Meie Elu = Our life, July 24, 1986

              I) 198» „Meie E k " nr. 30(18918) 1986 , JULY 241
saadi
[ja kih-pörile).
f] olid
le üks-jris-
oli
rssidel,
jämän-listati
Ima.
lüretk;.
n,a va-kolm
lid ret-is.
s Kot­us
oli
et juh-ealõk-
•1
,,Para-t^
Jeidre,
la Ellen
nPara-
[ile anti
Neidre;
|imärgi,
mipäe-
[varaha
[sile. Ja
igritoit-
-el.
[er
^jala Tü-
Londade
nädala-toimus
igriplat-juulini.
eest ja 8
[oonika
jld.Kris-
|rid Kütt,
ma Mäl-
Inikeelne
esimest
loodust,
tditsii"
letas skm
Indi eesti :
I:S-gi
i\h harju-
[õekäärul
kell 1.30
ieeleolu-
|ja|' orkes-
Ja laulab
lepp., .
lolidlPile-
Ester
iLeis 483^
fella 6-8-ni
lustil,
[istelist il-
In
)NDISE
WATUS
[läev!
id. Kogu-
^epäevale
|a, uutega
jle 9. aü-
1:00-11:00
le Koosfi
nji palju
ilauale, et
lu ei u
lame.
[ning kõik
lalt ja oma
;ad. VÕta-ba
mäles-iälekandja
toimeta-b
väravast
esimesele
It esimene
line Koosti
vasakul.
Ootame!
Istada 438-
cia uue raa-
(selt on vii-id
neli suu-lOOO
dollari
|lt ja üh6lt
ikera ja tei-leserval.
In-l'
0„laohoid-.
jlefon (4^6)
Groveland
ftario, M3A
E.A.
l^^TTlVTCi}'T'
~ 5' " I f c '
ooteos
Stockholmis pn trükis ja ilmub
lähemal ajal Välis-Eesti &EMP kir­jastusel
Vello Pekomäe kirjutatud
ajalooteos „Eesti läbi aegade", mil­le
koostamisel on olnud kaastege­vad
rida erialaseid asjatundjaid.
Raamat ilmub köites ja sisaldab 330
leheküljel jutustuse Eesti ajaloost
alates vanimatest arheoloogilistest
leidudest kuni nüüdse võõra oku­patsioonini,
seega ligemale küm-netuhande
aasta jooksul. Sisuline
raskuspunkt on asetatud eestlaste
uuele rahvuslikule tõusengi^lenibg
iseseisva Eesti Vabariigi saavutus­tele,
millele järgnesid võõrad oku­patsioonid
ja 70,000 eestlase „suur
põgenemine" oma kodumaalt va­badusse
Läänes. Raamatu teksti il­lustreerivad
üle 300 kaardi ja do­kumentaalse
foto, samuti näited
eesti kunstist värvipiltidel. |
kaardi ja dokumentaalse foto, sa­muti
näited eesti kunstist värvipil-
Kuna eestlaskonnal vaba maail­mas
juba aastaid on puudunud taoli­ne
teos, rnis jõuab välja tänapäeva
lähedusse, siis tohiks see raamat olla
tähtis lugemisvara igale eestlasele —
nendele, kes Eesti ajalooga tutvusid
oma nooruses aastakümneid tagasi
kui ka võõrsil võrsunud põlvkonda­dele.
See Eesti ajalookirjelduse põhiteos'
aitab kõrvaldada võõra võimu teenri­te
võltsingukatseid Eesti ajaloo kal­lal,
moodustades ühtlasi avateose
ilmumisel olevale sarjale Suur Põ-,
genemine". Nagu pealkiri ütleb,
jäädvustatakse sinna kodumaalt va­badusse
põgenenud eestalaste ela­mused
saatuslikel -teekondadel, mis
cahjuks nõudsid ka tuhandeid ohv­reid.
