Meie Elu = Our life, September 3, 1987

              !>JELIÄPÄEVÄL, 3. SEFTgMBRi^ - THUKSDAY, SEPTEMBER 3 „Meie Elu*Vnr. 36 (1956) 1987
xman KOD
Heino Riga
. 1N MEMORIAM
Insener ja vaimuinimesena mitme­sugustel
kultuurikladel tegutsenud
ning väljapaistnud Heino Riga lah­kus
meie keskelt igaviku radadele 17.
juulil, peaaegu l^uu aega pärast oma
kaheksakümnendat sünnipäeva.
Sõpradele oma haig|ise iseloomust
^ ä r k ü andmata oli ta ligi aasta kan­natanud
järjest edeneva vähjahaigu-se
all, mis tõi ootamatult järsu sur-
• ma. • ' • •/ •••„;:• ' ^' •;•.
Kadunu sai keskhariduse pealin­nas
Vabaduse piiiesteel asuvas Rea­algümnaasiumis,
millele järgnes et­tevalmistus
inseneri kutsele. Heino
Riga töötas eluk'utselisel alal kodu­maal
põllutööministeeriumis ja Har­ju
Maa-arhitekti abina, vahepeal ka
Kuressaares Sääre Maa-ametis ja tun­dide
andjana sealses Tööstuskesk-koolis,
Vene esimese okupatsiooni
ajal oli Hatju Maavalitsuse Elamute
Remontkontori juhataja ja järgnenud
saksa okupatsiooni ajal Harju teede-osakonnas.
,
Põgenikuna Rootsi saabumisel sai
koha Lundi Linnavalitsuse juurde,
kus talle usaldati inseneri ülesan-
7 V < >
Voldemar Kures 1980. a. Stok-holmis
Tartu rahu näitusel.
Voldemar Kurest
Kanadasse asumisel siirdus Tren-toni
(Ontarios) linnainseneri kohale.
Lähedase suurlinna kultuurielu ja
avaramad elukutselised võimalused
tõid ta juba aasta pärast Torontosse,
kus sai insenerikoha linna kanali­satsiooni
osakonda. Peagi järgnes
edutamine vaneminseneri pösitsioö-hile'
ja sealt sektsiooni juhatajaks,
kus talle allusid| mõned insenerid ja
.mõnekümnemeheline meeskond
mitmesuguste masinate ja veokitega.
Insener Riga poolt on kujundatud ja
ehitatud mitmed Suur-Toronto pum-bajaaniad
ja hiigelt^rustike süstee­mid—
miljonilised projektid.
Tervis sundis teda aga enne pen-sioniaega
töölt lahkuma. Ta asus
elama Warkworthi, kuhu ostis talu ja
kus ta elas ligi 25 aastat, kuni surm ta
eluküünla kustutas.-
Rahulik maamiljöö ja saabunud
jõudeaeg võimaldasid tal asuda ra­huldama
juba kooliajast pärit huvi
kirjasõnalise loomingu vastu. Üks
tolleaegseid koolikaaslasega loodud
luuletusi ,, Vabaduse puiestee' ' o l i
kaua aastaid k^olipupulaarsemaks
lauluks.
Warkworthi asumisel hakkab ta
aktiivselt tegutsema ajakirjanduse
alal kuid ka viljelema oma teisi mit­mekülgseid
ande, olgu see siis luule­põllul,
kujutava kunsti või heliloo­mingu
aladel. ' ,
Luule esikpguna Riimub ta 1969.
aastal Tiiu Ässari varjunime all ta
enda kirjastusel i,Setise silda ja üks
paat". Raamatu kujundus ja illustrat­sioonid-
vinjetid selles omapärases ja
ideederikkamas kogus on autori en­da
käest. Kogust on muutunud klas­sikuks,.
Mis on isamaa?". Üks luu­letus
on ka autori poolt viisistatud.
Viis aastat hiljem, i^aamatuaastaks
ilmub teine kogu ,f|Nagu liiv mere
ääres", mis luule kõrval sisaldab ka
filosoofilisi lühipalasid. Sellesse on
ta pannud oma elutunnistuse. K^ siin
oskuslik ja leidlik kunstiline kujun­dus
autorilt.
Heino Riga kõige ulatuslikumaks
ettevõtteks sai aga ajakirja ^ Varra­k
u " loomine, kujundamine ja välja­andmine.
