1987-10-01-07 |
Previous | 7 of 12 | Next |
|
small (250x250 max)
medium (500x500 max)
Large
Extra Large
large ( > 500x500)
Full Resolution
|
This page
All
|
Nr. 73
• I i i i i i j mj
Nr. 73 EESTLANE neljapäeval, 1. oktoobril 1987 - Thursday, October, 1, Lk. 7
iiderson
lab Norrat
lane eestlane Tiit Ander-juba
aastaid elab Oslos
|da kui tema vanemad,
Enn Anderson ja Tiiu
Stoekholmist töökoha
lorrasse asusid, on
tev võrkpallur ja on
md Norra rahvusmees-nimelt
hiljuti ka Norra
suse. Sel puhul kirjutas
ijaleht Verdehs Gang
all Õigeaegselt nor-
, viidates asjaolule, et
sus tuli just parajaks
Norral oli maavõistlus
s Gang toob ära Tiidust
siga pildi ja kuuleb
;eskonna treenerilt Roald
t just Tiit Anderson on
ees, kui Norra voliey
roopa meistrivõistluste
udeni jõuda.
is Gang märgib ära, ei
saabus Norrasse aastal
)lles elanud varem
mis kui põgenikud
|Kuigi Tiit ise ei ole
=^stis käinud, peab ta en-orras
eestlaseks. Spordi:
im ta õppimas Norra
[ülikooli vesi- ja
ika Instituudis,
utub eelnimetatud Norra
iisi maavõistlusse, siis
rralased 3 - 2 (11-15;
5-4, 15-6 ja 15-8).
1 toimunud võistlusel, kui
:;tis^ Norra oli selges
Isus, vahetati norralaste
fe Tiit Anderson ja nagu
,Gang märgib, tuli
otsekohe suur muudatus
[a kaasas saavutas Norra
ctl järgnevates settides
^te 22 vastu.
EPL
Nllllilll9ililllli8lli!Sltlliliiillililillllg
teekonda. Kraav! Hüp-ole
väga sügav. Lähme-e
kraav. Kuidas siit üle
Libistame ettevaatlikult
bi. Ja siis äkki betoonist
) aed läbi udu; Vaatame'
liiga nõrk. see meieni ei
vasakpoolne valgusti on
ad sealt leida loodavad?
'iivariba. Tormame üle.
'-kujuline. Postide küljes
|ad läbi juhtmed. Vahime
Kuidagi moodi peab üle
nuputada, iga hetk võib
[i^s võib vool olla. Kumb-
:r läheb kogemata vastu,
mitte midagi ei saa aru.
|i mehed kohale jõuavad,
iüda.
[viskab selle aia peale, et
I ronib mööda isolaatoreid
ii. keerab ringi ja hüppab
lagi näha ei ole, järgnen
imbes 100 m jooksnud,
ja auto mürinat. Vaatame
sest udu on liiga tugev,
selja tagant täpseh meie
huli heidaks. Ta ei kuula,
ta jalust maha, valgus
lüd on asi hull. Kui nad
m pääsu. Haukumine jääb
ad ei ole meile üle aia
iäm lai teine. Kargame
Vesi on rinnuni. Sumame
d. Jälle betoonist tee ja
)ole, kedagi ei ole. Tor-e
küll üle ei pääse.
|võrgutaolistest terasplaati-tidega
kinnitatud. Võrgu
1 läbi ei mahu. Mida teha,
Järgnelfe:.;:
kirianous kunst muusika
Toronto Eesti Meeskoor 1987. a, sügise legevusliooaja teisel laeleproovil
0
sai viimane
Mõtteid Rein Ramiapi kodemaa-liiilgamise
Ümber
Selle pealkirja all kirjetab Tartus ilmuv N. Eesti ajaleht
9 ^Edasi'' 5 otse üllatava avameelsusga nimemärgi
Aas" oma 19. aug. numbrist
Aasta 1987, 21. juuli. Ajaleht
,,Edasi''. EKP Keskkomitee välissuhete
osakonna juhataja
Mihhail Murnikov: ,,Kui inimesed
ausalt ja otsekoheselt väljasõi-duluba
paluksid, saaksime vastu
tulla. Jooksikud aga ei teata välismaale
sõidu dokumente vormistades
oma soovilt sinna jääda. Kes
on ametlikult väljasõiduluba taotlenud
ja soovi põhjendanud, on
loa ka saanud."