Põhiline osa materjalist on juba
koos, kuid kirjastus Välis^Eesti &
EMP, Box 2171, 'S-103 14, Stock-'
holm, Swederi, on tänulik iga uue
põgenemiskirjelduse eest, mis kirjas­tuse
käsutusse saadetakse niipea kui
võimalik. •
KUIDAS SÜNDIS TEOS? ,
Küsimusele vastab autor Vello Pe­komäe
kokkuvõtlikult, et raamat oli
•kavatsusel juba aastaid tagasi, kuid
selle ilmumisele andis aktuaalse
tõuke kodumaalt põgenemise nelja­kümnes
aastapäev. ,,Vabas maail­mas
kerkinud eestlaste uued põlv­konnad
vajavad sellist publitsistlik­ku
jutustust kümnetuhande aasta
perspektiivis oma päritolumaa saa­tusest
ja kodumaal kooliharidust saa- .
-nud generatsioon värskendavat ma­terjali,
mis annab elu. eesti rahva
mineviku aegadele. Nagu ütles kord
kuulus rootsi ajaloolane ja fJesti sõ­ber,
kadunud professor Birger Ner-man:
„Rootsi teaduse arheoloogiline
kaart Läänemere idakalda suhtes oli
võrdlem.isi hõre ja tühi. Aga kui põ-gepikuna
saabus Rootsi professor
Richard Indreko Tartust .oma tead­miste
ja materjalidega, siis muutus
pilt korraga rikkaliku andmesti|(u
poolest säravaks." Sama võiks võrd­lusena
öelda ka „Eesti läbi aegade" 1
raamatu kohta. Kui kolm aastaküm­met
tagasi toimetasin trükki iseseis­vat
Eestit käsitleva pilditeose „Eesti
pildis ja sõnas", mis ilmus eesti-,
ibglis- ja rootsikeelse tekstiga ning Sahes trükis kiiresti läbi müüdi, siis
li esinduslikest fotodest kaunis suur
nappus. Need pärinesid peam*iselt
Ernst Idla kogust, mis oli kunagi
väljas olnud ühel rahvusvahelisel fo­tonäitusel
Berliinis. Nüüd oli aga
valida tuhandete piltide hulgast, kui­gi
suur osa nendest rastreeritud. Balti
Arhiivis Slockholmis leidub näiteks
üleüheksatuhande foto ja tänu arhii-vijuhataja
Ago Pärteli lahkele kaasa­bile
võis sealt kasutada nii mõndagi
haruldast motiivi. Dr. Ilo Käbina aja­looliste
kaartide kuulsast kogust on
raamatus reprodutseeritud mitu näi­det.
Ja eesti filatelistide hiigelraama-tust
astusid esilenäited, kuidas kirjad
käisid Pärnumaal enne Suurt Põhja­sõda.
Mis puutub raamatu tekstiossa,
siis on see kirjutatud ajakirjandusiir
ku käega ja jääb lugejaskonna hinna­ta.
Oli kord põlvkondi, kes kasvasid
üles kujutlusega eesti rahva,, seits­mesajast
süngest aastast". Tänapäe­vase
pilguga võiks öelda, et ešstlaste
viimased kuustuhat aastat on olnud
nagu kängelasfilm, kus ei puudu sur­ma
ja sõdade traagika, kuid plahva­tab
ka võimas eluhoog," ütles autor
Vello Pekomäe ilmuva raamatu pu­hul.
eesnimega
Hiljuti Seedrioru pidustustel kanti
ette komöödia Kõige kurja juur",
mille autoriks oli mõlema Toronto
eesti ajalehe kuulutustes ja hiljem
näidendi kirjeldustes-arvustustes
märgitud Aleksander. Valgma, kelle
eesnimi pidanuks olema Aksel. Kir-'
janik-ajakirjanik Aksel Valgma (end.
Grünberg) lõpetas Tallinnas 1929.a.
Gustav Adolfi gümnaasiumi, töötas
Eestis ajakirjanikuna ,,Uudislehe"
j t. lehtede juures. Aastaid tagasi oli
ta Austraalia eesti lehe,,Meie Kodu"
toimetajaks.