Ajakiri, mis õli mõeldud
lugejakirjade kuukirjana, hakkas i l - '
muma 1971. aastal, järjest üleskerki-vatele
majanduslikele raskustele
vaatamata suutis H . Riga seda välja
anda kuni 1982. aastani. Lugejakirja­de
kõrval ilmus ajakirjas, eriti vii-
, mastes numbrites, lühijutustusi, kuid
väljaanne oli suurel määra ka H.
Rigale endale lopminguliseks ventii­liks.
Selles ilmusid temalt luuletusi ja
juhtkirjalisi analüüse riing piitsuta-misi.
Üheteistkümne aasta jooksul
ilmus ajakirja 3976 lehekülge 59
numbris, aasta kohta ca 400 lk. See
oli ühe mehe kohta tohutu töö, kui
arvestada, mis sellise toimetamisega
on ühenduses (j^äsikirjade hankimi­ne,
kirjavahetus, redigeerimine ja
korrektuur, 'ladumine' jne). Sealjuu­res
tuli,teha ka talitustöö. ^Varraku"
väljaandmine sündis abikaasa Evi
heatahtlikul arusaamisel ja mõne-määrasel
abil.
„Varraku" lõpp oli Heino Rigale
vist küll elu -raskemaiks löögiks.
Kuid ta toibus pikkamööda ja alustas
kaastööd ajalehtedele, kuigi ta väitis,
et sel pole kaugeltki seda mõnu kui
oma ajakirja väljaandmisel. Ajalehe
veergudelt oleme tihti lugenud tema
sõnavõtte ja mõtteid mitmesuguste
poliitiliste sündmuste ja olukordade
kohta. Ta oli oma vaateis selgesihi-line
ja järjekindel ega lasknud end
mõjutada järjest süvenevaist ja pro-
.pageeritavaist„progressiivseist" sei­sukohtadest
Kanada poliitikas ja aja­kirjanduses,
mis tõttu võiks ta olla
paljudele eeskujüis.
Heino Riga jäävad leinama arvutu
hulk kirjasaatjaidSja kaastöölisi, kel­lele
ta andis võimaluse oma mõtete
tuulutamiseks „Varrakus", kirjan-dushuyiiisi,
mõttekaaslasi ja isiklikke
L KOOBAS
Hilinemisega sai teatavaks, et va­nim
iseseisvusaegne ajakirjanik;
Voldemar Kures, on 27. juulil surnud
vaikselt ja uudistemeediumidesse
jõudes juba maetud. Veidi ebaajakir-janduslikteatevahenduš
mehele, kes
kogu oma elu jooksul püüdis olla
esimesena informeeritud, nagu see
on loomulik täisverelisele ajakirja­nikule.
Voldemar Kurest võis nimelt
pidada sõna tõsises mõttes Eesti saa­tuse
kroonikuks, meheks, kes juures
oli eeliseseisvuses, iseseisvuses, va­badusekaotuses
ja maäpaguluses.
Sündinud 5. dets. 1893 Tartus, oli ta
eluamplituud ulatuslik.
Voldemar Kures pidas ennast õi­gusega
informeerituimaks meheks,
ja selle tõttu oli ta eriti maäpagulu­ses
esimeseks 'kolumnistiks, kelle
veergusid alati huviga loeti ja oodati
paljude aastate jooksul, mi} ta oli
Stockholms-Tidingen Eestlastele ni-mimärk
FAKT.
Tema juures äratas erilist tähele­panu
erakordne mälu ja tähelepanu­võime
kombineeritud üldiste mitme­külgsete
teadmistega. Sündinud re­porteri,,
verega" oli ta alati sündmus­te
keskel, et raporteerida ja kaasaega
tulevikule talletada. Nüüd onta oma
ajaloolise materjali suurelt osalt esi­tanud
ajaleheartliklite näol, kuna
tema enda poolt kavatsetud memu­aarid
Jäidki ilmumata.
Nagu ajalehemees ikka, on tal alati
olnud rohkeid sõpru ja ka tigedaid
vaenlasi — see kuulub selle kutse
juurde, kus võetakse seisukohti, kri­tiseeritakse,
hinnatakse ja kiidetak-
^segi..- ,
Voldemar Kures pidas oma joont
oma tõekspidamiste järele ja selle­juures
on kõik olnud üksmeelsed, et
ta erakordse talendiga ajakirjanik —
äärmiselt kiire ja voolava sulega, te­rava
pilguga ja laiade teadmistega.
