Vaba eestlane , November 6, 1979

              Nr. 82
Saatekulu
85
II
40
40
25
15
25
15
15
25
20
20
85
40
40
40
20
20
20
2f>
40
SO
40
30
30-
40
40
20
23
25
50
40
50
50
madki käed
upu uurima,
sest neist
suunas
*. naiste/
õöras nende
siis end alla-üles.
Sirutas
põuetaskusse.
':äe välja, oli
Intruments
onarvuti. Lo-trüised
funkt-damised
ja
tehingud,
klaasvitriinil
arvestama
pselt ja STiu-
Imajori hu-
* ' . N a d olid
koolitüüpi
lummutuina
vat väikest
'härraks.,
kui sot-
LindsteiL —
Idndralmajori
äius on paar
>lkovniku pa-eesõues
kü-neil
taiga-kuigi
alloh-gitavad.
3ee
meele-ise
ei pääse
nad samal
vendki saa
(Järgneb)
. ' i i
il
Nr. 82 VABA EESTLANE teisipä^l, 6. novembril 1Ö79— Tuesday, November 6, Lk.:f
Meie keskkool on hea koht,
kus parenmks eestlaseks saada.
Me tuleme siia, ež oma sõpradega
Tääki^ ja õppida emakeelt, maa­teadust
ja ajalugu. Nendest asja­dest,
mida ma just nimetasin, on
kõige tähtsam eesti noortega rää­kimine
ja läbikäunine.; .
Alad mida me õpim4, eriti aja­lugu
ja emakeel on vajalikud, aga
tähtsaim on sõpradega koosviibi­mine.
On tähtis eesti kultuurile,
et me koos käime. Me peame kok­ku
hoidma ja kqonclama endid
eesti organisatsioonides, nagu
keskkooli, rahvatantsu, skautides­se,
eesti kirikusse ja teistesse
üritustesse. Ilma eesti sõpradeta
pole eesti noort otetnas.
Olla eestlane on päi;is raske,
kui sa ei tea milleks olla eestla­ne.
Sellepärast meil on keskkoolis
ajaloo timd. Me õpime jkommu-nistide
kuritegudest ja kuidas nad
röövisid meie kodumaa. Hma
eesti ajalugu timdmata meie kul­tuur
kaoks. Eesfei
põhjus olema, et eestlane olla,
peame nägema, et on hea eestlane
Meie nooFed, nüüd ja hiljem, j
kui me oleme • vanemad,- peame
eesti kultuuri edasi viima. Selle­tõttu
on meil emakeele tund kesk­koolis.
Ilma eesti keelt teadmata,
eesti kuStuur paguiuses kaoks
ära. Meie peame eesti keelt tund­ma
nii hästi, et me saaksime ku­nagi
seda ise teistele õpetada,
soovitauj et kõik eesti noored
räägiksid .eesti keelt.:; .Kui" me
nüüd oskame eesti keeles tegele-de,.
siis; vanamat©nsf teeme
lasti'samuti. •
B D
Toronto Eesti Täiienduskeskkooli looming
ma saan .
kui keskkool hoiab meid noori
koos ja õpetab meile kuidas olla
head ja truud eestlased, siis see
on hea. õnnekombel meie kesk­kool
just seda teeb.
See asi on hifirnutanud meid
lafpsi üle maaiOma. See asi on väga
valus, aga : M & selleks
põihijus. Mõnel feasvab see asi aias
puu; otsas või seda saab tea osta
poest. Mõnikord on t a ; pikk 'ja
sile, teinekord on ta väga okkali­ne,
aga ückagi valus. Nad mõle­mad
on väga höad' sõbrad/ .kuna
nad tüiti Itöötevad samal alal. Kui
üks ei ole .käepärast, siis iteine võ­tab
teona; ikoha, sest mõlemad on
samaks õtstarbeks.Ei, see ei ole ^
mingisugune imelik rohi, mis
kasvab aias ja teeb sirid uima­seks.
Yõi mingisugune na:|ikootili-ne
aine. Yald need teaks, armast
sõpra on mmdugi-^ Vits ja Rihm.