ENDEL TOIGER
U8
II
I Saupäevltl suletud
juuni, juuli ja augusti kuudel
Kõikideks kindlustusteks
H.
nr
1482 Bathurst §t«,
Toronto M5P3Hi
.: 653-7815 ja 653
Artur Taska teos
mälestusmärkidest
Eesti rahva sümbolite, sini-must-valge
lipu; hümni j ^ vapi ajalugude
kirjutamise jätkuna on allakirjutanu
koostanud ka meie Vabadussõja mä­lestusmärkide
püstitamise ning hävi­tamise
lood. Teose tiitliks on ,,Hävi-tatuid
ja hävimatuid mälestusmär­ke".
Töö algab Lembitu ajastu kirjel­damisega
aastal 1217 ning kulgeb
Mahtra sõja ja 1905. aasta sündmuste
kaudu arvukate Vabadussõja mäles­tussammaste
ja mälestustahvlite kä­sitlemisele.
Raamat sisaldab palju
andmeid nii kodumaal kui ka Lätis ja
Soomes püstitatud sellealastest mä­lestusmärkidest.
Andmed on esita­tud
ka nende mälestussammaste
kohta, mis on jäänud 1940. a. Nõuko­gude
Liidu vägivaldse okupatsiooni
tõttu avamata.
Kõigi j3^nde kõrval on käsitletu(3
ka Nõukogude Liidu okupatsiooni­võimu
teostajate poolt hävitatud kul­tuurilisi
mälestussambaid.
Hävitatud mälestusmärkidele ko­dumaal
lisanduvad vabas maailmas,
nagu Ameerika Ühendriikides, Aust­raalias,
Kanadas, Rootsis, Saksa­maal
ja Soomes pärast Teist maail­masõda
eestlaste poolt püstitatud
mälestusmärkide kirjeldamine.
Kirjeldusi nende rõhuvas enamu­ses
aitavad illustreerida pildid. Vii­maste
hulgas on palju haruldusi ning
neid, mis näevad esmakordselt trüki­musta..
Nende hulka kuuluvad ka
pildid, mis näitavad hävitamise teos­tamise
jälgi. /
Teos on koostatud entsüklopeedi­liselt
ja tähestiku järjekorras, mille-tõttu
selle käsitlemine peaks olema
kerge ja lihtne.
Raamat ilmub värvitrükis olevate
kõvade kaantega, 272-leheküljelise-na
ning 244 pildiga. Kuna mul puu­dub
vastav kapital ning ma ei ole
kirjastaja, ei tule ka see teos hiljem
vabamüügile. Kõik toimub sarnaselt
hümni ja vapi ajalugudega ning muu­de
minu trükis avaldatud töödega.
Kes soovib teost siiski omandada,
palun tasuda trükikulude katteks
minu arvele Sparbaneks i Lund, Sve-rige,
konto nr. 31124134 Rootsi kroo­ni
240:-. Pärast teose ilmumist saa­dan
selle siis neile ilma tasuta posti
teel. Et saatmine toimuks täpses sõ­nastuses,
palun mulle kirjutada nimi
ja aadress.
Kui keegi väljaspool Rootsit tahab
nimetatud suminat saata pangatšeki
näol, tuleb juurde arvata veel 25:-
Rootsi krooni. See on summa, mida
Rootsi pangad oma kulude katteks
igalt tšekilt maha arvavad.
; Rootsis.saab sissemaksu teostada
igas postkontoris minu perspnko.n-tole
nr. 120120-1033. Selle summa
kannab siis PK-bariken automaatselt
ja tasuta üle minu arvele Sparbanken
i Lund.
Ettepanek kehtis esialgselt kuni
15. juulini s.a. Kuna olen pärast aja­lehtedele
vastava teate saatmist saa­nud
kirju ja telefonikõnesid seoses
selle tähtpäevaga ja eriti mainimise­ga
suviseid puhkusi, olen paratama­tult
sunnitud olnud seda tähtpäeva
pikendama kuni 31. augustini.
Dr; jur. Artur Taska. Terminsvä-gen
4. S-223-67. Lund. Sverige.
Eesti Segakoor laulab A. Soomi juhatusel Võidupüha ja jaasiipäeva tähistamisel K. Pruuli talus
DMesville'is. Avasõna ütles M.E.S. esimees R. Leitham ja aktusekõne pidas Tormi Heinmaa Ottawasl.
