Vaba eestlane , August 13, 1986

              • I f • .1,
(
im^ punktide arvu saayu^^^
yäie. Võitjat- nimetatakse
Canadian Athlete :of the
bks • eelniistele ;
tas Sherbrooki ülikool oma
Iva auhinna võitjale.
Iihrndade üleandmine
I kreeka kombe kohaselt} Esi-
[asetatakse löorberipärgpäKe
tjärele;äntakse auhinnad kätte,
[>rd langes see auhindade hulk
Trei'le, kellele see tuli täiesti
[iiatult. Ime võib siiski juhtu-jlja
Toronto eesti mehe saa­red:
kuldmedaleid 15, hõbe-ileid
7, pronksmedaleid 1 ja
Ijas koht.
irl Trei, 75—79 klx 300 m
ijQoks 68,59 sek. I koht ja
I Kanada rekord; 80 m tõkke-
18,08 I koht; 100 m jooks
lil koht; kõrgushüpe 1,17
[ht; kaugushüpe 3.66 I koht;
jikhüpe 7.89 I koht; odavise:
I koht; kettaheide 26.82 I
kuulitõuge 8.39 I koht. Kok-kulda,
1 pronks,
ilden Sadul 60—64 kl.: 100
>kkejooks 1.9,59 I koht; 300
•)kkejooks 52,28 I koht; 800
)oks 2.37,66 I koht; 400 m
|s ,1.06.56 II koht; 1500 m
|s 5.22,69 II koht; kaugushüpe
II koht: kolmikhüpe 8.73 Ii
nt Jaago 60—64 kl: küulitõU"
12.01 I koht: rasküheide 10.82
^ht; vasaraheide 32.20 I koht;
/ise 35.54 I koht; kettaheide
|8 II koht: kaugushüpe 4.21
koht. Kokku: 4 kulda, ja I
ixsmedal.
Ino Limit 65—69 kl.: 1500 m
[s 6.09,10 II koht; 5000 m käi-
29.30,0 II koht.
lanada Masterite klubidevaheli-
Ivõistlus toimub York ülikooli
dionil 6. septembril. Erakord-suureks
ja jõuliseks on- kasva-
Scarborough klubi, peame
reservid väljatooma, et meie
olevat rändauhinda kaitsta.
K .T 0 .
liiiiiiiiiiiiiiiiiiniiiiiiiiiiiiHiiiniiiiiiiiiiiiiniiiiiiiiii
ütlesin, et täna. ei antud mulle
li kohast teksti ja-ma pidavat
omast peast rääkima. Kuna
|midagi teile rääkida ei tea, siis
;ime vähe üldisest olukorrast, ja
iväe distsipliinist ning teie või-faulle
esitada küsimusi. Sama
ts, kes varem esitas kriukaid
[musi, küsis nüüd minu käest
lemaa sotsiaalolukorra kohta
iid. Vastasin: „Mina ei tea, ei;
seal käinud ega elanud, kui
teid väga huvitab, siis küsige
lirukilt, tema peaks teile õige
luse andma.
*eale tundi kutsusin poisi oma
de ja ütlesin temale: ,,Kui teie
lule veel niisuguseid küsimusi
ite^ siis löön teie kõrvad üles!
[dke, et mina ei ole politruk
selle asetäitja vabatahtlikult
sunnitud." Noormees ei esi-tid
minule enam ühtki niisugust
limust, mis oleks mõlemale, või-ohtu
tuua.
lama noormehega kohtusio
Isa okupatsiooni ajal Tallinnas»
[eenis poliitilises politseis. Tema-oli
huvitav vestelda. Ta mainis,
[nemad arvanud, et minust on
Inud kommunist või sabas sör"
i, kuid peale selle, kui teie luba-minul
kõrvad üles lüüa, siis
meile selge, mis mees teie ole-
Varsti tuli Tallinnast'põgeneda
|ma ei kohanud enem kunagi se°
kaasteenijat.