Nüüd ituleb vteile igasuguseid
häid mälestusi meelde teie vana­dest
sõpradest kes on teid nü
hästi üles ^kasvatanud. M a arvasin,
et nad on mi auväärsed sõbrad, et
neid pruugiks ainult teaugelt nä­ha,
et funda nende soojust j a sü^
gavät anmastusit.:
Vits oli meie esimene hirm, mi­da
meie lapsed hatekasime vara-lailt
kartma. Vitsu kasvab met­sas
nii ohtrasti, et võisid kindel
olla, et sellest kuna^ puudust ei:
tule. KüI meie lapsed palusime
süs kangesti, et teasepuid ei.od©ks
üldse oiemas, aga süsiki jtüiitus,
et peaaegu iga eesti lapse maja
ees või tagaaias kasvas neid üiks
kui isegi mitu rohkem,. Oli nagu
meelega istÄtud, et ütleks: Hoia
eeniale või ole hea laps Muidugi
laps ei tahtnud hea olla, parem
juba hoidis eem^e! ^ i .
Teine asi oli jõiilüvaina. Meie
vaneanad teüsisid naiivselt, :6t
„miks sa nuitad?*' 'kui j õuiuvana
tuli. Muidugi teõiklap^sed nägid, et
jõuluvana, tees pii meie niinimeta­tud
sõber, hoidis sinu teõige täht-.
sairnat vaenlast — , VITSA. Sul
võis olla kas või ikai^^stühat kingi­tust
jõuluvana teäeät,; aga sinu
silmad nägid ainult seda ühte
oteslist; valusat sõjariista. Muid/u­igi
meie lapsed pidime märigima
klaverit või laulma: jõululaule.
Aga 'kui sa tegid iihb-^ea t u n d^
kohe nagu vits lihtsalt õppus, jtõü-üuvaria
käest sinu teallale kippu­ma.
: • .-V,'.
Aga teui mõtelda, siis leiad, et
ema kasutas vitsa rohkem teui
isa. K u i isa ei olnud teodiuš, tundis,
ema, et tal pidi olema mingisu-e
kaitse sinu jaotes. Ja teui sa
lapselikult arvasid, et ema ei
saa sind M t t e ilma isata, siis hil­jem
sinu taguots leidis, et .§ee oli ^
teaihjufes vale. Tihti vaaitasid hir­muga
atenast välja, iteui ema jook­sis
kiiruga aeda ija vihaga rebis
vitsa ipuust. Ja 'küll siis proovisid
peita ennast:nii.teavalasti ära, feas
või korstna sisse. Aga iteka,gi vit­sa
nina. leidis sind teüürutamas
voodi lalttei j a tuli vastu võtta
vitsa tervitus. Temaga tutvumine
oli kiire aga väga valus. Süš aga
tundsid, mis vits itähendas ja
hoidsid end pahandusest eema­le....
natukeseks ajiatos. /
Jälle tuli probleem vanematele,
mis juhtub siis teui vits; on liiga
kuivanud ega anna korraliteku
efökti? Meie targad vanemad
leidsid ühe teise relva, mis töötas
sama hästi. Tema on nagu juba
varem tutvustasime RIHM.
Rihm ei kasvanud mitte puu
küljes vald tehti vabriktis. Selle
esimene otstarve d i , et hoida
pükse üleval. Aga k u i nad leidsid,
et rihmal pii: sama kiirus j a sama
valu", võtsid nad rihma muukski
otstarböks.' Rihma , kasutas isa
rohkem, sest Isal oli see käepärast
teui vaja, läks. Meie moodsal ajas-tul
võib ema tea; kanda rihma
„Women's Lib" kaudu. Eui sa
kuulsid nende kiireid samme loma
toa poole tuilemas ja kuulsid rih­ma;
kolistamist, teadsid, et sa ei
saa, homme mugavalt istuda ja
kiui, siis valuga. Monilkord lootisid
nü kangesti, et isa püksid seisates
Hma rihmata — aga muidugi mit-
Kui sp, olid laps, siis- tundsid
nagu isa ning rihm ja ema ning
vits käiksid käsikäes, j a sa\loot-
I sid nii hirmsasti, et teile ei oleks
j kasepuud aias j a isa püksid sei-i
saks ilma rihniata ülöval.; Aga k i -
i leb. m.õtelda siiski, et need asjad [
mis olidki niõoiikord halvad, aita-'
sid sind üles kasvada teorralikiiiks,
ja heaks lapseks. See kõik näitas,;
j et sinu vanemad tõesti hoolitse-
1 vad j a amia^a-vad sind, et sinust
'. kasvaks ülis tubli eesti 'noor.
LINPA K U KK
Toronto Eesti
kooli esimese lennu
märgi:
i 15.. aastapäeva puhu! pii kõnelejaks
lõpetaja dr. Jaanus'Marley. Pildil kõneleja
. Foto: Vaba Eestlane
Rahvatants tuli kesl^ooli õppekavasse kümmekond aastat tagao­si
ja on saanud populaarseks. Pildil grupp tantsijaid ühel paar!
aasta eest olnud omaloomingu õhtul, vasakult Debbfe"
ta Niitenberg, cairistina Greenbaum.,Ja; Henry EäWo
IM.