Kuppari" rahvatantsijad. ' Foto - M. Sultson
Suvist pööripäeva on tähistatud
ajaloo koidikust saadik ja jaanitule
süütamine kaitseks „pahade hinge­de"
vastu jaanilaupäeval on kõigi
Euroopa rahvaste traditsioon, mis
päritud. Jaanitule
USA raamat kiidafe
Id Eestis
Hiljuti ilmus USA-s paks raamat
nimega: „Soviet, but not Russian"
(„Sovjet, aga mitte venelane"), mis
käsitleb mitte-vene rahvaid N. Lii­dus.
Raamatu autor: William M.
Mandel. Kirjastus: Ramparts Press,
Palo Alto, California 94303, USA.
Raamat kirjeldab Nõukogude Lii­du
mitte-vene rahvaid ,,progressiiv-susest,
see tähendab, suurte rahvaste
vaatevinklist vaadatuna..
Eestlastest räägitakse raamatus
lehekülgedel 212-218.. Jutust selgub,
et Eestis pole elu kunagi enne olnud
nii hea kui nüüd, kommunistliku kor­ra
all.
Eesii ajalugu kirjeldatakse raama­tus
vene vaatevinklistlähtudes. Eesti
iseseisvuse aega kirjeldatakse kui al­lakäiva
majanduse aega. Eestlaste
relvastatud vastupanu pärast sõda
öeldakse olevat olnud „osa külmast
sõjast, mis teenis ainult Läänemaail­ma
huvisid" (lk. 212).
Nüüdne olukord Eestis olevat aga
suurepärane, sest Vene eeskujul sisse­seatud
majandussüsteem olevat väga
edukas, mida ka valis-eestlased
peaksid varsti taipama (nagu raama­tu
seisab). •
Eestis valitseva oivalise ja laheda
elu toestamiseks on toodud ka välja­võtteid
kahe väliseestlase, prof.
Tõnu Parmingu ja prof. Rein Taage­pera
kirjutistest (lk. 213), kuid tun­dub,
et need lõiked on fehtud kava­lalt,
vältides kõike ebameeldivat.
Tundub, et see raamat on osa uuest
Vene „rahurünnakust", mida reedab
ka selle punane kaas. Kuid see raa­mat
näitab,ka, et suured rahvad ei
arvesta väiksemate rahvaste huvisid
ja vaatavad neile üleolevalt, hooli­matult
eijades nende omi arvamusi.
ääres kiiguti, lauldi, musitseeriti ja
mängiti mänge. Jaanipäev oli eest­lastele
õite ja lillede püha. Jaaniööl
korjatud üheksat liiki Hlledest kee­deti
imerohtu. Õite järele ennustati
õnne ja õnnetusi. Sel päeval käidi
sipelgapesast vaha ja „sipelgajuus-tu"
otsimas imerohuks silmadele.
Jaaniöö kastet pandi künasse ho­bustele,
et need ilusad oleksid.
Sooritati lugematul hulgal „nõidu-si"
— mitte enam neisse uskudes,
nagu paganlikul ajal, vaid ühtselt
süütuks naljaks, sest jaanipäev oli
ju rõõmupühana naljatamise ja
muretuse päevaks, eriti noortele,
mil isegi karjapoisile vaba päev
anti.
Ühe jaanilaupäeva sündmused va­jutasid
aga tõsiduse pitseri sellele
päevale. See oli 23. juuni 1919, mil
kogu eesti rahvas riigilippude heis­kamisega
pühalikult tähistas eesti
sõdalaste võitu I ilmasõja tules ja
veres karastatud saksa palgasõdurite
võitmatuks peetud ,,Raud-diviisi" ja
baltisaksa shovinistlike fanaatikute
Landeswehri üle, kuigi kalli verehin-naga.
Nii sai see päev rahvuslikuks
pühaks Vabariigi aastapäeva köitval.
Ühest küljest muretu rõõmutsemi-se
ja teisest küljest pieteeditundeis
mõtiskluse aja sattumine samale
päevale muutis jaaniõhtu teissugu­seks
kui ta oli olnud juba aastasadu
ja tunded eesti ühiskonnas on võidu­püha
tekkimisest saadik kõikunud
ühest tulipunktist teise, vastavalt
Eesti riigi ja rahva käekäigu tõusu- ja
mõõnaseisudele.
