Vaba eestlane , August 10, 1982

              Nr. 58
m
VABA EESTLANE neljapäeval, 5. augustil 1982 - Thursday, August 5,
|nud ^,LoojaDgui laiiku-.
ka is^eisva ro-jälgimist
läbi
thesi linnakeses Põhja-llälitüsest
h 70 c
|AS
[FKES
jvaluuiesi
hdusest"
EEialituses
k l . -
1
pudude
tkond.
peda lagedes tekUb
neist on oma maise
fvinenud koos Eesti
phat meie sõjamees-meenotust
Ilu 70 centi
LlTUSES
OMES
p
pilo 50c
Uuikmäterjaiae. Ta
Igi tSnapSerast ola-pikat,
Soome valit-uiues
Soome saatii-andmeid.
plituses
eesnimega hüüdma,
Il enne veidi paluda ja
l:>iis „Frank".
ütles: .„Jah, see käib
plikade juuresolekul,
te isekeskis, siis hüüad
lise nimega."
t ? " ütlesin ise, hoides
les, et ta ei saaks rää-fgu
— mu „mahajä€-
I tirides mu sõrmi eest
I „Mitte enam — see
i enam."
ja ütlesin: „Luupai-
•sa saad ka veel." See
bttu kirja pandud, kui
[atasin; siis oli terve
pud. Ma ei uskunud
Lõpuks ta ütles:
b ju väga hästi, mis
pi,,Betty. Kuulsm se-ainus
kord See oli
|is, kui esmakordselt
sa tookord ütlesid,
Isesid mind hüüda?
palusin, pale tema
Palun, ära narri
Ma ei
prra pärast. Jumala
I kole tunne,
li kole see oli.
siis," ütles see ar­estel
on alati kuskil
bstarbeid. Enne kui
m lugeda, oli ta
liiatsijupi ja väikese
[uraamatu. Keerates
piülje, pistis ta plii-
1 magus südameke,"
kõrva.
pos kummardunud
bhale, kirjutasin:
• J.EisenMlS,
sünniaastaks
Dl Kaval-Ants ia
Vanpagan" uustrükk
Stokholmis ümusVälis-Eesti kir­jastusel
uustrükis eesti rahvaloo­mingu
klassika hulka kuuluv teos
„Kaval-Ants ja i Vanapagan" koos
algupäraste illustratsioonidega
(kaane kujundanud Olev .Mikiver).
Raamatu õn sajandi algul koosta­nud
eesti folkloristika suurmees,
professor Matthias Johann Eisen
ja see sisaldab sada valitud lugu
Kaval-Antsu ja Vanapagana juhtu­mistest,
nii nagu rahvasuu need
loonud. Selle raamatu uustrükk
taotleb.ka eesti keeleoskuse värs­kendamist
vabas maailmas nii va­nemate
kiü nooi^emate hulgas, sa­maaegselt
meenutades, et koostaja
M.J. Eiseni sünnist möödub täna­vu
125 aastat.
M.J. Eiseni sündis Vigalas 28.
septembril 1857, lõpetas Tartu üli-.
koolis usuteaduskonna, oli pastor
Kroonlinnas ja alates 1920 rahva­luule
professor Tartu Ülikoolis ku­ni
surmani 6. augustil 1934.-
Juba möödunud sajandi lõpul
pühendus ta rahvaluule kogumisele
j.i avaldamisele ning Eiseni kogud
ulatuvad üle , 100.000 leheküljeni.
Materjali kogumisel oli tal Eestis
üle 1.500 kaastöölise, kes rahvaluu­let
paberile jäädvustasid, nende
hulgas ka Kaval-Antsu ja Vanapa­gana
lood.. Eisen on trükki toime­tanud
palju ainekögusid, nagu
Esivanemate varandus", „Eesti
rahva mõistatused", „Eesti rahva-naii"
ja arvukad teised. Nende hul­gas
on Kaval-Antsu ja Vanapagana
lood alati olnud| eriti populaarsed,
nii et Tammsaaregi sellest inspi­ratsiooni
sai „Põrgupõhja uue Va­napagana"
kirjutamiseks..
Samaaegselt raamatuga ilmub
helikassett Kaval-Antsu ja Vanapa­gana
valitud lugudest, kus neid
vämrikkal helitaustal edastavad
Ao Vaksi, Muusa Ericssoni J a Alex
Militsa hääled. K a kassetti eesmär-
" giks on tuvustada eesti rahva loo-minguvara
ja seda edasi anda lait­matult
hääldatud eesti keeles.