Täna .tähistame; Toronto Eesti
Keskk:ooli vüetelstkümnendat aas­tapäeva.
Minult paluti .tänaseks
ajaloolist siõnavõttu. M a ei tea kui
ajailöoline see siäab' olema, aga, ma;
võin teüe sii9ki kooli ajaloost õpi­laste
vaatevinklist rääkida.! ;
)Eui lõpetasin eesti täienduskoo­l
i 1961. aastial, olin päris kindel,
et ei olnud veel eesti keelt täiesti
selgeks saanud: Olin kodus kuul­nud
vahest sellist juttu, et oli ka­vas
teestekooli asutamine aga sel­lest
ei saanud asja. K u i jälle ju­tuks
tuli,. nimetasin emaile vahete­vahel,
et oleks kena kui saaks
veel eesti kodis- käia: Võibolla
olin äinuJlit noor ja rumal, et seda
sooivisin; vend oli veendunud sel
ajal hoopis hullemad. Arvata­vasti
' aga teisfe koolikomitee
liikmete ja õpetajate lapsed ava.l-dasid
ka samast soovi. Algas Ees­ti/
Keskteed.;.:.' ' :
• * •
Esimesel kooliõhtul 1964. aas­ta
sügisel tuli kokku ühte klas-siraiuni
paarkümmend inimest
— nende hulgas 12 õpilast
osa, keda vanemad olid sin­na..
meelitanud, osa,..'kes ..: olid
oma vanemad kaasa meelitanud
ja mõni, kes tuli isegi omapead.
Klassijuhataja Jaan, Kõks oli
kurja pilguga ^mees ja kohutas
kohe osg, õpilasi vist ära, kuna
teiseks fcooiiõhtul^s jäi järele ai­nult
üheiksa õpilast. See äirv püsis
vist aasta 'lõpuni. Arv kahanes
veelgi Ja teise aasta Ippuiks oli j ä-rele
jäänud ainult kuus ; öpüast.
Kohnanda aasta alguseks; tuli
meie Massi üks andekas noo^rmees
juurde ja meie lend oHgi lõpuks
seitsmelükmeline — ikuus poissi
ja üks' Mdi^Dk.:.
Meie õppeifeava oli palju ükslui­sem
kui tänapäeval. Ainult ema­keele
ja aj'aloD tunnid. See pidi
ka õipetaijatel väga pingeline ole­ma,
kuna ükski ei pidanud meie
käes kauem vastu itoui vaevalt (ühe
aasta, õpüased leidsid, et töö oli
hirmus koormav ja sageli oli põh­just
koolist puudumiseteis. ; .Üks
klassivendadest puudus üsna 'tih-
. t i . , . : ;.;
Ma oletan, et tema rekord pü-
;'. sib kooli, ajrhilvis tema 'puni-dus
järjest kaheksa kordäiihel
; • aastai- • ;• ' ' .^
Et näidata, et see ei oilnud kpge^
mata juhtunud; kordas ta- seda
Siiski ^ o l i see
kaunis osaiV no oimees, kelle osku-'
sed olid Millaldased, et, võistles
veel teistega klassis. • [ •
Kui algas keskkool olid meie
koolipingid tea igavad.; Olid liiga
uued j a vähekasutatud. Pr^gu
saab laudadelt juba kaunis laial­dase
sõnatagavara õppida ja; ka
maakaarte ning palju i^uud niida
koolis ei öpetatagi.
: Kooliaastad möödusid küresti.
iSai õpitud emäkeölt, kõneoskust,
ajalugu, Eesti põhiseadust j a pal­ju
muud. Rahvatantsu tundi meil
ei olnud. Kuidas kuus poissi lühe
tütarlapsega ikka tantsivad, isfegi
kui see kange tüdruk pn?^
Esimene lend lõpetas 1967-. a.
kevadel. Ma usun, et siis koosnes
terve keskkool umbes' kokneküm-nekolmešt
õpilasest. Lõpupidu,
tervele koolile sellel laastal ja paa­ril
aalstal peale seda peeti meie
keldris. Kooli Pii tõesti väike.
Ma pidin veel teüe seda rääjki-ma.
kuidas alguses pidi iga õpi-ila-ne
kodust küttepuid tooma ja
Eesti Maj a hoovis neid lõhkumia,
kuidas meid talvel saaniga, kooli
toodi või kuidas me kõik pidime
mitu kilomeetrit läbi lum^ange-de
kõndima. metsloomad kannul.