Ajakiri „Aja Pulss" 13/1987-.
Artikkel 33-aastasest Rein Ranna-pist;
Saame teada j et Rein Rannap
on: d i s t s i p 1 i n e e ri m at u, tö ö s
räpakas; tunnustamata- geenius,
kes põlgab süstemaatilist tööd;
deformeeritud kõlblusega; dzhäs- •
sipianistina ei midagi erilist, ei
tunne dzhäsiilikku harmooniat,
atonaalses dzhässis on tal
põhiliselt vaid tüki tehnika, improvisaatorina
vilets, peamiselt
Tülgava sõrmetehnika mulje jätja.
Jne.
Kõige krooniks on Rein Rannap
vastne Eesti NSV teenelise
"kunstitegelase aunimetuse kandja,
ELKNÜ kunstipreemia laureaat.
Kas need pärjad ori tänaseks maha
võetud? Kus on siin üldse
loogika? Kas on midagi palgast
ära nendel, kes määravad, otsustavad
ja nimetavad, või on üleöis-ed
ilma- ja hinnangumuutused
m e i l t ä i e s t i 1 oo mu l i k u d ?
Vastuolusid ühendavaks sillaks on
fakt, et Rannip, olles välismaal
kontserdireisil (huvitav küll,
kuidas nii vilets pianist saadeti
esindama Nõukogude muusikakultuuri!),
taotles Itaalias poliitilist
varjupaika. Seda talle ka võimaldati.
Meie siin, tuleb välja^
teadsime kogu aeg, kes ta
tegelikult on; mingu tal hästi
halvasti!
Ons üldse võimalik Rannapi teo
. üle arutleda, kui seadused
panevad probleemi paika üheselt?
Kõikide liiduvabariikide kriminaalkoodeksid
sätestavad ka
rahuajal ^SV Liitu tagasipöördumisest
keeldumise, olenemata
motiividest, kodumaa reetmisena,
st. raskeima riikliku kuriteona.
Sanktsiooniks on vabaduskaotus
kuni 15 aastani või surmanuhtlus.
Akadeemik Arbatov täiendab: ka
seaduslik NSV Liidust väljasõit,
olenemata motiividest, on kindlasti
ebapatrioolJik tegu, mille
meie ühiskond otsustavalt hukka
mõistab; Nõnda siis on kõik inimesed
kohustatud armastama oma
kodumaad. Justkui endastmõistetav.
Ometi on armastus niisugune
asi, mida kuidagimoodi ei saa kohustuslikus
korras tekitada. Ta on
või teda ei ole. Võibolla ei' ole
Rein Rannap kunagi armastanud
oma kodumaad, võibolla ;on ta
alati olnud meie seas võõras? Kas
sel juhul saab rääkida reetmisest?
Reeta saab vaid seda, millesse
(kellesse) oled kordki olnud kiindunud.
Kodumaa on nii püha asi, et me
eelistame temast rääkida -üksnes
loosungite keeles. Kodumaalt
lahkumine meie skeemidesse ei
mahu. Siiski võiks rahulikult ja
tasakaalukalt analüüsida, miks ikkagi
lahkutakse. Raivo Tammik,
Neeme Järvi, Rein Rannap. . .
Hea, et oleme hakanud äramineku
fakte suhteliselt kiiresti avalikustama,
kuigi teeme seda endist viisi
pealetükkivas propagandastiilis.
Miks hoidume nii visalt väljasõi-du-
teemat avaramalt käsitlemast?
Küllap sellepärast, et aastakümneid
on meil pähe taotud: meie
maal on kõige-kõige parem elada.
Me oleme end ise muust maailmast
eraldanud, nii ajas kui ruumis,
ning kujundanud arvamuse, et
meilt keegi ei taha ära minna. Sest
miks pudrumägede juurest
i^pageda! Kui nüüd keegi ära hüppab,
võidakse Läänes äkki hakata
arvama, et meil polegi pudrumägesid!
Rumal enesepettus. Läänes
teatakse Rannapi-sugustetagi väga
hästi, millist putru me siin parajasti
sööme.