Voldemar Kures jäi aegade käigus
korduvalt ka oma kutse tõttu „rataste
vahele", olles näit. vangistatud kahel
korral sakslaste poolt — tal õnnestus
äga põgenemine Patarei vanglast ot­se
Soome, kus ta poeg olr vabataht­likuna
Soome armees (sai hiljem
plahvatusõnnetusel traagiliselt sur­ma
jalkalas).
Voldemar Kurese ajakirjanikukar­jäär
algas Tartu „Postimehes", kus
Jaan Tõnisson talle määras esimese
kuupalga. Ta oli siis juba olnud rin-dekirjade
saatja Vabadussõjas — J.
Laidoner ise oli ta valinud šõjakirja-saatjaks
koos juhtundi ja Rich. Roh-tiga.
Seepärast oli loomulik, et
täile langes ka Tartu rahukonverent­si
raportite kirjutamine.
Hiljem'töötas V.\Kures Tallinnas
„ Päevalehe" ja „ Vaba Maa" toime­tustes
ning iseseisvuse lõpul Riikli-
^kus Propagandatalituses, olles üht­lasi
ka mitmete välisajalehtede kirja­saatjaks.
Nagu eespool öeldud, on ta pinud
— paljude tähtsate sündmuste kirjel­dajaks
— siin võiks näit. esile tõsta, .
et ta ajakirjanikuna tegi kaasa ülem- -
juhataja kindral Laidoneri reisi
Kremli, kust pärinevad tema poolt
kirjeldatud elavad muljed maailma
veriseimast diktaatorist ja selle isi-
•••.kust..-;
Maäpaguluses, kuhu juubilar saa­bus
kpos abikaasaga Soomest, on ta
olnud üks vilkaima sulega lehemehi.
Alustas kaastööga alul „Teatajas",
siis toimetusliikmena Stockholms-
Tidningen Eestlaste" :(STE)toimetu-ses.
';, "".'^
Oli peale STE lõpetamist kolum­nistiks
ka järgenudEesti Päevalehes,
samal ajal ülemere lehtede Vaba Ees­ti
Sõna ja Meie Elu alaliseks korres­pondendiks.
Pensioniea tegevusse kuulusid
veel kaastöö Esinduse ajakirjale
,,Rahvuslik Kontakt" ja nüüd ilmu­mise
lõpetanud kuukirjale ,,Uus Ees-
Mainimata ei saa jätta Voldemar
Kurese hõimusidemeid, milliseid ta
alustas iseseisvuse ajal ,,Uusi Suo- •
mi" korrespondendina. Soome põ-genenult
selle lehe toimetusliikmena
ja paljude soome avaliku- ja kultuu­rielu
tegelaste lähedase tuttavana.
Tema saatust jagas nii kodumaal
kui paguluses mõni aasta varem sur­nud
abikaasa ja kolleeg Margareta,
kuulsa eesti ajakirjaniku Anton Jü^
gensteini tütar. Abikaasa surma järe­le
elas Voldemar Kures tagasitõm­bunult
oma kodus Stockholmis, kust
ta alles möödunud aasta oktoobris
Pärnu rand
Elutõde ei saa
Juhtas nii, et käisin Ontario jg;.
VÕ8 ujumas, järgmisel päeval luge»
sin ajalehest, et suurenenud ve^r®.
ostuse pärast on supelrand suletud.
Oleksin pidanud olema ehmunud
sellest, et käisin ujumas selHgeo
reostatud vees. Aga hiljuüse Pärnu
elanikuna suhtusin sellesse üsna
rahulikult Pärnu supelrannas sai
ujutud kogu aeg sellises reostatud
vees. Seal ei ole ujumiskeeldu ega
teateid ajalehes merevee olukorra
kohta. Soojadel suvepäevadel sup­leb
seal kümiieid tuhandeid inimis-
Erinevus on avalikustamises. Siin
Torontos loeme lehest täpse ülevaate
rannavee olukorrast. Ajaleht,, Pärnu
Kommunist" ei võinud oma linna
elanikke informeerida supelranna
sanitaarsest olukorrast. Seal liikusid
vaid kuuldused, nagu oleks kohalik
Sanitaar-Epidemioloogiajäam kind­laks
teinud selle, et bakterite arvvees
ületab lubatud piiri kümnekordselt ja
vetteminek tuleks keelata. See pole
aga võimalik; „ . . . kui supelranna
sulgeme, siis näitab see, et Nõukogu­de
korraga on m i d a g i . " E t äkki
hakatakse kahtlema Lenini õpetuse
õigsuses ja teda süüdistama Pärnu
vee reostaniises.
