Vaba eestlane , January 20, 1987

              Nr. 5 Nr. VABA EESTLANE teisipäeval, 20. jaanuaril 1987 - Tuesday, January 20, 1987 Lk. 7
rdiuudiseid
tist
s tähistas oma 40. aasta-spordiühing
,,Jõud*\ rnjs
etsembril 1946. a. asutatuna
mene maasportlaste ühin^
lus. Ühingul on praegu üle
tuhande liikme ning ta on
kahe olümpia
edalimehe andnud arvukalt
'võitjaid mitmesugustelt
suurvõistlustelt.
misvõistlustel Tallinnas a-aastane
Eve Heikla 50 m
ajafa 27:62 sek. Tulemus
sti teniavanuste neidude
'UtUh. "
embri alguse^ peeti Tartus
lii linnavõistlus Tallinna ja
ahel seitsmes vanuserüh-
(1969-1974 sündinud
'ning täiskas\anud). Nagu
easi lõppes 14-st mängust
male soo e) üheksa pealin-
\õiduga. Suurim skoor
ui 1970 a/sündinüd neidu-
<Nis. kus tanlannad võitsid
Tallinna ..vanade"
nd lasus se e Osaliselt
ktilise võiduga (81:41).
:0
nnas toimus üleliiduline
otumiir noonele, millest '
osa 12 meeskonda, kelle
tuli välja võitjana Tallinna
Leningradi ees. Kahes
ias kaalukategoorias oli
aliinlane Vladimir Kulikov
ne koht kuulus 15-aastase-ek
Petersonile.
Spordi Sihtkapitali asuta- •
mis võtaks vastu toetusi ja
nie. toetamaks rahaliselt
Dortlikke ettevõtteid, mitte ^
".port aasrit.
atuse koosseis kujunes
eks: Ilmar Kaljurand Tõnu
Valdeko Novek. ^Tiit,
. Kati Kütti, Viivi
^rg. Malle Jürima-Romet.
k^haer. Derek Pallandi.
^ Saar ja Raivo Remmel.
iiiiiiiiiiiiiiiiiniiiiiiiiiitiiiiiiiiiitiiiiiisii
isiöni kulul võidurõõ" ;
lause jänni. M i s ütles
hm . . . Luuravalt vah-kuulajate-
näotlme ei
t ä h e n d u s t . K u i d , ei —
*iT^ann puhastas, püssi
a, et oli õlilapigi unus-^
.mata, H u rm sõlmis ja
sõltuks nahknööride-ta
eluõnn, ja teisedki.
leidsid jäi^sku, et neil
'e minna.
k ei /Saanudki teada^
>na võiks t ä h e n d a d a,
veltveebli-autoriteedile,
n o o r s õ d u r teiste kuul-ba
võiks öelda, jäi jä'^
ma naha päästmiseks
mplimendi ütles. See
ä t k a s oma ringkäiku*
>la:
stupiidne, aga ^o©^
ennem tervitama,
a kõige tõsisemal näol
tveebel
puhku õnnelikult likvi-^
asju õppekqmpaniis ei
la. j a seepär^ast peabki
eistest klass kõrgemal,
est juba Saulep ütlest
a, aga veltveebel on
sakas kompanii see on,
ktrfcinöus f kdnsr ^ muusiKa
Luis E. Aguilar, Kuuba päritok ajalooprofessor George­town'!
Ülikooli juures Washingtonis, USA pealinnas, kirjutab
hispaaniakeelses ajakirjas , ,Diario los Americas", 18. juulil
1986 äsja nii saksa- kui ka im
,,Kui,rumalus valu teeks, peaks
terve inimkond karjuma," ütleb
saksa vanasõna. Kahjuks ei karju
inimkond ja rumalusi tehakse
edasi. Kui mä Robert Raidi
raamatu ,,Kui Nõukogud tulid"
lõpetasin, siis mõtlesin ma sellele.
Raamat ilmus oma saksakeelses
esitrükis aastal 1953, just samal
ajal kui Kuubal esimene Gastro-pooldajate
rünnak Moncada sõja-väekasarmutele
toimus. Kuid
Robert Raidi raamatus väljen­datud
valukarje ei jõudnud kunagi
Kuubani. Jakui see oleks ka sinna
JQudnud, pojeks keegi sellele
t ä h e l e p a n u - pööranud . . .
