Vaba eestlane , December 18, 1979

              lationali li-brary 56253
GeaoAcquisitioM S®etion
KlA 0l4
Second class mall regis-tratioB
number — 1089.
m rimp&gw.'H.'mi flaami RAHVUS­VAHELINE
LASTE AASTA
T L •p
Nr. 94 (2633) X X V I I I aastakäik
Haa i M i i'BiWTij'n'fni|iT,rr zraa
teisipäeval, 18. detsembri! — '^"^lesday, December 18,1979 Üksiknumbri hind 49 cenoS
E. LEPIK, PKÄOST
„Äii olgu Jumalale kõrges ja
m a a peai raJni' .inimeste seas,
kelledest temal oh hea meel."
Jõuludega-me pisljitseme Jeesu­se
sünnipäeva. *
Mälsi joonistab me siSmi;, • ette
kujutluse Piiblist või mõnest usu­õpetuse
raamatust nähtud piliäist:
laut, mõni laetala, tükike seina;
keskel eespool hälliks muudetud
sõim ja selles aupaistusega ümb­ritsetud
vastsündinud laps, kes
vaatab sealt sulle vastu täiskasva­nu
elutarga näoga. Tema ümber
seisavad Maria, Joosep j a karja­sed.
Tihti näidatakse neil piltidel
ka Eiga vara kohale jõudnud
hommikumaa tarku Oina hiilgava­te
kiBkidegä. Tagaplaani! paista­vad
mõned im^tanud nägudega
lehmad Ja lambad, — Kunstnikud
ei hooli sellest, et kari oli väljas
sel ööl. Kristlikud isad oma usu­lise
teenimise iiüagaruses ja siim-:
hoolika rikkuses on tundmatuseni
muutnud originaalse pildi.
Jeesus sündis suures kaljukoo-pas,
mille suu vaatas Petlemma
väljadele. Seda koobast kasutati
halbade ilmade puhut varjupaiga­na
karjaste, kui ka karja poolt.
Ligi paari tuhande aasta välUl
on usklikud käinud seda paika
külastamas, tuues kaasa oma Mn-gi
— hariduse ja tänuga täidetud
südame. Suur kuldne täht koopa
põrandal tähistab praegu seda
paika, kus Jeesus sündis. Koopa
kohaJe,-Oifl^-PPSÄ^ W^... ^
aastasadade jooksul kristlikud
au^ ja võimukandjad on pidanud
kibedat heitlust, et haan:ata omale
koopast suuremat ja tähtsamat
-osa; , '.'/•^ :. •
Jõulud on peamiselt mäleštuste-
Js rahupühade
Mulle meenuvad mu 1918. a-jõulud.
Oün siis seitsme aastane.
Meie pere elas sellal n.n. kahe­paikset
elti. Ema oli koöliskäijate
vanemate õdede, venna j a noori­ma
õega Kuressaares, Mina isaga
elasin Tolli talus Tjahula külas,
umbs 8 km kaugusel ilinnast.
Miks need jõulud on eriti meel­de
jäänud? Selleks oli palju erine­vaid
põhjuseid. Alati elurõõ­mus
isa oli juba paar kuud ringi
käinud yäga tõs|se näoga — Va­badussõda
oli alanud ja .ülekaalu­kas
ning armutu vaenlane ülivar-das
meie maad. Eelmisel aastal
olid põgenevad vene väed põleta­nud
ja röövinud Kuressaare pal­jaks.
Hiljuti lahkunud saksa ar­mee
oli teinud väga põhjaliku töö
^ kodüsaa.rel valitses puudus ja
nälg. Meie pere oli paremas olu-korxas,
Imi ijaljüd teised. Talus
oli väike arv loomi, keda isa oli
suutnud päästa mitmesugustest
konfiskeeiimistest ja rekvireeri-mistest.
Viljaäida põranda alla
oli peidetud seemnevilja ja kartu-likoopas
leidus mõni vakk kartu­leid.
Kuid loomi tüli hoida uue
karja kasvatamiseks ning vilja ja
kartuleid seemneks.
Paar, päeva .enne. jõule.- tõi.-' isa
linnapere tallu. Jõuluõhtuks too­di
põhud suurde tuppa, mille nur­gas
üutses kaunisti ehitud jõulu­puu.
Jõulupuu ehted, paremate
^aastate mälestus • olid ainsad, mil­lest
sel aastal puudust ei olnud.
Kuusel ei olnud ühtegi küünalt.
Emie pimeduse saabumist asusi­me
teele Reomäe kiriku poole.
Ema jäi väikese õega koju. Kirik
oli rahvast tulvil. Öli mõnus ja
'soe oljavning .olekisin ..kiiidlasti
jäänud magama, kuid püsti seis­mine
hoidis seHe pahanduse ära.
Pärast jumalateenistust kadus isa
hetkeks kirikumõisa. Sealt välju­des
oli tal paar tosinat küünalt
käes — Reo preester oli aidanud
muuta meie vjÕulud helgemaks...
Kodus ootas meid ees teine ül­latus.