Küsigem ausalt: kas on selles
midagi imestaraisväärset, et välismaasõidu
dokumente vormistades
ei teata inimesed kohe oma
soovist sinna jääda? Kas see on
kummaline, et välismaale jääjad
paluvad seal poliitilist varjupaika?
Kas see on ootamatu, et paljud
-oma
kodumaad tõrvama? Inimese
puhul, kes otsustab oma kodumaale
mitte enam tagasi pöörduda,
on need sammud igati ootuspärased.
Võib ju Svejki kombel
imestada, miks kevadele järgneb
suvi, sellele omakorda — ime küll
— sügis. See on veidriku imestus.-
>lõukogude kodanikul, kes otsustab
jääda elama välismaale, ei
jäägi ju müüd üle kui paluda poliitilist
varjupaika, sest selliseid
mõisteid nagu majanduslik või
moraalne varjupaik ei eksisteeri;
õiguse välismaale jääda,
vaadatuna teiselt poolt piiri, annab
meie kodanikule ainult
poliitilise pagulase staatus. Et
enamik jooksikuist lahkub Nõukogudemaalt
tühja taskuga, siis
pole midagi imelikku ka selles, et
paljud hakkavad hiljem NSV Liitu
mustama. Raha teatavasti ei haise,
eriti kui puuduvad igasugused
põhimõtted. Kuidas on lood väljasõiduloa
ametliku taotlemisega,
sellest on paljudel ettekujutus kui
lõputute bürokraatiaväravate läbimisest.
Pealegi pole keegi rahvale
selgitanud, mida tähendab see armas
,,kes on soovi
põhjendanud". Milline soov on
põhjendatud, milline mitte?
Ma vaatan ennast. Olen 30-aas-tane
naine. Minu noorus langes
kokku maakoolide kaotamise hullustusega,
ma pidin varakult hakkama
koolis käima 40 kilomeetri
kaugusel rajoonikeskuses. Järgnes
voodikoht ühiselamus ja istekoht
tehnikumis, seejärel suunamine
töökohta ning taas. . . voodikoht
ühiselamus. Ühiselamusse olen
ma jäänud tänase päevani, ja kui
nüüd bilanssi teha, siis oma
kolmekümnest eluaastast poole
olen ma elanud ajutises elupaigas:
Teades, kui palju meie ettevõttele
eraldatakse kortereid, ning
mõistes, et see arv jääb lähematel
aastatel enamvähem stabiilseks,
loodan ma optimistina saada
omaette korteri kümne aasta
pärast. Selleks ajaks olen ma juba
40-aastane, 25-aastase ühisela-mustaazhiga
naine. Ma hakkan
elama alles siis, kui elu parimad
aastad on möödas. Nüüd küsimus:
kas kõik see, millest äsja rääkisin,
võiks olla objektiivne põlyus
taotleda ja saada luba väljasõiduks?
Kuulen juba ette ahastust:
taevane vägi, kui sellele hullule
jah vastata, võib 28 miljonit inimest
, kes kah korterijärjekorras
ootavad, hakata homme oma
kohvreid pakkima. Kas ikka hakkavad
pakkima?
Ma olen käinud välismaal. Korduvalt.
Mul on olnud võimalus
paluda poliitilist varjupaika, ma ei
ole seda võimalust kasutanud.
Enamgi veel — ma ei ole isegi
osanud mõelda millestki
säärasest. Mul bn kodumaa, kus
ma olen sündinud ja kasvanud,
siin elavad minu vanemad, sobrad
ja tuttavad. Mul on meeldiv töö,
head kolleegid, mind hinnatakse
tööl, ja lõpuks — mina armastan
oma kodumaad, ta on osake
minust ja mina olen osake temast.
Banaalne? Võibolla. Kuid ma olen
veendunud, et niisamaiihtsakoeli-selt,
see-eest aga ausalt mõtleb
enamik sellest „kahdasevõitu" 28
miljonist.
Kes on need- inimesed, kes
jäävad välismaale? Tundub, et
tegemist on kahe kontingendiga:
inimesed, kes on varem välismaal
käinud ja seepärast laias laastus
teavad, mis neid ees ootab, nad on
haritud, saavutanud teatud sotsiaalse
tunnustuse, nende vanus
algab enamasti nooremast
keskeast; ideelagedad noored,
täiskasvanud lapsed, keda tõmbavad
ligi kättesaamatud asjad,
nad lähevad, et näha maailma,
^ uskudes, et kõik sealne, olgu või
sõnnikuhunnik, on parem kui
meil. Miks ei lähe ära lihtne
tööline? Esiteks ei ole tal mahtigi
selliste jumalavallatute mõtetega
tegelda — ta käib tööl, et pidada
ülal ennast ja oma perekonda.