Kahjuks ei *tee rumalus valu,
seepärast ei rtuta ka inimkond.
Traagilised hoiatushüüded kõla­vad
tühjalt. Inimkond soovib
t õ s i e l u s t põgeneda — ma
sooviksin seda isegi. Ma ei
sooviks enam lehti lugeda, tele­viisorit
vaadata, raadio-uudiseid
kuulata --tahaksin ainult mõnes
mägestiku unustatud nurgakeses
elada, päikei^eloojakuid vaadelda
ja vanu raamatuid lugeda. Selle
asemel, et moodsate tragöödiate
üle pead murda ja muretseda,
loeksin ma ainult legendaarsest
Troojast või areenil ohverdatud
märtritest.
Kuid see ei ole võimalik.
Olevik surub meile igapäevamu­resid
peale ja sunnib meid nendes
osalema. Ühelt raamaturiiulilt
leidsin raamatu Kui Nõukogud
tulid'' ning ma alustasin selle
lehitsemist. Olen kirglik raamatu-ugeja
ja varsti hakkas raamat
mind köitma. Nagu jäämäe hingus
tungisid autori, Robert Raidi,
sõnad mu sisemusse. Nad meenu­tasid
mulle mu enda ja mu kodu­maa,
Kuuba, tragöödiat. '
Raamatu autor pärineb Eestist.
Eesti, Estland^ Estonia kus
asub see? Meile siin tundub ta
ainult ühe väikese Baltimere-äärse
maana, mille nime me ähmaselt
maateadustunnist mäletame. Kui
me seda mäletame. Eesti, Läti,
Leedu — need nimed ei tähenda
meile, kuubalastele, eriti midagi.
Kindlasti ei tähenda ka nimi
,,Kuuba" sealsetele elanikele
mitte midagi. Siiski on Kuuba ja
Eesti raudse sidemega seotud.
Mõlemad maad on nüüd Nõuko­gude
võimu all.
Eesti oli pärast Venamaa revo-lutsioonisõdu
esimene välismaine
ohver. Sellele järgnesid kiiresti
Läti, Leedu: Baltimaade nõu-kogudelastele
üle andmisega tah­tis
Läänemaailm endale rahu osta.
Mõnel pool isegi rõõmustati selle
üle, sest nüüd jäävat Nõukogude
valitsus rahule — nad tahtvad ju
ainult endise Vene impeeriumi
piire taastada. Aga, kallis lugeja,
kui sa seda raamatut lehitsed, siis
näed, et see eji vasta
Seesama ähvardus, mis kehtis
Eesti ja teiste Baltimaade kohta,,
on maksev ka Sinu, Su perekon­na.
Su kodumaa ja Sinu kultuuri
kohta . . .
Nii hakkab kirjanik Robert Raid
oma raamatuga peale, nagu spar-talased
Peloponnesuses, kes oma
vere-ohvriga kogu Kreekat püüd­sid
hoiatada. Raid ise elas läbi
kogu selle sündmustiku, kogu
selle vale, viha, h.äbi ja valu. mida
ta oma raamatus kirjeldab. Ja ta
tõstab oma häält, et sellest
vaikusest läbi tungida, mis kogu
maailma paistab olevat
katnud . . Nii kirjutab pro­fessor
Aguilar.
Raamatu ,,Kui venelased
tulidV*, mis oli teose eestikeelseks
pealkirjaks, uustrükk nii saksa
keeles (Wenn die Sowiets kom-men)
kui ka inglise keeles (When
the Soviets oome) on saadaval nii
meie lehe toimetuses kui ka Eesti
Abistamiskomitee äris. See on
heasse inglise keelde tõlgitud (ori^
ginaali kirjutas Raid saksa keeles,
kuna eestikeelne väljaanne on ka
tõlge) ja raamat on mitmes USA
trükises hea arvustuse osaliseks
saanud — mitte niipalju oma kir­jandusliku
briljantsuse kui just
oma ikka veel ajakohase ja
shokeeriva sisu tõttu, nagu Kuuba
ajaloo-professori sõnadki
näitavad. Raamat on trükitud
kahes osas, heale paberile, nii
b r o s h ü ü r i s kui ka kõvade
kaantega. Kaanepildiks on Moio-tov—
Ribbentropi pakti allakirju­tamine
, millel ka Stalin keskse
figuurina esineb. Tagakaane sise­küljel
on ära trükitud ,,Kopenr
haageni manifesto", mille avaldas
Balti Tribunaal 1985. a. suvel.