Kahjutes ei lubatud mind valeta-
.da.:
•".^'Maailm ei olnud .yiisteist aastat-.
• tagasi siiski ^ mitte: väga erinev;
tänapäevasest.
Ma usun, et -meil Efcõigil esime­ses
lennus on hea meel, et -kesk-kool
asutati ja et meü oli võipa-lus
eestialalisi teadmisi täiendada.
Ma usun; et oleme selle tõttu kõik
paremad eestlased.
Kõik algused on vaevalised, aga
nülid on keskkool elujõuline ja
tugev, õpilasitiöl on hea meel, et
saavad siin käia, olgugi et nad se­da
kõik: avalikult ei tunnista.
Suur tänu õpetajatele ja kooli ko­miteele
selle võimaluse eest - ja
jõudu järgnevateks aastateks.
'Bla.gu keskkool!
Eelmisel kevadel lõpetasin To­ronto
Eesti Keskkooli. Olin käi­nud
kogu üheksa aastat ustavalt
ja healmeelel kord nädalas õhtu­koolis.
Kuulasin hoolega Õpetaja­te
seletusi eesti ajaloost ja kir­jandusest,
õppisin end väljenda­ma
võrdlemisi korralikult eesti
keele kirjas ja sõnas. Oim õnne­lik
ja ka rahul, sesit minu vane­mad
olid pannud minu eesti kooli
ja oUn sellega suunatud mu oma
arvates õigete teele. Kui ma aga
jõudsin kooli lõpuni, olin kui tee­lahkmel,
sest tihti tüli mulle ette
kahtlevaid mõtteid. Nüpea, kui
Jäin sügavasse mõttesse ja hakka­sin
elu ja samaseid seletamata
asju omaette arutama, küsisin en­dalt:
mispärast räägin eesti köielt,
mispärast käisin eesti koolis ja
mispärast olen tegev eesti iihis^
konnas, kui tõepoolest olen sün­dinud
ja elan Kanadas?
Isegi nüüd hakkan mõtlema,
mü põhjusel mina ei ole nagu
mõned teised eesti noored (kiii
neid võib veel nü nimetada,.), kes
fefäisid oma kuus aastat sunnivii­sil
eesti algkoolis ja kes selleiõpe-tades
olid valmis eestlusega ning
edaspidi käisid läbi peamiselt ka-nadalastega^
Käib peast läbi eesti hümn...
Mõtete segaduses tekib veel
enam igasuguseid kusimusi: miks
annan eesti gaidina pühaliku tõo­tuse,
et püüan teha kõigjB pare­mat,
täSta onia kohust Eesti isa­maa
vastu, kui pole seda väikest
maad näinud oma elus ega seis­nud
tema pumal?
Raputades kõvasti pead olen
paari sekundiga seUest sügavast
mõttest väljas, Ei saa aru, kuidas
võisin nii halvasti mõtelda ömä
päritolust, kui ometi kindlasti
tean, et olen ja ka jään elu lõpu­ni
eestlaseks. Alguses noore lap­sena
võisin olla sünnitud vanema­te
poolt rääkima eest! keelt ja
, käia eesti koclis, kuid nüüd oleitii
juba Idillalt vana, et, ise otsustada
I ja kinnitan veel kord, et pole
mingit kahtlust minu mõttes, et
ma jään truuks eestlaseks.
Kuigi vahel teldb raskusi ja
probleeme elades nõndanimeta-tud„
topelt^e!u^* — eestlase ja ka-nädalasenaj
siiski tna ei saaks ku-^
jutada elu ette ainult kanadalase­na
Üma, eesti ühiskonnata. Eest­lasena
tunnen, et olen haruldaselt
erinev — natuke enam kui lihtsalt
üks kodanik miljoneist, kes (ela­vad
Kanadas.
Peale selle leian eesti noojrena,
et mul on palju ühiskondlikku te­gevust:
rahvatants, gaidid, võim­lemine,
laulukoorid jne. SeUise
tegevuseta oleks mu igapäevane
elu hoopis igav ja määratud vaid
koolitööle. Kuuldes mõne Kana­da
sõbra käes, küi monotoonne
oli tema nädalalõpp, saan aru,
kui huvitavaks teeb eestlus minu
elu..'.';:'; •;• •-;:••/:"';•'•
Olen valmis töötama, et viia
edasi eesti rahva nime, ^teades, et
mu ema ja isa ja ka teiste vane­ma
generatsiooni kaasmaalaste
südamelootus on minu ja minu
noorte eesti kaaslaste õlgad[el.