Teiseks mõistab ta, et ainus
elatusallikas, olgu meil või mujal,
on ikkagi töö. Ükski riik ei kalla
kontvõõrast hüvedega üle, need
hüved tuleb välja teenida.
Kodumaa hülgamise samm on
erakordne, kuid ta on erakordne
ennekõike sammujale endale,
märksa vähem suurele riigiie.
Jooksikuid on olnud eile, on täiia
ja saab olema ka homme, kui
valvas meie silm ka ei oleks. Iga
ärajooksmine kannab mingil
määral hüsteerilise reaktsiooni
tunnismärke. Kuid see hüsteeria
ei peaks üle kanduma riigile^ kust
Toronto Qperetta Theatre, mis
on hakanud viljelema euroopalikku
operetti, teatas et iiad tänavu
lavastavad Johann Straussi jr.
opereti,,Öö Veneetsias". Peaosis
mängivad Irena Welhasch, Janet
Fields, Jean MacPhall, Irene
Seyarto, Henry Ingram, Roriald
Rand, Daniel Duff ja A^^
Stewart-Coates. Kitchener-Wa-terloo
sümiobniaorkester Raffi Ai^
menian'i juhatusel on rakendatud
muusikalises osas: Lavastuse
juhiks on tuiitud õbperi-ja fihni-täht
Jan Rubes.
Torontos toimuvad etendused
MacMillaiiTheatre'is 7.-10.
oktoobril ja Kitcheneris 16. ja 17.
okt. algusega kell 8 õhtuL Piletid
tel. 920-6705.
inimene jalga lasi. Suur riik peaks
niisugustest asjadest olema üle,
kuigi mitte muutuna üleolevaks.
Paraku tundub mulle, et nieil põhjustab
iga jooksik tohutu ärevuse
ja segaduse, mis kaugele silma
torkab, iga ,,juhtumi" järel
asume otsima kaasvastutajaid vaata
et laisteaiakollektiivist, kel oli
õnnetus kasvatada hilisemat riigi-reietjat.
Ilmaaegu. Pigem tunnistagem,
et nii nagu oleme teinud
terve riigi mastaabis suuri
möödalaskmisi, nii võib ka iga
üksikinimene eksida. Lõppeks on
inimesed ääretult erinevad^
võimatu on kõiki ühe malliga
':mõõta.-;'N;':-
Mina arvan, et mingu pealegi
need, kes tahavad. Me ei jää
vaesemaks. Need, kes siia jäävad,
bn oma kodumaa patrioodid, neid
ei ole vaja agiteerida ega tagant
utsitada, nemad tahavad ja
oskavad töötada ning mõistavad,
et heaolu sõltub ainult meist endist.
Nende inimestega ehitame
tõesti üles eeskujuliku sotsialismi.
Nüüd tagasi Rein Rannapi
juurde. Ma ei tea Rannapit kui inimest,
kuid usun, et ta võib blla
suur egoist. Ma ei oska hinnata
Rannapit kui klaverimängijat,
kuid tema kirjutatud, muusikast
pean (nagu kä ajaleht „Sovjetska-ja
Kultura'') lugu. Võibolla
peaksin hoopis põlema vihast ning
ainuüksi mõnd Rannapi lobdud
viisikest kuuldes hakkama iiveldama?
Ei, muusikat ei suuda ma
poliitilisena tajuda. Seepärast on
mul kahju, kui me nüüd tavapärase
karistussänktsioonina (?) kõik
need ilusad lobd, mis on populaarseks
laulnud ansambel
, ,Ruja" ja Eesti parimad solistid
koos Rännapiga matame. r
Ma ei kaitse Raiinapit. Kuid minus
tekitab umbusku eilsest pärit
komme patustanu selja taga kõik
Ilmus müügile sobM fÕULW vU SÜNNI-PÄEVAKmGINAm^^^
„ÕIGUS JA TÕDE"
käsitledes üle-
MäSestusjutustused 37 autorilt, koostanud Roman
köites, 34a lehekülge, 14fotpt, hind $23.00.