Pärnu supelrannas ujusin 1946.a.
kuni 1986o a, suveni. Mineviku olu­korra
hindamiseks on mul üsna üle­vaatlikud
mälestused. Need iseloo­mustavad
olukorda enne ja praegu
sama hästi või veel paremini kui
laboratooriumi-mõõtmised.
vEsiMosTATuo V
Vanasti oli vee läbipaistvus Pärnu
rannas nii hea, et põhi paistis veel
läBi meetrilise veesügavuse. Praegu
ei näe oma jalalaba isegi põlvist saa­dik
vees olles; Vanasti ujudes rinnuli,
silmad vee all lahti, nägin oma ette­sirutatud
käe sõrmi. Praegu ei ole
sellist nähtavust isegi ujumisprillide
läbi.
Teiseks ilmekaks reostuse näita­jaks
on merepõhja liiva pinna olu-ord.
Kui ma 1946. a. läksin esimest
korda Pärnu rannas vette, siis öli
üllatavaks muljeks see, et merepõhi
pole mitte tasane, vaid sooneliiie.
Liiva pind vee all oli laineline ja need
olid pealt nii teravad, et jalataldadel
oli veidi valus nendel käia. -
^Sellised liivalained saavad tekkiÖa
merelainetuse mõjul vaid puhta liiVa
pinnal, juba palju aastaid pole neid
suvisel ajal, kui tormid ei ole reos­tust
kalda lähedalt ära viimas ja bn
just need kõige ilusamad rannailmad.
Nüüd tunned jalataldade all mere­põhja
liiva peal pehmet kihti. Kest­vate
vaiksete ilmade ajal on seal
mõnesentimeetrilise paksusega liiv-kollase
muda kiht.
See ollus on sinna settinud soga­sest
reostatud mereveest. Tekkinud
on see teekonnal, mis saab alguse
elumajade WC-pottides ja kulgeb lä­bi
kanalisatsioonikollektori mere­äärse
pargi all. Kui kollektor, see
jäme solgitoru, juhtub terve olema,
siis ei voola reoveed otse supelranda.
Vaid lähevad Pärnu jõe alt läbi seal,
kus algavad kivimuulid. Agakui ees­pool
on midagi rikkes, siis lastakse
kõik see solk jõkke. Kui saatan jälle
pole midagi ära lõhkunud, siis jõuab
linna reostus nendesse puhastus­seadmetesse,
mida on Vana-Pärnu
karjamaale ehitatud juba 20 aastat ja
mille valmimisesse ei usu enam ka
järjekordse Täitevkomitee otsuse
valmiskirjuiajad. Arvan, et see puhas-tusvabrik
on nüüd juba kallim Toron­to
linna omast — on ju selle ehita­miseks
kulutatud rohkem aega.
Pärnu puhastusjaamast läheb toru
merre 1,5 km kaugusele, muulide
otsast 2 km Valgeranna poole. Sinna
: peaks jõudma juba puhastatud vesi.
Jõuab aga selliste lisanditega, mis
tervisehäirete tõttu läks Högdaleni
püsiravihaiglasse.
Kodumaal oli Voldemar Kures
Eesti Ajakirjanike L i i du asutajaliik­meid,
maäpaguluses valiti ta Vabade
Eesti Ajakirjanike Ühingu auliik­meks.
Kolleegidele jäi ta teadmistekül-
Iflseks,,Papaks", nagu nad teda ta­vatsesid
alati nimetada omavaheli­ses
läbikäimises.
Voldemar Kuresega läks hauda
üks eesti ajaloo epohhide ajakirjanik.
JUHAN KOKLA (EPl) pärast omavahel
reostavad merevee Valgerannast
Raekülani. V
Kanalisatsiooni-insenerid teavad,
et Pärnu peakoUektoril peab olema
ka avarii-väljalask- Kui seda ei ole,
siis toru või pumpade rikke korral
jäävad kõik need 5-kordsed majad
elamiskõlbamatuks niikauaks, kui
vesi jälle voolama hakkab.