Võidupüha tähistamine Montreal­is
koos jaanipäevapeoga leidis aset
laupäeval, 21,juunil härra Karl Pruuli
talu murul jaipeosaalis Dalesville'is.
Oma avasõnas Montreali Eesti
Seltsi esimees, R.W. Leitham, koos­kõlas
Võidupüha mõtte tõsidusega,
tegi tähelepanekuid Eesti vabaduse
eest võitlemise kohta tänapäeva olu­kordade
taustal:
,,Kokkutulekuid, nagu tänane, on
peetud väljaspool kodumaad järje­kindlalt
50-date aastate algusest pea­le",
ütles kõneleja. ,,Tänase kokku­tulekuga
mälestame jälle kõiki neid.
kes langenud ohvriks Vene vägival­lale...
Kodueestlasil pole sõnavaba­dust,
nagu meil siin..; Vabadusvõit­lus
jätkub nii kodu- kui välismaal,
kusjuures kodumaal toimuv võitlus
on palju tähtsam kui meie aktsioo­nid."
R. Leitham lõpetas oma sõnavõtu
lootusega, et võitlus Eesti vabaduse
eest raugematult jätkuks ja et võitle-jail
selleks jõudu ja püsivust piisaks.
Kõnele järgnevalt laulis M.E. Se­gakoor
Aleks Soomi juhatusel A.-
KunileidÜ laulu,,,Mu isamaa on mi-nii
arm." •
Peokõne pidas Ottawa Eesti Seltsi
esimees, Tormi Heinmaa. Selles ta
meenutas oma esimest väisangut
Pruuli tallu aastaid tagasi, jutustas
iibe anekdootliku loo jaanipäevast ja
tõi tervitusi Ottawa Eesti Seltsilt.
Järgnesid laulud segakoorilt: M i i -
,na Härma ,,Veel kaitse," kange Ka­lev.."
ja Mihkel Lüdigi „Sääl kord
kasvab kaunis kodu".
Siis marssis esile südi i[ahvatantsi-jate
grupp ,,Kuppari", kes esitas neli
rahvatantsu Kaia Sunne juhatusel ja
Innar Teose pillimängu saatel:,,Siiri
polka", ,,Eideratas", „Rääbiku" ja
,,Naljatants".
Kõik etlused võeti publiku poolt
vastu elavale kiiduavaldustega.
Lõppsõna, mille kavakohaselt pi­danuks
ütlema MES-i kirjatoimetaja
.J, Raudsepp, ütles Epp Luik, kes ka
kogu eeskava vältel asjatundlikult
teadustaja ülesandeid täitis.
Peo aktuse-osa lõpuks lauldi ühi­selt
Eesti hümni.
Seepeale koguneti K. Pruuli peo­saali,
kus Eesti seltsi energiliste daa­mide
poolt pakuti hapukapsaid viini-vorstidega,
võileibu, kooke, kohvi,
teed ja karastavaid jooke muusika
saatel Ijelilindilt.
Jaaniõhtu võeti vastu jaanitule
ääres järvekaldal ühisla\ilude saatel.
-ts-i
Teen igasuguseid
REMONT-TÖID MAJADELE
(tasuta eelarve)
Tel. 759-3975 igal ajal
E. VERDER
Erakorralised ajad ja olukorrad tõ!^-
tavad esile erakordseid isikuid. Nii öli
see ka Vene revolutsiooni ajal 1917.