Müügil „VABA EESTLASE" talituses
Saatekulu Kanadas $1.75, mujale $3.75
Object Description
| Rating | |
| Title | Vaba eestlane , October 1, 1987 |
| Language | et |
| Subject | Estonian Canadians -- Ontario -- Toronto -- Newspapers |
| Publisher | Estonian Pub. House ORTO |
| Date | 1987-10-01 |
| Type | application/pdf |
| Format | text |
| Rights | Licenced under section 77(1) of the Copyright Act. For detailed information visit: http://www.connectingcanadians.org/en/content/copyright |
| Identifier | Vaba e871001 |
Description
| Title | 1987-10-01-07 |
| OCR text | Nr. 73 • I i i i i i j mj Nr. 73 EESTLANE neljapäeval, 1. oktoobril 1987 - Thursday, October, 1, Lk. 7 iiderson lab Norrat lane eestlane Tiit Ander-juba aastaid elab Oslos |da kui tema vanemad, Enn Anderson ja Tiiu Stoekholmist töökoha lorrasse asusid, on tev võrkpallur ja on md Norra rahvusmees-nimelt hiljuti ka Norra suse. Sel puhul kirjutas ijaleht Verdehs Gang all Õigeaegselt nor- , viidates asjaolule, et sus tuli just parajaks Norral oli maavõistlus s Gang toob ära Tiidust siga pildi ja kuuleb ;eskonna treenerilt Roald t just Tiit Anderson on ees, kui Norra voliey roopa meistrivõistluste udeni jõuda. is Gang märgib ära, ei saabus Norrasse aastal )lles elanud varem mis kui põgenikud |Kuigi Tiit ise ei ole =^stis käinud, peab ta en-orras eestlaseks. Spordi: im ta õppimas Norra [ülikooli vesi- ja ika Instituudis, utub eelnimetatud Norra iisi maavõistlusse, siis rralased 3 - 2 (11-15; 5-4, 15-6 ja 15-8). 1 toimunud võistlusel, kui :;tis^ Norra oli selges Isus, vahetati norralaste fe Tiit Anderson ja nagu ,Gang märgib, tuli otsekohe suur muudatus [a kaasas saavutas Norra ctl järgnevates settides ^te 22 vastu. EPL Nllllilll9ililllli8lli!Sltlliliiillililillllg teekonda. Kraav! Hüp-ole väga sügav. Lähme-e kraav. Kuidas siit üle Libistame ettevaatlikult bi. Ja siis äkki betoonist ) aed läbi udu; Vaatame' liiga nõrk. see meieni ei vasakpoolne valgusti on ad sealt leida loodavad? 'iivariba. Tormame üle. '-kujuline. Postide küljes |ad läbi juhtmed. Vahime Kuidagi moodi peab üle nuputada, iga hetk võib [i^s võib vool olla. Kumb- :r läheb kogemata vastu, mitte midagi ei saa aru. |i mehed kohale jõuavad, iüda. [viskab selle aia peale, et I ronib mööda isolaatoreid ii. keerab ringi ja hüppab lagi näha ei ole, järgnen imbes 100 m jooksnud, ja auto mürinat. Vaatame sest udu on liiga tugev, selja tagant täpseh meie huli heidaks. Ta ei kuula, ta jalust maha, valgus lüd on asi hull. Kui nad m pääsu. Haukumine jääb ad ei ole meile üle aia iäm lai teine. Kargame Vesi on rinnuni. Sumame d. Jälle betoonist tee ja )ole, kedagi ei ole. Tor-e küll üle ei pääse. |võrgutaolistest terasplaati-tidega kinnitatud. Võrgu 1 läbi ei mahu. Mida teha, Järgnelfe:.;: kirianous kunst muusika Toronto Eesti Meeskoor 1987. a, sügise legevusliooaja teisel laeleproovil 0 sai viimane Mõtteid Rein Ramiapi kodemaa-liiilgamise Ümber Selle pealkirja all kirjetab Tartus ilmuv N. Eesti ajaleht 9 ^Edasi'' 5 otse üllatava avameelsusga nimemärgi Aas" oma 19. aug. numbrist Aasta 1987, 21. juuli. Ajaleht ,,Edasi''. EKP Keskkomitee välissuhete osakonna juhataja Mihhail Murnikov: ,,Kui inimesed ausalt ja otsekoheselt väljasõi-duluba paluksid, saaksime vastu