REOVESI SUPELRANDA
Üks tähtsam avariiväljalask algab
Pärnus Tammsaare-Kanali tänavate
lõikumise kohal. Seal on kaevatud
naere suunda päris korralik kanal.
Kui seal oleks reovesi vaid harva
avarii korral, oleks olukord talutav.
Tegelikult voolas sealt reovesi su­pelranna
suunda terve 1985. a. talve
läbi. Seal suusatades leidsin ka kõige
suurema pakase ajal kõrkjatevaheli-sel
maddikul reovee-järve. Sellest
läks väike ojakene risti üle liivaranna
merre. Selle ojakese päritolus ei saa­nud
kahelda — igasugune puhas loo­dusliku
päritoluga vesi oli sel ajal
külmunud. '
Järgmisel suvel leidsin selle reovee^
väljavoolu äärse liivaranna üsna
näotuna. Kollane liiv oli kaetud
tumepruuni settega ja ikka veel niri­ses
seal ojakene, mis kandis merevet­te
kõrkjatevahelisest mudajärvest
vett. Kui nägin selle reostuse kohal
merevees sulistamas väikest last
oma ema kõrval, siis ei pidanud minu
närv enam vastu ja kirjutasin Pärnu
tähtsa nimega ajalehele oma ettepa­neku
see reostatud koht piirata ja
kohe puhastada ning katta kümne
autokoorma puhta liivaga.
Vastus tuli ühe tuntud naisajakir-janiku
allkirjaga. Selles öeldi, et olu­korral
pole viga midagi, et minu poolt
kirjeldatud kohas voolab merre vih­mavesi,
üldsegi mitte Moskva aja­kirjanikele
ehitatud puhkepalee reo­vesi.
Ilmselt olid ajalehemehed luge­nud
minu kirja pealiskaudselt ja ar­vasid,
et ma süüdistan nende kollee­gide
lõbustuskohta.
Sellele naisajakirjanikule tahaks
esitada küsimuse:,, Kui teie 2-aasta-ne
laps paterdaks reovees, kas te siis
saate jääda nii rahulikuks, kui nähes
võõrast last seda tegemas?"
Läbipaistvat merevett saab Pärnu
elanik näha kaugemal Riia lahes ja
Kihnu saare ümbruses. Kes satub
puhta merevee juurde, taipab äkki,
mis on juhtunud Pärnu supelranna
veega.
Sellise olukorra Pärnus tekitas see
asjaolu, et peale sõda jäi kanalisat­siooni
puhastusseadmete ehitamine
teisejärguliseks. Insenerid nägid ette
olukorra halvenemise ja projekteeri­jate
seas nägin, kuidas santehnika-insenerid
nõudsid aastate kaupa olu­korra
parandamist. Nende pingutu­sed
jäid bürokraatide tõketesse. Nõu­kogude
riigis on otsustajaid ja valit­sejaid
nii palju et nad vaid segavad
üksteist töö tegemisel, kui tegu pole
parajasti mitte ideoloogilise võitluse­ga
nende eneste poolt väljamõeldud
vaenlaste vastu.
MIDA ETTE VÕTTA? ' •
Mida nüüd ette võtta. Eestis on
, käimas ägearvamustevahetusfosfo-riidikaevanduse
ohu üle. See on hea.
Aga Eestis on katastroofilise ulatu­sega
reostusi ka peale selle. Nende
kõigi vastu tuleb hakata võitlema
sama avalikult, kui fosforiidi ki^si-muses.
Peale reostuste vähendamise
on sellisel tegevusel ka veel teine,
palju tähtsam eesmärk. Eesti rahvas
hakkab niimoodi ärkama passiivset
ootamise meeleolust ja hakkab järk­järgult
ise oma maa ja rahva prob­leemide
lahendamisest osa võtma.
Hakkab selgelt välja ütlema oma ar­vamust.
Hakkab andma oma ülemus­tele
selgelt märku selle kohta, et need
. ei saa lõpmatult kaua juurutada seda
„stagnatsiooni", mida nad Breznevi
ajal liii hoolega tegid.
Mida saakis meie siin Läänes teha
kodu-Eesti ja eestlaste heaks? Arva­musi
on mitmesuguseid, ka vaielda­vaid.