aastal. Osa neist tegelasist m praegu­sed
kommunistlikud valitsejad Vene­maal
ümbritsenud kangelaste oreooli­ga,
nagu näiteks Leninit, teisi a^a püü­takse
rahva mälestusist kustutada, na­gu
näiteks Trotskit, rääkimata punas-tevastastest
tegelastest. Sellel segasel
ajal oli aga küllaltki niisuguseid.tegela­si,
kes püüdsid segases olukorras isik­likku
kasu taga ajada. Üheks selliseks,
oli paruness Budberg. '
Teda kutsuti„Mura". Tema õige
nimi oli Maria Zakrevskaja-Benken-dorf-
Budberg. Mura oma juttude jär­gi
olnud ta Vene.keisrinna armsa­maks
sõbrannaks; ta tundnud lähe­dalt
Rasputinit; ka olnud ta kauaaeg­seks
Kerenski sõbrannaks; saanud
uue punase vene hoovkonna liik-r
meks ja peaaeguStalini armukeseks,
kes lubanud tal Nõukogude Liidust
ära sõita. Kõik need jutud on puhas
fantaasia, nagu ka see nagu oleks
Mura suguvõsa kuulunud Vene kõr­gema
aadli hulka, arvates Peeter
Suure ajast.
Mura isa IgnatiiZakrevški oli Ve­ne
Senati ametnik ja Tšernigovi
_mõisnik. Vanemad saatsid Mura
1911. aastal Inglismaale tema pool­venna
Platoni. hoole aUa. Mura õppis
seal ühes Inglise naistekoolis. Platon
oli ametnikuks Vene saatkonnas
Londonis ja hiljem Berliinis.
Londoni diplpmaatkonna õhkkon­nas
oli Müral kerge tutvusi sobitada.
Seal läks Mura mehele Ivan Benken-
(Jorfile (kes ei olnud aadlik ega kuu­lunud
krahvide Benkendorfide sugu-konda).
Ivan Benkendorf sai Vene
saatkonna sekretäriks Saksamaale.
Naise viis ta Peterburi ja sealt Tallin­na,
kus neil oli palju sugulasi —
tiitlitega ja ilma. Revolutsiooni ajal
1917.a., suvel Benkendorfide pere
asus Eestisse, kus mehel oli päritud
maad. Mura läks Peterburi tagasi,
mees aga ol^at enne jõule 19l7 a. talu­poegade
poolt mõrvatud. Väiksed
lapsed, poeg ja tütar, jäid Tallinna.
Lockharti ülesandeks oli Inglise
valitsust informeerida olukorrast
Venemaal j ^ on teada, et Lockhart
käis liitlaste peakorteris Vologdas.
Vene bolshevike valitsuse seisukord
polnud sel ajal sugugi kindel. Valit­susse
kuulusid ikkagi, kuni juuli al­guseni
1918.a.jyeel sotsialistid revo­lutsionäärid.
Siit peale algavad õi^ti Mura seik­lused.
Peterburis endised tuttavad ei
saanud Murat aidata. Inglise saat­kond
oli kolinud Moskvasse, kuhu
1919.a. kevadel määrati Inglise valit­suse
esindajaks endine Inglise pea-konsulaadi
juhataja Robert Bruce
Lockhart, kes pidi asendama saadi­kut.
Mura läks ka Moskvasse. Lock­hart
oli Mürast võlutud; mõlemad
olid teineteisesse armunud. Mura,
Lockhart ja saatkonnaametnikHicks
asusid elama ühisesse erakorterisse.
Mura oli-seal majapidajaks, kes val­mistas
neile toitu Ühendriikide Pu­nase
Risti ladudest saadud ainetest,
nii et neil oli toitlus paf em kui punase
valitsuse tuusadel eniil.
Viimased seadsid sisse erilise toit­lustamise
režiimi, mida võiks pidada
nn. ,,Nomenklatüura" alguseks Nõu­kogude
Venes. Selle järgi saavad va­rustatud
kõigepealt kõrgemad valit­suse
liikmed, teises järjekorras juba
madalamad ametnikud jne. kuni vae­sed
(avalised kodanikud võivad ilma
olla ja nälgida.
VÕLUS-KA TSHEKISTI /
' Vaatamata Lockharti tutvustele
punaste valitsuse liikmetega, muu­tus
tema tegevus bolshevikele kaht­laseks
ja Lockhart arreteeriti koos
Müraga nende korteris ning viidi
Lubjankale Tsheka kätte, kus sel ajal
oli peameheks lätlasest kommunist
Jakov Peters. Mura võlus ka Petersi.