tulla. Jooksikud aga ei teata välismaale sõidu dokumente vormistades oma soovilt sinna jääda. Kes on ametlikult väljasõiduluba taotlenud ja soovi põhjendanud, on loa ka saanud." Ajakiri „Aja Pulss" 13/1987-. Artikkel 33-aastasest Rein Ranna-pist; Saame teada j et Rein Rannap on: d i s t s i p 1 i n e e ri m at u, tö ö s räpakas; tunnustamata- geenius, kes põlgab süstemaatilist tööd; deformeeritud kõlblusega; dzhäs- • sipianistina ei midagi erilist, ei tunne dzhäsiilikku harmooniat, atonaalses dzhässis on tal põhiliselt vaid tüki tehnika, improvisaatorina vilets, peamiselt Tülgava sõrmetehnika mulje jätja. Jne. Kõige krooniks on Rein Rannap vastne Eesti NSV teenelise "kunstitegelase aunimetuse kandja, ELKNÜ kunstipreemia laureaat. Kas need pärjad ori tänaseks maha võetud? Kus on siin üldse loogika? Kas on midagi palgast ära nendel, kes määravad, otsustavad ja nimetavad, või on üleöis-ed ilma- ja hinnangumuutused m e i l t ä i e s t i 1 oo mu l i k u d ? Vastuolusid ühendavaks sillaks on fakt, et Rannip, olles välismaal kontserdireisil (huvitav küll, kuidas nii vilets pianist saadeti esindama Nõukogude muusikakultuuri!), taotles Itaalias poliitilist varjupaika. Seda talle ka võimaldati. Meie siin, tuleb välja^ teadsime kogu aeg, kes ta tegelikult on; mingu tal hästi halvasti! Ons üldse võimalik Rannapi teo . üle arutleda, kui seadused panevad probleemi paika üheselt? Kõikide liiduvabariikide kriminaalkoodeksid sätestavad ka rahuajal ^SV Liitu tagasipöördumisest keeldumise, olenemata motiividest, kodumaa reetmisena, st. raskeima riikliku kuriteona. Sanktsiooniks on vabaduskaotus kuni 15 aastani või surmanuhtlus. Akadeemik Arbatov täiendab: ka seaduslik NSV Liidust väljasõit, olenemata motiividest, on kindlasti ebapatrioolJik tegu, mille meie ühiskond otsustavalt hukka mõistab; Nõnda siis on kõik inimesed kohustatud armastama oma kodumaad. Justkui endastmõistetav. Ometi on armastus niisugune asi, mida kuidagimoodi ei saa kohustuslikus korras tekitada. Ta on või teda ei ole. Võibolla ei' ole Rein Rannap kunagi armastanud oma kodumaad, võibolla ;on ta alati olnud meie seas võõras? Kas sel juhul saab rääkida reetmisest? Reeta saab vaid seda, millesse (kellesse) oled kordki olnud kiindunud. Kodumaa on nii püha asi, et me eelistame temast rääkida -üksnes loosungite keeles. Kodumaalt lahkumine meie skeemidesse ei mahu. Siiski võiks rahulikult ja tasakaalukalt analüüsida, miks ikkagi lahkutakse. Raivo Tammik, Neeme Järvi, Rein Rannap. . . Hea, et oleme hakanud äramineku fakte suhteliselt kiiresti avalikustama, kuigi teeme seda endist viisi pealetükkivas propagandastiilis. Miks hoidume nii visalt väljasõi-du- teemat avaramalt käsitlemast? Küllap sellepärast, et aastakümneid on meil pähe taotud: meie maal on kõige-kõige parem elada. Me oleme end ise muust maailmast eraldanud, nii ajas kui ruumis, ning kujundanud arvamuse, et meilt keegi ei taha ära minna. Sest miks pudrumägede juurest i^pageda! Kui nüüd keegi ära hüppab, võidakse Läänes äkki hakata arvama, et meil polegi pudrumägesid! Rumal enesepettus. Läänes teatakse Rannapi-sugustetagi väga hästi, millist putru me siin parajasti sööme. Küsigem ausalt: kas on selles midagi imestaraisväärset, et välismaasõidu dokumente vormistades ei teata inimesed kohe oma soovist sinna jääda? Kas see on kummaline, et välismaale jääjad paluvad seal poliitilist varjupaika? Kas see on ootamatu, et paljud -oma kodumaad tõrvama? Inimese puhul, kes otsustab oma kodumaale mitte enam tagasi pöörduda, on need sammud igati ootuspärased. Võib ju Svejki kombel imestada, miks kevadele järgneb suvi, sellele omakorda — ime küll — sügis. See on veidriku imestus.