Mida arvavad, „Meie E l u " lugejad
sellest, kui nad oma lehe läbi esita­vad
oma arvamuse ja pöörduvad
Pärnu ajalehe „ Pärnu Kommunist"
poole nõudmisega asuda ka Pärnu
reostamise vastu välja selgelt ja jul­gelt
ja avalikustaks tegeliku- olukor­ra.
S^elles küsimuses oleks vaja, et sõ­na
antaks Pärnus ka neile, kes pole
partei liikmed. Selles küsimuses on
mul nüüd paras hetk teha väike sõb-ramehelik
nüke selle Pärnu ajalehe
peatoimetajale hr. Ernst Helemäele.
^Me oleme temaga eakaaslased.
Meie koolid võistlesid omavahel
korvpallis ja ma imetlesin i k k a teda
sellepärast, et just tema mäng oli see,
mis viis tema kooli võidule meie
kooli vastu. Hiljem oleme olnud
täiesti erinevate maailmavaadetega,
kuid muretsenud ikkagi mõlemad
Pärnu hea käekäigu pärast. Elasime
lähestikku ja mere äärde minnes koh­tusime
sageli. Muidugi mitte sel ajal,
kui mina olin Uuralis Breznevi poliit­vangide
laagris ja tema Breznevi sta-gnatsioonipartei
ajalehe edukas pea­toimetaja
Pärnus. Aga ega meil selle-vaenu
ei
PÄRNU. Vaade kcskUnnal®.
Nii et kui ma talle helistasin selle
veereostuse küsimuses, siis olime
üksmeelel, et midagi tuleb ette võtta!
Aga ei jõudnud me siis seda asja
korda teha. Mis me, kaks väikest
inimest, suudame teha suure asja
vastu. Aga üks õpetlik seisukoht oli
temal ikkagi — sõbramehe avameel­susega
ütles ta mulle, et minu arva­must
või artiklit küll ajalehes ära
trükkida ei saa.
Asi oli nii, et Pärnu leht sai kunagi
minu pärast Partei käest noomituse
selle pärast, et spordi-fotograaf tegi
minu perest pildi spordiüritusel ja see
ilmus ajalehe esileheküljel. Olin siis
linnas tuntud oma teisitimõtlemise­ga.
Ajakirjanike ringkonnast jõudis
minuni ülevaade sellest pahandusest
selles Nõukogude ajalehe toimetu­ses.
Edaspidi oli igas ajalehetoimetu­ses
„keelatud nimede nin^ekirjas" ka
minu nimi.
Ajad muutuvad. Härra Helemäe
võib nüüd ehk lugeda ka minu poolt
ajalehele antud arvamust. Ta on väga
keerulises olukorras — nii palju va­nast
stagnatsiooniajast on nüüd ma­ha
laidetud ja ikka ja jälle tuleb omale
esitada küsimus selle kohta, kuipalju
sai ise seda stagnatsiooni toetatud.
Olukord paneb pea ringi käima selle­pärast,
et enam ei või ette teada, mis
seisukoht tuleb homme võtta. ,,Meie
Elu" ja Toronto eestlased võiks edas­pidi
veelgi rohkem panna Eesti või­mumeestel
päid ringi käima, kui nad
neile näitavad, et ega siin maailmas
elutõde ikka kaua vaka all hoida ei
saa. Elutõde võidab lõpuks ikkagi.
See, mis Pärnus juhtub, saab teata­vaks
Torontos ja see, mis Torontos
arvatakse, saab teatavaks ka Pärnus.
Et KGB loeb tähelepanelikult läbi
Toronto eestlaste ajalehed, on kin­del.
Kas aga KGB seda „Meie E l u "
numbrit näitab ajalehe,, Pärnu Kom­munist"
toimetusele, selles ma küll
kindel olla ei saa. Veendunud olen
ma aga selles, et KGB ei luba ajalehe
\,Pärnu Kommunist" saatmist välis­maale.
Ehk hr. E. Helemäe kirjutab
sellest reostusprobleemis^ „Meie
Elu" informeerimiseks ajalehes „Sirp
ja Vasar"?
Need eestlased, kes järgmisel su­vel
sõidavad Kanadast Eestisse tu­rismireisile,
saavad ka Pärnus käia.
Varem kohtus hr. Helemäe paljude
välismaa turismigruppidega ja dele­gatsioonidega.