KÕIKIDEKS
KEWLUSTUSTEKS
LLATER&CO.
Ltd.
'TOSURANCE" '
1482 Batharst St; 4 koird
(Bathurst—St.Clair)
TeSefon kontoi^ 653-7815 ja
i 1 653-7816
Alfred Kuus
EESTI KANNEL
Eesti kandk arengutee läbi sajandite
Vaimulikuna Aineeril(as
on EIEKTRI ^eseaded, nmndosed Ja panm-
(Ssssed elnmajades või etteySteteei.
Halling 762-919®
Lit)»iitsiir.E1044
VABA EESTLANE
TOIMETUS JA TALITUS
avatud esmaapäevaist
reedeni kella 9—3-ni
Telefonid: toimetus 444-4823
taütus 444-4832
Kmilntiisi võetaicse vüsto;
Toimetaja kodus
väljaspool tööaega:
Hannes Oja 481-5316
nädala esimesse ajalehte kuni
esmasp. homm. kella ll-ni ja
nädala teise ajalehte kuni kol-map.
homm. kella ll-ni.
• KUULUTAMINlg
VABA EESTLASES
on tasuv ajalehe laialdase
leviku tõttu.
üks toU ühel veenil . $4.25
esiküljel $5.—
tagaküljel $4.50
KDilimtiste Mimacll:
KUULUTUSI. VÕTAVAD
VASTU:
1. Vaba Eestlase talitnüs
1955 Leslie St.
Don Mills, Ont.
M3B 2M3
Talitus väljaspool tööaega:
Helmi Lüvaridi 251-6495
2. Mrs. Leida Maricy
Postiaadress:
9 Parravano Ct.
WiUowdale, Ont. M2R 3S8
Telefon: 223-0080
Eesti kannel kuulub nn. psalter-tüüpi,
s.t. ilma kaelata keelpillide
hulka, milliseid muusikainstrumen­te
tundsid vanad kultuurrahvad ju­ba
aastatuhandeid tagasi. Hiinas
on arheoloogilistel väljakaevamis-tcl
leitud üle 3000-aasta vanune
muinas-hiina tsitter; sel pikerguse
kuju ja kõlakasuga instrumendil oli
25 siidist keelt. Pärsia-araabia ka-nuun
on väga samane meie hilise­mate
kanneldega, samuti mängU:
stiil.
Pšalter-tüüpi muusikainstrumen­did,
eri kuju ja nimetusega, olid 14.
ja 15. sajandil Etu-,oopäs laialt levi­nud.
Erineva kujuga on kreeka,
heebrea ja assüürlaste lüürad (il­ma
kõlakastita, ainult raam). Neid
timtumaid vanade müusikainstru-mentide
kujutisi kasutatakse täna­päeva
laulupidude ja rahvamuusika
embleemidel.
Teme väga samane psalter-tuüpi
muusikainstrument on dulaimer.
Vahe on neil peamiselt mängustii­lis.
Esimest mängitakse sõrmedega
või plektroniga, teist väikeste
haamritega. Psalter-tüupi instru­mendid
olid eelkäijaks harfile, kuna
dulamerist arenes hiljem klaver.
ESIMESED ANDMED
EESTI KANDLEST
Esimesed andmed meie tuntud
rahvapillist kandlest on säilinud
Tallinna linnaarhüvis seoses ühe
kohtuprotsessiga aastast 1579, kui
kaebealune oli kaebajat kandlega
pähe löönud! Ka Tartu rae doku­mentides
on 1722. a. juttu talupojar
kandlest. Sakslased nimetasid mõ­lemal
korral meie vana eesti kan­nelt
, ,undeiitsche'' või , ,Bauern
Haprhe'ks'*. Kannel näis siis juba
olevat laialt levinud ja pika mine­vikuga.
1788. a. märgib C. H. Schl^e-gel
„Der Deutshen Merkur'is"
meie vana kandle kohta, et see oli
traatkeeltega vamstatud puuhalg
CHolzcheit), mida mängiti puupiul-gaga.
Jättes aga lähemalt kirjelda­mata
kandle kuju, keelte arvu ja
muud osad. Tartti muuseumis säi­linud
vanimad eesti kandled on pä­rit
19. sajandi algusest ning esin­davad
seega uuemaid tüüpe vanast
eesti kandlest.