- >lõukogude kodanikul, kes otsustab jääda elama välismaale, ei jäägi ju müüd üle kui paluda poliitilist varjupaika, sest selliseid mõisteid nagu majanduslik või moraalne varjupaik ei eksisteeri; õiguse välismaale jääda, vaadatuna teiselt poolt piiri, annab meie kodanikule ainult poliitilise pagulase staatus. Et enamik jooksikuist lahkub Nõukogudemaalt tühja taskuga, siis pole midagi imelikku ka selles, et paljud hakkavad hiljem NSV Liitu mustama. Raha teatavasti ei haise, eriti kui puuduvad igasugused põhimõtted. Kuidas on lood väljasõiduloa ametliku taotlemisega, sellest on paljudel ettekujutus kui lõputute bürokraatiaväravate läbimisest. Pealegi pole keegi rahvale selgitanud, mida tähendab see armas ,,kes on soovi põhjendanud". Milline soov on põhjendatud, milline mitte? Ma vaatan ennast. Olen 30-aas-tane naine. Minu noorus langes kokku maakoolide kaotamise hullustusega, ma pidin varakult hakkama koolis käima 40 kilomeetri kaugusel rajoonikeskuses. Järgnes voodikoht ühiselamus ja istekoht tehnikumis, seejärel suunamine töökohta ning taas. . . voodikoht ühiselamus. Ühiselamusse olen ma jäänud tänase päevani, ja kui nüüd bilanssi teha, siis oma kolmekümnest eluaastast poole olen ma elanud ajutises elupaigas: Teades, kui palju meie ettevõttele eraldatakse kortereid, ning mõistes, et see arv jääb lähematel aastatel enamvähem stabiilseks, loodan ma optimistina saada omaette korteri kümne aasta pärast. Selleks ajaks olen ma juba 40-aastane, 25-aastase ühisela-mustaazhiga naine. Ma hakkan elama alles siis, kui elu parimad aastad on möödas. Nüüd küsimus: kas kõik see, millest äsja rääkisin, võiks olla objektiivne põlyus taotleda ja saada luba väljasõiduks? Kuulen juba ette ahastust: taevane vägi, kui sellele hullule jah vastata, võib 28 miljonit inimest , kes kah korterijärjekorras ootavad, hakata homme oma kohvreid pakkima. Kas ikka hakkavad pakkima? Ma olen käinud välismaal. Korduvalt. Mul on olnud võimalus paluda poliitilist varjupaika, ma ei ole seda võimalust kasutanud. Enamgi veel — ma ei ole isegi osanud mõelda millestki säärasest. Mul bn kodumaa, kus ma olen sündinud ja kasvanud, siin elavad minu vanemad, sobrad ja tuttavad. Mul on meeldiv töö, head kolleegid, mind hinnatakse tööl, ja lõpuks — mina armastan oma kodumaad, ta on osake minust ja mina olen osake temast. Banaalne? Võibolla. Kuid ma olen veendunud, et niisamaiihtsakoeli-selt, see-eest aga ausalt mõtleb enamik sellest „kahdasevõitu" 28 miljonist. Kes on need- inimesed, kes jäävad välismaale? Tundub, et tegemist on kahe kontingendiga: inimesed, kes on varem välismaal käinud ja seepärast laias laastus teavad, mis neid ees ootab, nad on haritud, saavutanud teatud sotsiaalse tunnustuse, nende vanus algab enamasti nooremast keskeast; ideelagedad noored, täiskasvanud lapsed, keda tõmbavad ligi