Ega selline poliittunni andmine
fult III divisjonis juhtunud, nii
see igal pool kus oli vene keele
:ajaid; Lauras, polgu staabi juu-langes
selle ohvriks üks ohvit-j.
kes oli teisest väeosast polgo
losseisu toodud.
argne
mmsmsmmskmirmj anous kunst muusika
Meeleolu Hamburgi arvaras ja
moodsas kongresside hallis on mõ­neti
pidulik nagu suurte kokkutule­kute
avamisel ikka. Pidulik, kuid
mitte just ootusärev, sest seekord
ei ole oodata mingit sõnade duelli,
verbaalset vägikaikavedamist. Se­da
võib ehk tulla Rahvusvahelise
PEN Klubi 49. kongressi edasises
käigus, siin on aga ainult rahulik,
kombekohane tseremoonia. Esireas
istuvad Lääne-Saksa Liitvabariigi
president, Hambufgi linnapea, kir-janikeorganisatsiooni
juhtkond,
kaugemal külalisi kõigilt mandri­telt
— koguarvult 400 ümber. Ooda­ta
on tervitusi, julgustavaid ja tun­nustavaid
sõnu. Jah, võibolla see
parandamatu pühakutepõrmustaja
Günter Griss, kes New Yorgis
väitis, et Ame'erika kodutute olu­kord
olevat hullem kui vangidel
Nõukogudel Liidu sunnitöölaagrites,
ütleb nüdki midagi jahmatama pa­nevat,
aga tema kõneleb alles kõiv
ge viimasena.
Aga mis see nüüd on? Kas noo-rulc,
kes astub esimesena kõnepulti
on tõesti mingi teadustaja? Selleks
on ta nagu liiga lohakalt riides. Mi­da
ta räägib? Saksa keelega juba
kaua harjumatud kõrvad ei püüa
sõnu nii kiiresti ' kinni. Ja nüüd
sammub ka mõningaid teisi lavale,
ruUidfis lahti pikad loosungiplaka-tid.
Kohe ei taipa ka seda, mida
Eeiuiega püütakse väljendada, aga
midagi on kahtlemata korrast ära.
Seda ei ole avatseremoonia amet­likus
kavas ette nähtud. Kas tule­vad
nüüd kuskilt politseinikud ja
ajavad segajad minema, loovad
korra majja? ^ga korravalvureid
ei ole üldse kuskil lähedal ja esi­algu
ei juhtu midagi. Milles siis
asi ikkagi seisab?
Tshernobõl! Kongressi arutusli-kuks
põhiteemaks on uuema ajaloo
kajastiis kaasaegses kirjanduses ja
Tshernobõli tuumakatastroof on
ajaloo üks kõige värskemaid ilmin­guid.
Kirjanduses ei ole see veel
jõudnud peegelduda, kuid sün, kir­janike
rahvusvahelisel kongressil
on ta kontvõõrana kohal. Tegemist
on aktivistide^ga, kes protestivad
tuumareaktorite rajamise vastu
Lääne Saksajmaale ja nende de-monstratsiooiii
teravik suundub ko­halviibiva
linnapeale ühenduses
tuuniavastaste meeleavaldajate hil­jutise
vahistamisega siinsamas
Hamburgis.
Volitamata sõnavõtjal lastakse
oma kaebuse põhijooned kuulda­vaks
teha ja alles seejärele võtab
Lääne-Saksa PEN Keskuse esimees
Martin Gregor-Dellin noorukilt sõ­na
ja ütleb, et olgu kuidas on,
aga l^ongress peab ikka päevakor­ras
edasi minema. Demonstrandid
plakatitega, millel on päris käre­dalt
sõhastatijid lipukirjad, jäävad
aga poodiumile seisma kõige edasi­se
taustana. Neid ei sega keegi ja
ka nad ise ei karju vahele ega ki­pu
kedagi häirima. Rahutoimeline
protestimöeleavaldus, päris iga­päevane
nähe. Sellised asjad on de­mokraatlikus
ühiskonnas üsna ise­enesestmõistetavad.
Aga se^ muudab järgneva nagu
pisut antiklimaatiliseks. Valgepäi­ne
liitvabanigi president Richard
von Weizsacker tunnustab, et kir­janikud
nagu Kaflca (ikka see väl­timatu,
kulunud võrdlus Kafkaga)
on mõistnud inimhinge keerdkäike
märksa paremini kui poliitikud.
^ • Kirjanik võib "..olla om.a\ loomingus
Läti PEN Keskuse delegaat
Stokholmist, luuletaja Juris
Kronbergs (vasakul) ja lee­du
n äitekirjanik dr. Algirdas
Landsbergis, kes esindas
Kirjanikud Eksiilis PEN
kompromissitu, kuid poliitikas ki­pub
kompromissi puudumine viima
vastu vägivallale; Kirjanikul ja po­liitikul
on teineteiselt nii mõndagi
õppida ja nendevahelist silda tuleb
pidada ülimalt tarvilikuks. Kõigiti
ümmargune jutt. Sobivad ja sünd­sad
sõnad avamise puhul, aga kõi­ke
seda leplikkust ja optimismi
näib nagu varjutavat Tshernobõli
kollitav meenutus.