Vanad kandled olid ühest puust
välja uuristatud. Peamiselt kuuse­puust.
Kuid tarvitati ka tamme,
kaske, saart, jalakat jt. Kõlakaas
on hiljem pealelümitud või naelu­tatud,
vanemail tüüpidel ka kase­vitstega
kinnitatud. Kannel oli pi­kerguse
kujuga, mille kitsamasse
otsa olid kinnitatud keeled ja laie­masse
otsa häälestuspulgad kald-joone
all ühest äärest teise. Eestis
oli kaks põhilist kandle tüüpi. La­ba
oli kõlakaäne pikendus hääles-tuspulkade
poolses otsas. Labaga
kandleid tunti meil ainult Petseri­maal
(setu kandled) ja mõnes ko^
has Peipsi-äärseil aladel. Labaga
kandled olid levinud ka Ida-Lätis.
Lääne-Eestis kandlel ei olnud laba.
Samuti olid ilma labata karjala,
soome, läti ja leedu kandled. Laba­ga
kannel on otseses seoses ühe ve­ne
gusli4üüpi nn. diivakujulise gusv
liga: Mõlemate- kandletüüpide eri­nevusteks
olid veel koljuga või kol­juta
kanded.
KAHTE TÜÜPI KANDLED
EESTIS
Koljuks nimetati poölsõõriküjuli-selt
väljaõõnestatud kandle otsa.
Käesoleva, eesti Icannelt tutvustava artikli autor Alfred Kuus (vj
kaHmeldaMas öma kaaslase Peeter
mis ulatus pinnast pisut kõrgema­le.
Sellest oli pandud risti läbi raud-pulk,
niiUe külge olid kinnitatud
keeled. Koljuta kanneldel oli väl­jaspool
kõlakasti ava, kuhu samu­ti
olid paigutatud raudpulk keelte
kinnitamiseks. Teine pUlk oli ava
äärel keelte aUT. Laiemas otsas ole­vad
häälestuspulgad asetsesid koo-nüsekujuJistes
aukudes alt üles, ku­hu
kinnitati keele teine ots.
Labaga kandled olid suuremad:
püdais 55—80 sm, laius 15—30 sm
ja kõlakasti sügavus kuni kõlakaa-ncni
4—8 sm. ümmarguse põhjaga
kanneldel pisut rohkem. Labata
kannelde mõõdud olid: pikkus 50—
70 sm, laius 10—20 sm. Teisest kül­jest
oli kannel pikem, langedes pul­kadega
otsast kaldjoone all lühema
küljeni ning moodustas mõnel
kandlel peaaegu kolmenurkse ku­ju.
Suhe lühema ja pikema külje
vahel kõikus 1:2 (ideaalne proport­sioon);
3:5, 2:3, 3:4 ja isegi 4:5
vastu. Keelteks olid terastraadid.
Hilisemas arengujärgus bli pikem
keel mähitud bassiks, (milleks oh
kasutatud ka looma sooli). Keelte
arv labaga kanneldel oli 7—9, laba­ta
kaimeldel 6—8. Kohati tunti Lää-ne-
Eestis veel hiiu või rootsi kan­nelt.
Seda 3—4 keelega kannelt,
mis sarnanes rohkem vüuliga män­giti
poognaga. Need polnud laie­malt
levinud.
Vanade kannelde häälestus pole
teada, kuid vaevalt küll olid need
ühegi helitõu järgi ühtlaselt hää­lestatud.
N. Ludu muusikariistade
atlases on meie vana kandle hää­lestuseks
märgitud mi-bemöll.
SIBLIMISE JA NOPPIMISE
MÄNGUTEHNIKA
Vanal kandlel mängiti kattetehni-kas
(ka. siblimistehnikaks nimeta­tud):
See tähendab et mittevajali­kud
keeled kaeti vasaku käe sõr­medega,
parema käe sõrme või
puupulgaga üle keelte tõmmates
saadi vastava duur-akördilMla.
Siin, Põhja-Ameerikas tuntud äüto-harfidel
on sama põhimõte, ainult
selle vahega, et sõrmede aset täida­vad
üle keelte asetatud sillad.