kättesaamatud asjad, nad lähevad, et näha maailma, ^ uskudes, et kõik sealne, olgu või sõnnikuhunnik, on parem kui meil. Miks ei lähe ära lihtne tööline? Esiteks ei ole tal mahtigi selliste jumalavallatute mõtetega tegelda — ta käib tööl, et pidada ülal ennast ja oma perekonda. Teiseks mõistab ta, et ainus elatusallikas, olgu meil või mujal, on ikkagi töö. Ükski riik ei kalla kontvõõrast hüvedega üle, need hüved tuleb välja teenida. Kodumaa hülgamise samm on erakordne, kuid ta on erakordne ennekõike sammujale endale, märksa vähem suurele riigiie. Jooksikuid on olnud eile, on täiia ja saab olema ka homme, kui valvas meie silm ka ei oleks. Iga ärajooksmine kannab mingil määral hüsteerilise reaktsiooni tunnismärke. Kuid see hüsteeria ei peaks üle kanduma riigile^ kust Toronto Qperetta Theatre, mis on hakanud viljelema euroopalikku operetti, teatas et iiad tänavu lavastavad Johann Straussi jr. opereti,,Öö Veneetsias". Peaosis mängivad Irena Welhasch, Janet Fields, Jean MacPhall, Irene Seyarto, Henry Ingram, Roriald Rand, Daniel Duff ja A^^ Stewart-Coates. Kitchener-Wa-terloo sümiobniaorkester Raffi Ai^ menian'i juhatusel on rakendatud muusikalises osas: Lavastuse juhiks on tuiitud õbperi-ja fihni-täht Jan Rubes. Torontos toimuvad etendused MacMillaiiTheatre'is 7.-10. oktoobril ja Kitcheneris 16. ja 17. okt. algusega kell 8 õhtuL Piletid tel. 920-6705. inimene jalga lasi. Suur riik peaks niisugustest asjadest olema üle, kuigi mitte muutuna üleolevaks. Paraku tundub mulle, et nieil põhjustab iga jooksik tohutu ärevuse ja segaduse, mis kaugele silma torkab, iga ,,juhtumi" järel asume otsima kaasvastutajaid vaata et laisteaiakollektiivist, kel oli õnnetus kasvatada hilisemat riigi-reietjat. Ilmaaegu. Pigem tunnistagem, et nii nagu oleme teinud terve riigi mastaabis suuri möödalaskmisi, nii võib ka iga üksikinimene eksida. Lõppeks on inimesed ääretult erinevad^ võimatu on kõiki ühe malliga ':mõõta.-;'N;':- Mina arvan, et mingu pealegi need, kes tahavad. Me ei jää vaesemaks. Need, kes siia jäävad, bn oma kodumaa patrioodid, neid ei ole vaja agiteerida ega tagant utsitada, nemad tahavad ja oskavad töötada ning mõistavad, et heaolu sõltub ainult meist endist. Nende inimestega ehitame tõesti üles eeskujuliku sotsialismi. Nüüd tagasi Rein Rannapi juurde. Ma ei tea Rannapit kui inimest, kuid usun, et ta võib blla suur egoist. Ma ei oska hinnata Rannapit kui klaverimängijat, kuid tema kirjutatud, muusikast pean (nagu kä ajaleht „Sovjetska-ja Kultura'') lugu. Võibolla peaksin hoopis põlema vihast ning ainuüksi mõnd Rannapi lobdud viisikest kuuldes hakkama iiveldama? Ei, muusikat ei suuda ma poliitilisena tajuda. Seepärast on mul kahju, kui me nüüd tavapärase karistussänktsioonina (?) kõik need ilusad lobd, mis on populaarseks laulnud ansambel , ,Ruja" ja Eesti parimad solistid koos Rännapiga matame. r Ma ei kaitse Raiinapit. Kuid minus tekitab umbusku eilsest pärit komme patustanu selja taga kõik Ilmus müügile sobM fÕULW vU SÜNNI-PÄEVAKmGINAm^^^ „ÕIGUS JA TÕDE" käsitledes üle- MäSestusjutustused 37 autorilt, koostanud Roman köites, 34a lehekülge, 14fotpt, hind $23.00. Müügil „VABA EESTLASE" talituses Saatekulu Kanadas $1.75, mujale $3.75 |
Tags
Comments
Post a Comment for 1987-10-01-07