Kui kõne järg jõuab Günter Gras-si
kätte, ruUivad protestijad oma
loosungid kokku ja kõnnivad mine­ma,
nagu ette teades et kõne kuju­neb
pikaks ning keeruliseks. Tege­lik
põhjus seisab aga muidugi sel­les,
et Grass on „oma mees", tuu-mavastaste
protestijate üks peami­si
idoole. Günter Grassy tänapäeva
Saksamaa silmapaistvaim kirjanik
oma ,,Plekktrummi* ja teiste teos­tega,
ning samaaegselt tunnustatud
skulptor, võitleb innukalt võidurel­vastumise
vastu. Ta oponeerib
kommunismile, kuid on samaaeg­selt
vastu ka Lääne materialismile,
milles ta näeb demokraatia vaen­last.
Nõukogude Liidus oleks tema­sugune
erimeelne ehk kuskil sun-niöölaagris,
vaimuhaiglas või sund-pagenduses,
kuid siin demokraatli­kul
Lääne-Saksamaal trükivad
ajalehed tervikuna ta küllaltki ra­dikaalse
kõne, teda intervjueeritak-se
peaegu igal õhtul televisioonis.
Valitsusele ei saa Grass eriti mee­lepärane
isik olla juba kas või see­pärast,
et ta ipca ja jälle kaldub
rõhutama Safcsamaa sõjasüüd,
väitma et Hitleri fiaskost ei ole mi­dagi
õpitud. Valitsus aga muidugi
ei kontrolli massiteavet, et saa mi­dagi
parata, et Grass on intellek­tuaalide
hulgas populaarsem kui
president Weizsacker. Ja siin saa­lis
istuvad nad rahulikult kõrvuti,
mõõdukas president ja kärameel-ne,
pidevalt piipu popsutav kirja,
nik. Presidendil seisab ees ameti-
;reis ^ Inglisinaale- kuningapa:
lisena Buckinghämi palees. Grass
aga ütleb ajakirjanikele, et ta ka­vatseb
minna mõneks ajaks Berlii­nist
Indiasse elama, otse Kalkutta
vaeste hulka, kus ühiskond olevat
tema väitel dünaamilisem ja vaim­selt
tervem kui tänapäeva Saksa-maal,
mis hakkavat talle üha võõ­ramaks
muutuma.
Vaba inimene, vaba kirjanik!
Iseenesestmõistetav Lääne elanike­le,
kuid VpÕras ja kindlasti kade­dust
tekitav neile^ kes ori kohale
tulnud totalitaarsetest maadest ja
sunnitud. esinema oma rezhiimide
ruuporitena. Kuigi palju neid Ham­burgi
kongressil ei ole. Tavaline
esindus Bulgaariast^ kelle igat sõna
ja sammu näib kontrpllivat luule­taja
Liliana Stefanova. Kümme­kond
Ida-Saksamaalt, päar-kolm
esindajat Ungarist. : Väljaarvatud
idasakslasedi kelle kokkupõrked
oma rahvuskaalastega Lääne poo­lel
hüjem kohati iisnä kärarikkaks
muutuvad, eelistavad teised suure­malt
osalt vaikida, toimida vaatle-jainä
sellises kogus, mis üha silma­paistvamalt
hakkab mimtuma kir­janike
inimoigustekaitse organis at->
siooniks. Ülemaaüm&es ulatuses
on praegu umbes 350 kirjanikku
vangistuses ja seda mitte niingi
kuritöö sooritamise pärast, vaid
seetõttu, et nad oma loomingus
söandasid järgneda südametunnis­tuse
hplele,yäljendada kas või
nõrkagi protesti rõhumise vastu.
Kõige rohkem on selliseid vangista­tuid
Euroopas — -^l, enamus nen­dest
Nõukogude M ja Moskva
meelevalla alla kuuluvates piirkönr
dades; Kuid neid leidub ka Aasias,
Aafrikas, Lähis-Idas, KaugfIdasv
Ladina-Ameerikas ja mujal. PEN'i
Kirjanikud Vanglas Komitee, inis
tähistab Hamburgis oma kaheküm-'
ne viiendat astapäeya, on juba
aastaid kõige aktiivsemaks orga­niks
selles ko^us ja komitee esir
mees^ nüüd Ühendriikides elunev
briti kirjanik ja ŠolzhenitsÕni rtio-numentaalse
biograafia autor Mic-hael
Scammell ütleb: -
„Kahjuks on võitlus kirjanike va­baduse
eest nüüjd veelgi vajalikum
kui veerandsada aastat tagasi.
