ja usuteadus — Vytautas Bie-liauskas. I^agu niisugustel konverentsidel tavaks, on üleskutse avalik ja igaüks võib oma ettekannet pakkuda vastava osakonna juhatajale. Võiks lisada, et iseseisvuse ajal oli prantsuse keele ja kultuuri tutvustamiseks Eestis mitmed organisatsioonid, lütseumid ja õppetool ülikoolis. Näis isegi, et prantsalased olid sellel alal palju aktiivsemad kui inglased. Koosolekul oli veel kõne all möödunud aastane Torontos peetud sümpoosioni aruanne ja tuleva sügise plaanid, ning identsuse probleemide ja merevaigu sümpoosionide ettekannete teksti avaldamine. AABS uute liikmete värbamiseks on valmistatud neljaleheküljeline informatsioonileht. Kuna AABS'i majandusaasta algab juuli kuuga, on paras aeg liikmeks astu- ' miseks. Liikmemaks on US $27.50 aastaks (US $17.50 pensionäridele. US $12.50 üliõpilastele). AABŠ Büroo: 231 Miller Road, Mah-wah, N.J. 07430 ÜSA. Torontos informatsioon: dr. Endel Aruja, tel. 416-447- 8958. Aadress kalendrites. Tutvustati India klassikalist muusikat Ontario Kodakondsuse ja Kultuuriministeeriumi toetusel toimusid Raag- Maia muusikaühingu korraldusel märtsi- j ^ aprillikuus india klassikalise muusika kontserdid ja tutvustus-etle-kanded. Muusika-tutvustusöhtute eesmärgiks on arendada erinevate rahvusgruppide muusikaliste omapörade mõistmist ja hindamist; edutada klassikalist india muusikat ning jagada seda kõigi kanadalastega; esile tuua. ida ja lääne muusika-kultuuride kok-kupuute- alasid. Avaõhtul QISE auditooriumis tervitas Ontario valitsuse nimel kodakondsuse ja kultuuriminister Bruce McCaffrey esindaja Susan Fish, kes rõhutas taoliste ühendõhtute vääriust rahvusgruppide kultuuride säilitamise ja jagamise ühe olulise tagatisena. Ettekanded toimusid instrumentaal-, vokaalmuusika ja selgitavate sõnavõttude näol. Muusikaloehgute illustratsiooniks kasutati tüüpilisi india klassikalise muusika mänguriistu: sitar. tab-la ja sarod. Mõn^d kunstnikud nagu Tapan Bhattacharyya, Purshotam Randeva ja Pundit Budhaditya Mukherjee on nimekad india instru-mentaal- solistid; Mare Lewis ja Niol Golden on kanada heli-kunstnikud. Laulusolist Gauri Guha on kontseriso-listina esinenud Euroopas, Kariibi-mere- saariel, USA-s ja Kanadas. Ettekandeid ja loenguid jälgisid sae-litäied rahvusvahelist publikut. V.A. mingut algul tihti eitas ja lõpuks vaid jonnakalt tunnustas. AEG MÖÖDA MARSSINUD Oleme „Mana" veerandsajandil läbi teinud huvitava ajastu, mida iseloomustas jõuline kultuuriline renesanss Eestis, kuid seal on tänapäeval aktuaalseim kultuurilise rõhumise ja venestumise küsimused. Manaliste õlgadele oleks pidjanud langema vastutus uue üldperspektiivi väljatöötamiseks, kuid nad ei tulnud sellega toime. Meenub Becketti näidend ..Godofd oodates", kus asjaosalised räägivad ja räägivad, kohati huvitavatki juttu, kuld jõudmata jutus ega tegudes kuhugi välja. Godot ei jõua nendeni ega nemad te° mani. Salakavalaks arvustajaks on algul lehes, kuid lõpus raagus olev puu. „Mana" on mitmeti eatunud nooreks, kellest aeg on mööda marssinud. Sõjajärgse eesti kultuurielu markantseim avangardist, .,mahasalatud" Ilmar Laabän om jõudmas eruikka, „Mana" ringkond üldiselt rühib keskeast edasi. Tuleviku nimel saame loota vaid uuele põlvkondlikule läbimurrule. TOOMAS MERIKÜLA |
Tags
Comments
Post a Comment for 1983-04-21-05