Samuti on toodud ära faksimiilid
Euroopa parlamendi resolutsioo­nist,
mis Eesti, Läti ja Leedu taas­tamist
toetab, ja USA president
Ronald Reagani deklaratsioon
Balti Ameerika Vabadusliidule.
Samuti on seal viis lehekülge
ajaloolist pildimaterjali. Raamatu
uustrükk on tehtud ,,Boreas
Publishing House" poolt Gardiif-fis,
mille omanikuks on kirjanik
Einar Sanden. Toimetustööd on
teinud mõne aasta eest Eestist
Rootsi siirdunud Heikki Tann.
Esikaanel toodud ära ka Euroopa
kaart, kus Nõukogude vallutus-alad
on punasega märgitud.
Raamat oleks oma ladusa keele ja
põneva sündmustiku tõttu sobiv
kink ainult inglise keelt lugevatele
Euroopa-päritolu noortele ja ka
teistele pärismaalastele, kes
Euroopa ja maailmapoliitiliste
sündmuste vastu huvi peaksid
tundma.
00(D
Aarand Raas
Luuletuskogu
+ saatekulu 70 &
Äsjailmunud ingliskeelse , , K u i Nõukogud tulid** kaanepilt mis
kujutab ,,Ribbentrop-Molotovi pakti*' allakirjutamist.
OtO o oo
, 7 ,
„VÄBÄ EESTLAN >0D
tõele. ©Sl vsitoade eestlast® häälekandjsio
janiku ja kirjandusteadlase Friedebert Tuglase 100 aastast
sünnipäeva, kus sel puhul oli vestlejaks dr. A. Kurlents ja
deklamatsiooniga esines pr. A. Sügise, esitades Tuglase
5,9Meri'^
Oma sõnavõtu alguses märkis
dr. A. Kurlents, et Tuglase kul­tuurajalooline
tähtsus meie elus
on olnud suurem, kui tema kirjan­duslik
panus. Kõnelaja jätkas, et
peale 1917 a. revolutsiooni välis­maal
paos olnud F. Tuglas tuli
Tallinna ja võeti vastu suurte
austusavaldustega. Soalt peale on
Tuglase kultuuriline juhtiv panus
eesti keele ja kultuuri osas kuni
omariikluse lõpuni, ia ka veel hil­jem
okupatsiooni ajal pidevalt
jätkunud ning tal on ka silma­paistev
koht Soomes.
Sellejärele andis vestleja
ülevaate F. Tuglase eluloost. Kir­janik
on sündinud 2. märtsil 1886
Ahja vallas, Tartumaal, mõisa
puusepa pojana, kust ta 1901 a.
Tartu kolis. Tartus õppis ta
sealses linnakoolis, tutvudes ka
G. Suitsuga, ning lõi aktiivselt
kaasa noorusliikumisele . . . Dr.
M. Weskele korraldatud salajasel
au,stusõbtul kandis F. Tuglas ette
oma loodud ja Weskele pühen­datud
oodi. Sellest said ka ameti­võimud
teada ja oli karta ta van­gistamist
ning ta lahkus ise varem
koolist, lõpetades selle järgmisel
kevadel eksternina. Peale kooli
lõpetamist sai ta tööd Postime­he*'
toimetuses, kus tema õpeta­jaks
oli Aug. Kitzberg. Samal ajal
õppis ta edasi H . Treffneri güm­naasiumis.
Dr. A. Kurlents rääkis ka
Tuglase kirjanduslikust panusest,
pidevamast koostööst G. Suitsuga
n.n. ,,noor-eestliku'* liikumise
tekkimisest, kus anti välja
,,Noor-Eesti" esimene album.
Albumis kasutatav eesti keel oli
tublisti erinev ja moodsam kui
senine ajalehe- ja raamatute keel.
Selles ilmus ka hästituntud noor­eestlaste
väljendus: ,,Olgem
eestlased, aga saagem ka euroop­lasteks."
Edasi mainis vestleja, et F.