Juba ukse vahelt tungis
h|mia. ^astswd tuttav lõhn : ja. ah-.
just- kuuldus paljutõotavat särinat^
— jõuluvorstid. Kuidas ema seda
oli teinud? Seda ma et tea täna^
päevani!
. Päris üllatus ootas meid aga
kuuse all.' Ema .oM•' juba
meid ette hoiatanud, et sel aastal
kinke ei ole. Kuid paari ühise jõu­lulaulu
järele kõrvaldas isa lahti­sed
oksad kuuse alt ja tõi välja
kingitused: vanemad õed said
voodilinadest tehtud pluusid, pi­sut
pitsigi oli ema leidnud kaelu­sesse
ja varrukaotstesse. Vend
sai uisud — veidi kasutatud, mõ­ned
head numbrid liiga suured,
kuid siiski päris ..-uisud. Väikesele
õele oli ema õmmelnud oma see­likust,
uue '.kleidi.; •
• Ja sus oM; kuuse alime. tühi..'. •'
Seisin keste tuba väga segastie
tunnetega. Miks mind oli ilma jäe­tud?
Midagi hakkas tõusma kur­ku
ja silmi ääremaile korjus nüs-
'ku$t.y;
See oli silmapilk, mis muutis
need jõulud unustamatuiks. Mitte
kodumaad ähvardav oht, mitte
üie maa hõljuv puudus, vaid het­keline
isiklike tunnete tugevus var
jutas minu tunnete väljale jälje,
niis sealt kunagi ei ole kustunud.
Ei jäänud minagi ilma kingitu­seta,
i s a väljus esikusse j a tuli
sealt tagasi esemetega, milele
mina ei teadnud nime anda. Seal
oli kaks pikka, kitsast lauda, mu­ie
otsad olid paenütatud ülesse.
Laudade keskele olid naelutatud
vanast rangiroomäst SÕigatud aa^
sad. Seal olid veel kaks sirget sa­rapuust
keppi, mille alumistesse
otsadesse olid kinnitatud plekist
rõngad. — E i olnud neil värvi
peal, ega sooni all. Kuid need
m t e esimesed suusad!
Mul on hiljem elus olnud palju
erinevaid suuski. Kõik uhkemad
kui minu esimesed. Praegugi on
mul kuuri seinal uhke paar kõigi
sinna juurde kuuliivaga. Neid aeg­ajalt
seinalt maha võttes meenu­vad
alati minu esimesed suusad ja
1918. a.
Jõuludfon rahu pühad.
Oleme end tihti tabanud mõt­telt:
mis rahu? Kus on see rahu?
Nende küsimuste esitamiseks on
inimestel generatsioonide vältel
Olnud masendavaid põhjusi ja
fakte rahu olemasolus kahtlemi­seks.
Kus oli rahu 1918. a. sõja-
I tandreü> mil vaenlane tegi kõik, et
rahu välja kiskuda meie rahva ja
meeleheitlikult võitleva sõduri
hingest? Kas see õli jõulurahu
meie südanies, kui 1941. a. jõulu­del
pidime oma aknad kinni kat­ma,
et küünalde sära ei puutuks
maa anastajate süma. - - See pol­nud
rahu, vaid viha, mis elas
meie südames! Ja tuletame vaid
meelde oma 1944. a. jõule. Me oli­me
kaotanud kõik:, kodumaa, ko­dud,
oma rahvuskaaslased, kel­lest
kümned tuhanded kunagi ei
pöördunud tagasi Siberi tundrailt.
— K u i kaugele, kaugele olime ma^
ha jätnud-.rahu...; . .' -
Jälle on jõulud.' ,.V.^•
Nendeks jõuludeks on meil roh­kem
rahutust maailmas kui suu­dame
ära tarvitada. Pime omaka­su
j a ahnus ähvardab maailma
majanduslikku tasakaalu; Poliiti­liselt
on tänapäeva ühiskond kao­tanud
sündsuse- j a autunde^ mis
asendatud vale j a alatusega. Sala­kavala
nüditõmbamisega punasest
põrgust püütakse rahvaid juhtida
kohutavasse jä lõplikku konflikti.
Ometi kõlavad ääretu kontras­tina
tuhandetes keeltes miljoni­tele
ja miljonitele inimestele sõ­nad:
„ . 0 . j a maa "peal rahu ini­meste
seas'.. ."Ja-.näe imet. Koi­gi
mõistuse ja loogika kiuste need
sõnad leiavad vastukaja, üks sü­da
teise järele täitub kununalise
rahugaj sest.
Sölles on midagi erakordset,
mis meenub, 'kui süütame jõiiilu-õMu
tulöd. E i ole teaJitlüst, et see
midiagi erakordset on kodumaa
kuuseföhn ~ ja mälesft-us lapse­põlve
jõuludest, mis ölid meie
elus kõige kaunimad. Neid mine-vikujjõule
näeme nüüd siis, kui
põletame kuuscksa: küüniatülel.