Järgmisel suvel Ees­tisse
sõitjad saavad siis ise esitada
küsiniusi Pärnu reostusprobleemide
kohta ja ise merevee puhtust proovi­da
oma jala ja silmaga.
VELJO KALEP
OVER 50 YEARS OF CM SALES AND SERVICE
Chev OIds Limited s
5000 Sheppard Ave. E. Scarborough, Ont. MIS 4L9
PAUL JUTTUS
Müük ja reiitiniine
Äris 291-5054
Kodus 423-5716
NÄDALA RISTSÕNAD
4
1
30 Jl ]J2
1
41
• \
AŠ
49
»
PÕIKREAD: 1. Summa, mille
võrra tulud ületavad kulusid; 6.
Kukkur, kott; 11. Mõjuva, tagajär-jerikka,
jõulise; 12. Sisselõige,
süvend; 14. Allpool; 15. Ettekirjuta­tud
toitumisrežiimi; 16. Teatavas
seisukorras; 17. Kreeka täht; 19.
. . .per lukk; 20. Hiiu naiste peaka­te;
21. Kõnni taarudes; 23. ees (aja­liselt);
24. Kahesus; 26. Randuminep
(ka käe osa); 28. Karu; 29. jah; 30.
. . . polka, rahvatantsuviis; 33. Väi­ke
saar; 37. Apetiit, 38. Pühkimis-vahendil;
40. Mitte midagi, ingl.k.;
41. Nõlvakutelt alllavarisenud mu-renemisproduktide
kuhjastus; 43.
Püss, ingl k.; 44. Farm; 45. Naerata;
47. Urisemas; 49. Järv Soomes; 50.
Nöökama; 51. Merelooma; 52. Väi­ke
rida.
PÜSTREAD: 1. Ei resoneeri, pole
kõla; 2. Ahista, ole õnnetu; 3. Peh­me
ning mahe; 4. Suurriik Ameeri­kas;
5. Saar Vahemeres, käändes; 6.
Haiglane; 7. See kosutab; 8. Puuse­pa
tööriistas; 9. Vorm sõnast are­nema.
10. Karpaatides elav ukrain­lane;
11. Aiad; 13. Siputa,(8ipelda);
18. Vaat, suur vedeliku nõu; 21.
Imikul; 22. Mäestik Euroopa ja Aa­sia
vahel; 25. Ühe suurlinna nime
eessilp; 27. Pinna mõõtühik; 29.
Kuu; 30. Vedas, tõmbas; 31. Tõe-päranis;
32.
ingl.k; 33. On igal elusolendil; 34.
Suurem osa; 35. Kiljatama; 36. Mit­te
surnud, käändes; 39. Üliõpilas­organisatsioon;
42. Joobumuse,
joovastuse; 44. Vaikselt; 46. Te­mal;
48. Parteijuht eelseisvatel va­limistel
Koostanud O.H.
(Lahendus järgmises lehes)
/ •
EELMISE NÄDALA
RISTSÕNADE LAHENDUS
PÕIKREAD: 1. Ambur, 6. Out, 0.
Els, 12. Juure, 13. Alt, 14. Luu, 15.
UNRRA, 16. Kit, 17. Suu, 18. Aka,
19. Kai., 20. Vaar, 21. Oka, 22. Saua­ta,
23. Oo!, 25. Atan, 26. Armee, 30.
Domeen, 32. Esemel, 33. Eriti, 34.
Ares, 35, Lv, 36. Ilusam, 38. Naise­nimi,
39. Urus, 42. Uuk, 43. Emu, 44.
Lai, 45. Eel, 46. Naist, 48. Uus, 49.
Ema, 50. Olite. 51. K K K , 52. SAS, 52.
Terem.
PÜSTREAD: 1. Aju, 2. Munakoor,
3. Burka, 4. Urra, 5. Rae, 6. Oakaun, 7.
Ulila, 8. TTT, 9. Elsa, 10. Luua, 11.
Suur, 19. Kaan, 20. Vares, 21. Oode,
22. Steil, 23. Tasem, 25. Aetis, 27.
Mm, 28. Eelduste, 29. Elva, 31, M i ,
32. Erak, 34. Asulas, 37. Vastsema,
38. Emiir, 39. Uluk, 40. Rauk, 41.
Uisk, 43. Eale, 45. Eel, 46. Not, 47.
TEM.