Hilisemal ajal hakkas vasak käsi
viisi j aoks keeli juurde noppim a ja
ka parema käe sõrmed aitasid vii-simängimisele
kaasa. M i arenes
katmistehnikast meloodiline män­gustiil,
mida mõned kandlemängi­jad
kasutavad tänapäevani. Sel ajal
km hakati kasutama bassi saadet,
jäi meloodiamängimine ainult ühe
käe sõrmedele, kuna teine käsi võt­tis
üle bassisaate. Sel viisil kuju­nes
nn. noppiEfiistehnika.
Muistne eesti kannel oli peami-selt
laulu saateks. Tuntud oUd siis
lauljad, kes kandle saatel seltskond­likel
üritustel laulsid ja mängisid.
Samuti kanneldati rahvatantsu
saateks sageli koõs torupilliga. Se­da
rtieie teist tuntud rahvapilli on
tihti himetätud„pulmapilliks", sest
ükski pulm ei möödunud torupilli­mänguta.
Vanarahvas uskus, et
kandlemäng teeb ka haiged terveks
ja surnute juures mängides ei pi­danud
juiu-esoleyad omaksed ega
tuttavadki surema.
KUST PÄRINEB -'/v^::.^^^
VANA-EESTI KANNEL?
Kust pärineb vana-eesti kannel?
Palju on sim vastavate teadlaste
poolt vaieldud kandle läänemere­soome,
balti või slaavi päritohi üle.
Enamik rahvapillide uurijaid On ar­vamisel,
et kannel on väljaarene­nud
meie hõimude juures. Kannelt
on mamitud soome rahvaeeposes
,.Kalevala" .Kandelen,kantele, kan­del
nimi oli läänemere^soomlaste
juures tuntud enne, kui lõuna poolt
tiünüd slaavi hõimud krivitsid ja
sloveenid asusid meie hõimude ala­le
Loode-Venemaal. Seegi tõik, et.
kandle tüüpi guslisid tuntakse ai­nult
seal, kus kunagi asusid meie
hõimud, on küllaltki tähelepanu­väärne
. Sellest võiks järeldada, et
venelased oma rahvapilli gusli idee
on saanud meie hõimudelt? õiges­ti
näib siin tegemist olevat paral­leelsete
arengutega erirahvaste
juures, vastavalt maitsele ja muu-sikavajadustele.
'Venelased tunne­vad
gusli nime aU kolme eriliiki
püle ja üks nendest nn. düvakuju-line
gusli ongi setude labaga kan­nel.
On teada, et venelased ja setud
kasutasid pilli mitte niivõrd vüsi
kui rütmipillina.i^anhei asetati ser­viti
põlvedele ja sealjuures oli va­sakut
kätt mugav labale toetuda.
Karjalas, Soomes ja Eestis esines
aga meloodilisem mängustiil, Kan­nel
asetati horisontaalselt põlvede­le
võirlauale j a see ei mõjutanud
kandle konstruktsiooni täiendamist
labaga. Ainukesed meie hõimtidest,
kes kasutasid labaga kannelt on
vepslased, kuid lähedal asunud isu­rite
ja vadjalaste kandled olid la­bata.
. •••/V- ' •
Arvatakse ka, et muinasvepslas-te
kandled olid ilma labata, tingi­tuna
lähedasest kultuuriiisest side­mest
karjalastega, ja alles hiljem,
isoleerituna, omandasid vene män­gustiili
ja labaga gusn taolised
kandled.
Ain Kalmus, Meil pole jäädavat
- linna. Neljas köide mälestusi.
EKK, Lund 1981. 199 lk.
Ain Kalmus on jõudnud oma me­muaaride
neljanda köiteni. ^,Meil
pole jäädavat linna" algab jõudmi­sega
Ameerika pinnale ja hõlmab--
ki eluaastaid peamiselt kahe bap-üstikoguduse
vaimulikuna. See al­gas
juba 1. juulü 1946, ajal mU re­gulaarne
immigratsioon Euroopast
polnud veel laiemalt alanud.
Esimeseks elukohalcs on Boston,
k^is ta kirjeldab kohtumisi Ludvig
Jitiifiga, on vanaeestlastest liik­meskonnaga
eesti seltsis esime-hckski
ja nende kõrval kutsetööna
sidemed ameerika kirikutega, kus
ta esimeseks jutlustamise kohaks
sai Öid Gambridge kirik, Enne pii;
sivale kohale asumist on ta vaimu­like
asendajaks, aga tal on aega
ameerika kultuuriellu sisseelami­seks,
peamiselt oma huvialale lä­hedases
kirjanduses. Samal ajal on
aktuaalne koha otsimine ja leidmi­ne
Rockportis, Atlandi ääres:
Algse emigradiha oli autoril
ameerika eestlasilej)alju jutustada
kodumaal toimunud siindmusist.