See on võimaius: muuta jõulud
ka võõrsü kodujõulüdeks — ja
näha, kuidas „päev möödus aäkel-dusrutüs'-
ning'kuidas õhtui,kuu­lati
Piiüia öö jutlust neitsi Maarja
ja Jumala pöjasfV
Siis; k u i olime lapsed, jõuluõh­tu
'tõi meie maale alati raihu ja
eriti siis> k u i see õiitu koos lume­ga
sadas maa peale maha. See öli
idüll, nüs ei unune, sest siis tões­ti
langes vaikselt udusulgi, siidi-peiimet
jõululund;-
• K u i lähtume; sellest; siis jõulud
traditsioonina. on mitte ainult
kristlik, vaid ka raiivuslik komme,
millel jääv väärtus meie muütli-kois
eliüs. ..Kui säilitame ©^ti jõu-lud,
siis säilitamse ka eestluse,
raihvusliku omapära j a ka selle
mentaliteedi, et „täna südamed
helded ja lahi", NeÜe aga, kes
unustavad rahvusiikud jõulud —
jä uidse eesti kombed, me korda-'
me 'küsimust, mille esitas^ Henrik j
Visnapuu:. „Kuidas oli siisV ktii.'
punkris pandi kaks küünlajuippi
kuuseoksa-; külge j a anuti, et sii
iile Jiunail valvaku; või kuidas veel
siis oli, k u i sõideti läbi ium^
metsa kirikusse, ja iküidas oli,Mm]
siis koju tulles meid võttis vastiij
soe eesti tare,; iküünlad puul „
ralhu, mida kiirgas Eesti lumip>c'i
m a a s t i k / ^ . ' . ^ • • . • \
Üldse jõulud esindavad kolnio
mõistet: armastust, kodutunnet
ja valgust, mis võidab pimedus;:
SeUe sümbolina eesiti rahvas kau­ges
minevikiis süütas talüiarj?. tv,-
led, Nüüd on selleks sümbo!ife
küünlad kuusel Ainult meie, ej.v--
lased eksiilis, võime -pühal õiitul
n ^ d MMMad süüdata, sest ko^d'!:^
maal puuduvad jõulud. Kuid r.'!'
va südames saabuvad ka 5'ral
kui meid ühendab see harras pal­ve,
et „kallis jõululapsuke, ilmu
nivširi Kesäiele, meie süda uueks
loo, meiJe jõlluõnne too''.
See mõte, et; loov vaiiii võidab,
ühendab meid alati, kui süütame
jiöuliiõihtu tuled, ühendab Iile
mandrite, üle ikauguste jä üle la­hutavate
vete. See' .rahva, loov
vaim aitas võita .kõik orjaaja va­lud
ja selle loova vaimu kõlkuma-tuses
kasvasime rahvaks, kes lõi
omale riigi, kus ka jõulud olid
elavad pühad ja igati tülvü val­gust.
Selle tõttu nad rikastasid ka
meie tundeelu, pididrdiasid egois­mi
ja kõnelesid meile armastu­sest,
mis usub kõik, loodab kõik,
sallib kojk j a ei hävi ilmaski.
Talve lumevalgest hõhnästtuuakst^^
Säält, kus hanged heietanud lumetähti, tais väikseid päkapikke
Kuuseoksted nähti, inglid toonud hobekarda laidudega suid.
Hangest jänes imetlenud sümaid suured peas, jä
Särsfcüünlalt pudenevat helki, kui koit ön ehitanud metsa .j
Küldkumas teOki, l a : ^ hõbevalge... oravad ta ümber tantsu
Ent tuui veel puistab ümber iumeloore, nüs sest, et jääd
Sulatavad päikse silmaripsmed p i k a d . . . veel rohkem sädeievad
Lumme mähkund okkad ja iklaasist liblikaid ta okstel näed.
Kuid metsa hiilgus, salapära taandub toas, sünfcuii^
Asendavad sära kuu või päikse silmist — veel ainult kuusevaik
Vaid lõhnab metsa uimast, mis /talve muinasijutu vargsi järgi toob.
Ent iloomäkešte asemel puu iimber laste ring neil on sÜmad i
Säravad kui suured tähed, sest Jõuiiüapse. kroon nü kui
Panduks kuuse j Ä e j a suure ingli kandlel laulab Tertia hing.
Hüüd metsa võduir kuusk, ta säräbläbi jõuluöö, läbi elutee
Veel süskui lajpsefpõlv on läinud ajasi j a püsib jä^^ südames
Kuid pole enam majas — t a küünlaist Jõululapse ette pandud tähevöö,.
Eks võlu lapsi kingituste uudne rikkus ikiiuse all, ning lumevahus
Jõuluvana oma punakuues, veel ixihkem Jõululaps, tasapisi palja jalu
Tulles laante hingusega kaasa, ümber lumeihelbeisit valge sall.
•VABA.EESlIiÄSELE^^^
• .^v ^^'^õulud'; 19^^
•ad. SaabuvM mäleslu-sis
— ja selles tervituses, mille
võõrsilit saadame neile, k ^ T>^^-
tis-korninuriismi ikkes. See tervi­tus
kõnöleb armastuses,mis enoi-selt
kuulub siinnimaale; kõneleb
lootusest, et hcbimi^ teel; Ja
kõneleb usust, et meie või.^am^*
00
\