Lõpeftades esitan oma isikliku
soovi lootes, et ükski eesti noor
ei unusta kunagi oma päritolu
ega; kunagi e! langeks eestlusest
eemaK:;;
Soovitan nendeJe, kes võibolla,
kuidagi eemale on sattunud kas
omal soovü või kogemata, et nad
võtaksid uuesti kontaJrti oma
kaasmaalastega — see tuleb neüe
kasuks, samuti meeldivaks ja
nauditavaks elamuseks. Olen juba
valinuid ise oma suuna. Nüüd võin
ainult [ soovitada teistele, et me
kwk üheskoos eesti noortena
püüaksime säilitada võõrsü eesti
omakuStuüri ja, eestlust.
: V AIME'NURMSE
Kuigi ma ei ole kunagi oma elu
jooksul näinud^ et oninu suuš;t tu­leb
jahu välja, jahvatab ta siisiki
samuti sõnu kui veski jahvatab
:teri. Mti"siõpradelt võib seda küsi-;
da, olen kuulus oma suu pärast.
Söögilaua ääres pean jätma ham-niaste
töö pooleli ja toidu terve­na
alla meelama, et saaksin jälle
ruttu, edasi rääkida.;
Äga päriselt ei olegi see häda,
et ma nü palju räägin; vaid see,
et valet asja, valel ajal räägin,
üikstõisine näide sellest, et ma
ei oska suud õigel ;aj ai kinhi pan­na
ön 'See, et rääkisin liihel päeval
koolis, et hommikul oli mu kee­detud
muna imelikke hääli teinud
ja et õhtuks oli väike kutsikas
yäija haudunud. Mäingisin, et olen
nii kindel eneses, rääkisin tema
toidust, välimoisest j a nime pane­misest,
et mõned; usikusidki. Küi
na;d kõik ühel õhtul kutsikat vaa^
tarna; 'tuilid, ei Pinud mmdugi mi­dagi
šeai. Selle eest; et ma neid
uskuma jpanin, matesid nad muEe
kätte., '•;•.,.•;• ;'-••:•,
: Minu sm koosneb.-ka .halm-mastest,
mülede eest tuleb
kannatlikult hoolt pidada. .
Igal lõhtul ja hommiikul tuleb neid
täiesti läbi pesta, isegi kui olen
surmani väsinud või arvan, et
olen kooli hiljaks jäänud. Aga
kuigi mu suu on olnud täis; me­talli
juba fcuiuš^astat on:' tal ka
oma head iküljed. .
Kuna tpit-ja söömine on ainu­kesed
kindlal 'asjad mu elus, mida
ma naudin, paistab, et mul ikka
läheb suud tarvis. Sellega ma
saan aeglaselt närida ja toidu
maitset, suus hoida (kui ] mul va­hepeal
kange rääMmise isu peale
ei tule) nii kaua,' ikui soojvin. M u
keeil on söömise juures tea päris
•keha. - ^:v.
Ta laseb kõigel toidul läbi min­na
ilma nurisemalta ja ütlelj
mulle, et see oli hea — oli see
spinat VÕI jäätis. '
Nii, et kõikidele probleemidele
vaatamata läheb mid oma suud
ikka tarvis j a ma arvan, et lasen
tal mu näos TUumi võtta veel mõ­ne
aasta.' ..; ' ' ;;
: KRISTIINA VALTER
Käesoleva „Hoorte Lehekülg
jega" tähistab „Vaba Eestlane"
Toronto Eesti Keskkooli 15.
tähtpäeva. Sellele leheküljele
on valitud keskkooli Õpilaste
töid vümäste aastate koolitöö­dest,
et näidata kuivõrd suute­lised
on eesti noored keskkoo­lis
eesti keeles end väljenda­ma.
Eesti keskkooli õpüased
peaksid olema need> kes hak­kaksid
eesti ajalehtedes kirju­tama,
et jätkata eesti ajakir-jariduse
traditsioone.
Omalt poolt soovib ,,Vaba
Eestlane" jToronto Eesti Kesk-koolüe
kõike edu tulevüms,
soovides oma seniseid sidemeid
noorte loomingu avaldamisel
õppe- ja tööraamat
Saadaval .':VABA. EESTLASES :
Abistamiskomitees
kooliolitutel Eesti Majas
Postiteel: L. Marley, 149 Bishop-
Ave. Willowdale, Ont M2M IZ7
Postikulu 50 c
Müügil:
Vaba Eestlase talituses
„Vaba Eestlase* • toimetus
flind S 30.— + saateknhi |?)
670 lk. koos fotodega
Cl