Tuglas tundis suurt huvi Soome
vastu, samuti nagu G. Suits ja
varsti leiamegi neid mõlemaid
Soomest. Kõik, mida seal nägija
kuulis, võlus teda ning sidus teda
jäädavalt. 1905 a. ühines ta
revolutsioonilise liikumisega Tar­tus
ja Tallinnas võttis ta osa Volta
vabriku keldris korraldatud revo­lutsioonilisest
koosolekust. Sõja­seaduse
üleöö maksmahakkami-sega
arreteeriti ta ja peeti 3 kuud
vanglas.
Peale vabanemist põgenes ta
Soome, õppides keele selgeks ja
saades seal omale palju nimekaid
sõpru, ning tehes samal ajal kaas­tööd
„Nor Eesti** II albumi välja­andmiseks.
Soomest siirdus ta
Lääne-Euroopasse, elades nii
ühes kui teises riigis. Kodumaaga
oli tal pidev side; ta tegi kaastööd
kodumaa ajalehtedele Ja ajakirja­dele
sissetuleku saamiseks. Oma
reisidest Põhja-Aafrikasse ja His­paaniasse
kirjutas ta oma reisi­raamatutes.
Edasi kuulsime vestlejalt, kuidas
peale 11 aastast kodumaalt eemal­olekut
F. Tuglas jälle lõpuks
aprillis I 9 l 7 . a . tagasi-jõudis, just
ajal, mil ,,Siuru'* kirjanduslik
rühmitus tegevust alustas. Seal lõi
ta kohe kaasa, aidates toimetada |
,,Siuru 1" albumit. Ta abiellus
Elisabeth Oinasega, kes oli
Tuglasele hiljem elus suureks
vaimseks, kui ka majanduslikuks
toeks, võimaldades mehel oma
alal pidevalt töötada, kuna kir­janik
polnud ise suur majandusini­mene
. Ka 30-ndate aastate keskel
pakutud valitsuse häälekandja kir­jandusliku
osakonna toimetaja
kohast loobus ta, pidades ennast
mitte selle vääriliseks. Elades
pidevalt Tartus, omas ta seal väga
suure raamatukogu.Sõja nihkudes
Tartu suunas õnnestus tal oma
sõbra H. Everti abiga raamatud
üle viia selle isa tallu Viljandi­maale.
Nagu paljud teised, nii kat­sus
ka F.Tuglas 1944.a.maalt väl­japääsemise
võimalust leida, kuid
millegi tõttu s,ee ei õnnestunud ja
ta pöördus naisega koos tagasi
Viljandimaale. Uue võimu esinda--
jäist võtsid N . Andresen ja Vares-
Barbarus seal Tuglasega ühendust
ja aitasid tal tagasi Tartu pääseda,
kuid ta kodu oli sõjakeerises maha
põlenud. Ülikooli juurde pakuti
temale nüüd küll eestikeele pro­fessori
kohta, kuid ta loobus
sellest ja asus Tallinna elama, en­disesse
Underi ja Adsoni majja,
mis kinnitati varsti tema nimele.
Vestleja juhtis kuulajate tähele­panu
ka sellele, et Tuglase poolt
kirjutatud novellid ja romaanid
olid liiga moodsa stiiliga ja
seepärast tavalisele inimesele, kes
oli harjunud rohkem realistliku
s t i i l i g a , mitte kergesti
mõistetavad.
Lõpetades oma vesduse nimetas
dr. Kurlents, et F. Tuglas on kir­jutanud
hulga novelle, novellette
ja iga liiki kirjandust, kaasa arva­tud
ka kaks tuntumat romaani
,,Felix Ormusson" ja ,,Väike II-limar".
Tema suurim tähtsus on
aga organiseerijana, eesti keele
uurijana, uuendajana, arvustajana
ja teiste tööde redigeerijaifa. Peale
10 a. vaikivat olekut asus ta jälle
töötama, kirjutades J. Liivi mono­graafia,
redigeerides A. Grenzs-teini.
Jaan Oksa ja Hendrik
Adamsoni töid. 1966 ilmus temalt
kogumik miniatuure. F. Tuglas
suri 1968. a.
Ettekantud vestlus oli hästi ja
huvitavalt edasi antud ja sai
tugeva heakskiidu osaliseks.
Dr, A. Kurlents kõnelemas.