Viimane olnudenne sõda Inglismaal
kommunistide propagandat ja mässu
tegemas. Temal pii Inglismaal naine
ja tütar. Loomulikult tekkis Müral ja
Petersil juttu elust Inglismaal. Kas
nende ühiste mälestuste või Mura
võlude tõttu vabastas Peters Mura
Lubjankast nädal pärast arreteeri­mist—
septembris 1918.a.
Sel ajal katsus Mura Petrogradi
kaudu Eestisse laste juurde pääseda,
aga siis oli käimas meie Vabadus­sõda
ja ta arreteeriti frondil ning
toodi Moskvasse Lubjankale tagasi.
Vöib-olla oleks Lockhart Lubjanka
keldritesse tshekistide kätte kadu­nudki,
aga teda päästis asjaolu, et
punastel oli tähtis Lockharti vastu
välja vahetada Litvinovit, keda Ing­lismaal
kinni peeti. Selle vahetuse
teostamiseks sõitis Lockhart Mosk­vast
üle Vologda Inglismaale oktoo­bris
1918a. Mura jäi Moskvasse
maha. Siin aga ei olnud tal midagi
teha ja ta sõitis Petrogradi.
Külmas ja näljas juhtus ta tänaval
kokku kirjaniku Kornei Tshukovski-ga,
kes muretses Mürale töö kirjas­tusse
,,Ülemaailmline Kirjandus''
ning tutvustas \Murat. Gorkile. See
kirjastus oligi Maksim Gorki ettevõ­te.
Selles oli tegev ka kuulus inglise
kirjanik Herbert Wells. Need kaks
maailmaparandajat ja mitmenaisepi-dajat
olid tulnud mõttele kogu inim­konda
sel teel parandada, et tõlgitak­se
ja kirjastatakse mitmetes keeltes
maailmakirjanduse tippteoseid.
GORKI KIRJASTUSES
Selles Gorki ettevõttes tegi ennast
Mura varsti asendamatuks nii tõlgi­na,
sekretärina ja peaaegu nagu pere­konnaliikmena.
Sellisena läks Mura
Gorkiga kaasa Saksamaale, kuhu
Gorki oma kirjastuse üle viis, asudes
kuurort Saarow i Potsdami lähedal.
Hiljem koliti sealt 1924-ks aastaks
Sorrentosse, Napoli lähedal.
Esialgu veel oldi edasi külmas ja
nälgivas Leningradis, kui sinna
1920.a. lõpupoole tuli Gorkile külla
Herbert Wells koos pojaga. Mura ja
Wells armusid teineteisesse.. Aga
Müral oli ikkagi suureks mureks.
kuidas pääseda laste juurde Tallinna.
Uusaasta paiku 1921. aast'al katsus
Mura salaja üle piiri Eestisse pääse­da,
aga ta peeti kinni vene piirivalve
. sõdurite poolt kusagil Narva Jõesuu
ümbruses ja saadeti Leningradi Tshe­ka
kätte Gorohovaja tänaval. Sellest
helistati Gorkile, aga sellel olid hal­vad
suhted Leningradi valitseja Zi-novjeviga.
Olukorra päästis Gorki
esimene naine Ekaterina Pavlovna,
kellel olid sõbralikud suhted Tsheka
ülema Dzherzhinskiga. Viimase kä­sul
Mura vabastati ja ta sai Dzherzh-inski
loal Eestisse sõita.
Saabudes rongil Tallinna jaanuaris
1921.a., võeti Mura seal kohe rongilt
politsei valve alla. Ülekuulamisel sai
Mura kuulda, mis temast siin teati ja
arvati: et tema töötas Petersile
Tšekas, et ta elanud Petersiga, et ta
elanud bolshevik Gorkiga, et ta saa­deti
Eestisse, kui sovjeti spioon. Tei­selt
poolt taotlesid ^ Benkendorfid,
Mura kadunud mehe sugulased, et
Mura ei saaks osa Ivan Benkendorfi
pärandusest. Mura poolt palgati Tal­linna
advokaat R., kes püüdis Murat
igati aidata. Pole päris selge, mispä­rast
Mura ei kasutanud Eestisse pää­semiseks
opteerimise protseduuri,
mis temal kui Ivan Benkendorfi lesel
oleks vist võimalik olnud.
(Järgneb)