Aga veelgi ulatuslikumalt tegi ta
seda Cambridge ja Härvardi üli­kooli
ruumides peetud teoloogilisel
kongressil, kus ta oli üheks kõne­lejaks
ja pii valinud aineks mark­sismi
teooria ja praktüca erinevu­sed,
tuues ^ näiteid selle rakendami­sest
Eestis, mis oli kirikutäiele
teoloogide perele uudne ja osale
Jcoguni vasturääkiv sellase USA ja
N / Liidu suure sõpruse ajastul.
Kuid seda eesti rahva „saadücu"
osa on ta täitnud korduvalt ka hi­lisemail
aastaü.
Rockport jäi Kalmusele seits­meks
aastaks kodulinnaks ja ta hin­dab
neid aegu päikselisemaks lai­guks
oma elukangas, iseloomusta­des
seda kohtuniiste ja kogemuste
ajana. Aga sel ajal toimus ka elav
kirjanikutöö, ilmus „Kodusadama
tuled", ilmusid eesti plUsid tutvus­tavad
artildid ameerika ajalehtedes
ja niaterjalide kogumine „Hinge-maa*^
kirjutamiseks ;, mille alu­seks
oli eesti ühiskonna Irma eest­laste
saatus, mis oli vaevalt ühe
inimpõlve vastu pidanud,
Aga selle kõrvale asus IJSA-sse
pagulašpõlvkond uute ideede ja ai-'
gatustega, rajades selle kultuuri- ja
rahvusliku elu, nagu seda praegu­gi
USA-s jätkatakse ja mis on vas­tu
pidanud üle inimpõlve. Kirjan­duslikult
järgnesid' „Maailm on mu
kodu", eestUceelne „Prohvet", mis
jõudis üle eesti keelepiiri kauge­malegi.
Seal alustati ka ,,Tuliste
vankrite" materjalide kogumist ja
koondamist.
Sus toimus lahkumine Rockpor-tist,
kuna ta tundis, et vajas muu­datust
oma elus. Uus töökoht leiti
Amherstis, üle riigi tuntud erakol-ledzhi
linnas. Selle kohavahetuse
kõrval oli ka ,Jdusatuslik" seku-laarse
töökoha^ võimalus Washing­tonis,
miUe ta süski südamehäälele
kuuletudes ära ütles, soovides jää­da
vaimulikuks.
Ämhurstis, kus ta töö kõrgtipukš
oli uue kiriku ehitamine, valmis
etsti ajalooline triloogia, mis lähe­nes
ilstiusuMaal^amaale toomisele
uuest aspektist. Vaimulüama üli­koolilinnades
oli ta koguduseliik­meks
palju kõrgema haridusega
inimesi, keUele ta kuulutas univer­saalseid
tõdesid, rakendades neid
oma kaasaja vajadustele. Ta peab
usku tõlgendama nõnda, et see on
inteUeMuaalselt aktsepteeritav, ent
siiski nii tugevalt läbitunnetatud,
et see haarab kuulajaskonda ka
emotionaalselt (lk. 151).
Selles mtünipärases vaimuliku-töös
oli intermetsoks reis mineviku
radadele, mis on andnud sellenime­lise
reisikirja Rootsis, kus tal
üheks meeldivamaks sündmuseks
oli kohtumine^ eesti kirjanikest kol­leegidega.
Vaimulikule on tavaliselt koduks
koguduse poolt kasutada antav ko­du.
Kui aga tulid näitavale kutsetöö
lõpetamise aastad, tõusis esüe oma
kodu loomise vajadus, igatsus selle
järele, mida ta saaks nimetada pä­riselt
oma koduks. Osteti krunt ja
pärast pücaajaüst hoovõtmist val­mis
sellel ehitis 1979.
Kalmus hakkas tundma päeva
kaldumist õhtule, kutselise tegevu­se
lõpu poole. Ta tahtis ^nne arved
õiendada ,,Juudasega", mis andis
samanimelise romaani. 1974. a. oli
aga tähtis, kui ta saavutas oma
doktorikraadi usuteaduse alal, 1975.
a. lahkus ta üle paarUtümne aasta
kestnud töökohalt. Kogu raamat
on vaimuliku elutöö, usuliste
vaadetega süvenemist nõudev teos
ja ühe visa eestlase töökuse tule-müste
kirjeldus.
Oma memuaäride lõpuleheküljel
selgitab ta üht sisetunnet,^ mis tal
oli memuaaride kirjutamisele asu­des.
Ta tundis, e^ 'ta peab kirjuta­ma
paljudest teistest erinevalt. Ta
on ikka laindmid, et niihästi eesti
kultuurielus kui ka usulises töös on
tal alati olnud eriseisund, ta pole
kunagi vabanenud üksildustundest,
L-t ta on vVäljaspoolne. Autor ei ana-.
lüüsi selle tunde saamislugu, võib­olla
on sün tema usundi eraldumis-suund
iildises ühiskondlikus elus,
kes peavad end õigemaks ja Juma­la
lastena paremaks, luues sellega
eraldiseisjate klassi. Kalmuse tu­lek
eesti kirjandusse oli ju selline,
et ta ei julgenud oma kirjutamisest
rääkida oiha usukaaslastele, kes
võmuks arvata,, et see on midagi
usuvastast ja usklikule sobimatut
Ameerika aastate' jooksul on au­tor
olnud hinnatud vaimuliku küla-lisena
Torontos, aga paljude amee­rika
kokkutulekute, konverentside
ja kirikusüridniuste kõrvale pole
neist külaskäikudest sõnagi mahtu­nud,
kuigi mitmed neist on olnud
eesti baptistide suured juubelipäe­vad.
Memuaarteose kirjutamisel pi­danuks
autor käsitlema kogu aja­järku
igast aspektist, ega mitte
mõnest eralduma.
Ain Kälnius on käasalgslmya 3^^
haarava jutustamislaadiga, kes lä­heneb
soojusega igale inimesele ja
selle soojusega sulatab igas vaadel­davas
ta isU?:upära sisemised väär­tused,
igatsused ja püüded. See
teeb raamatu lähedaseks.
ADVOKAADID
S3
INNALFRED
ADVOKAAT-NOTAR
^oom 1902^ Royal TnnC Towef
Toronto 0 ( H i i i ^^
Föstiaadre^ P.0.326, Toronto
:0nt.(Bay& Kbg) MSKlK?
l«efont 86^-1777
24-tundi telefoni valvete«e5nistU8
TEDROtAND
aamxma
JAAN ÄLMEÜ
Tel. 293-2128
ja parandame y#!B n i
nnas koi kä suvilates.
maa
Joimi lõpul toimiBs Thimdef Bay eestlaste Võidupüha tälilstamiEe.
Eestlaiste pere on seal vähejienud ja vananenud. Yabaõha-jumalatee»
nistosele ,^i]]aonde" õlid kog[uheniid iimbeikandsed ininn^d. Pildil
osavõtjad ,kiniamas. õp. 1.. Teras® Jiitl^^^^ Foto: Ellen Mäehans
VAIPADE & MÖÖBLI
PUHASTUS
auraga .^steamcleaning"
HEL. ERIK LOKBIK 447-9834
täevds
K i l l USA teadlased teatasid, et
nad olid avastanud piirkondäsid
taevalaotuses, kus puudus igasugu­ne
mateeria, ei tulmid seo üllatu­sena
eesti teadlastele. >
Tartu ülikooli täheteadlased on
kaua aega uurinud „mateeriavaba-sid
tsoone" j a avastanud siiani vä­hemalt
kümme.
Uudis USA teadlaste avastuse
juures on tühimiku suurus — kes­kelt
läbi umbes 300 miljonit val­gusaastat.
Mateeriavabu tsoone ei tohi ära
segada «mustade aukudega", ku­hu
mateeriji„kaob". Mustad au­gud
on tegelikult kokkupressitud.
mateeriakoondused, tähendab vas­tandid
mateeriavabadele tsoonide­le.
• •/
133 Richmond St W.,Ste
Toronto, M5R2L3
Tel. 364-7071
METHE5ÕNGT0N, FALUS
/ Aivokaadid-notarid • •;
365 Bay St, Süite 401. 363-4451.
õhtuti 4474Ö17 või ^929-3425
TÕNUTÖOME
: ADVOKAAT --^ NOTAR
Yoricdale Place, 1 Yorkdale
• : Toronto,: Ont • M6A 3Al
Telefon 7181-5556, 789-7579,
kodus 489-6709