Ülesannete suurenemine ei ole äga
komiteele mingiks edu tunnuseks.
Otse vastupidi; Rahuldust 'saaksi­me
tunda vaid siis kui vangistatud
kirjanike arv hakkab niivõrd vähe­nema;
et komitee tegevuse järele
puudub edasine vajadus ja see võib
oma töö lõpetada.**
PEN^i Kirjanikud Vanglas Komi­tee
töötab tihedas kontaktis kõigi
rahvusvaheliste inimõigusekaitse
organisatsioonidega ja nagu
meil ütleb, on esmajoones
tud pakkuda moraalset abi. PEN'i
keskused rnitmetes maades on võt­nud
vangistatud kirjanikke öma
auliikmeteks ja Inglise PEN'i sel­lekohases
nimistus on nüüd ka
eestlane Mart Niklus. Ta ei ole
küll otseselt kirjanik, kuid ornito­loogi
ja esseistina siiski sellesse
kategooriasse kalduv. Teiiiä on
praegu ainus eestlane PEN'i Kirja­nikud
Vanglas Komitee nimekirjas.
Lätlasi ori selles 2 ja leedulasi 8.
Kõige innukamalt on vangistatud
kirjanike abistamisel osalenud
Rootsi, Prantsuse, ÜSA, Iriglismaa
ja Lääne-Saksämaa PEN Keskused
— seda esmajoones ehk pina sood­samate
majariduslike võimaluste
•r
Rahvusvahelise PEN
(paremal) ja Eesti
uus president Francis King
Keskuse sekretär Ilmar Külvet.
Foto: Vaike Külvet
Ja järgmisel õhtul istume Ham­burgi
soliidses Thalia teatris kuu­lates
kuidas saksa näitlejad loevad
katkendeid üheteistkünine hukatud,
praegu vangis viibiya või sealt hü-juti
pääsenud kirjaniku loomin­gust,
fende hulgas on ka Läti
poeet Günars Freimanis, Lääne-
Saksa PEN Keskuse hoolealune ja
ukrainlanna Irina Ratushinskaja.
Teised on Filipiinidelt, Kuubast,
Lõuna-Aafrika Vabariigist, Mehhi­kost/
Vietnamist, Türgist ja pales-tünlaste
asumisalalt, näitamaks, et
kirjanike vaenamine ei piirdu ai­nult
ühe teatava piirkonna ega ideo­loogiaga.
Esiriemiste taustaks teat-rUaval
on< hiiglaslikuks suurenda­tud
lehekülg kirjanikud Vanglas
Komitee aruandest, mille teksti
muudavad ähmaseks trellide si­luetid.
Dekpratsloon on süngelt,
sümboliseerivalt must-valge. Teks­tist
iäheb nii mõndagi kõrvust-mõt"
teist mööda, sest kõik toimub sak­sa
keeles ja näitlejad ei ole just
kõige hoolikamalt harjutanud. Väl­judes
aga kumisevad v6el kaua
meeltes sõnad ühe vangi kirjast,
kes kirjeldab oma tundeid esma­kordselt
teada saades, et PEN Klu­bi
on hakanud ta hooldajaks: „Ma ^
ei ole enam üksi. Ma olen siiski
keegi!**. Ja meenuvad ka Rahvus­vahelise
PEN Klubi uue esimehe,
briti kirjaniku Francis Kingi sõnad
avakõnes: „Meie organisatsiooni
ülesandeks ei ole mingi ideoloPgia ^
eest võitlemine. Me peame võitle-nia
kirjanike eest, mil iganes nad
satuvad raskustesse, ükskõik kelle
poolt põhjustatult."
Rahvusvahelisel PEN'il, mida
kunagi kalduti samastama vaid
seltskondliku klubiga, intellektuaal­se
jututoaga, on nüüd siiski kind"
lalt defineeritav missioon.;
Ilmar Külvet
USÜRÄNDÜR m ^ ~ 1985:
Võõrsilviibivate Eesti Baptistide
ajakirjas on avaldatud F. Mangsi
„Sürm äst ellu* *, K. Raidi ,,Armide
kõne**, H. Ellen ,,Võidu saladus",
K. Raidi „Vaatlusi ja yõimalüsi"y
mis käsitleb ajakirja saamislugu
lugejaile lähendamiseks, A. Roosi
,,Võitjad ja kaotajad**, ,,Juutide
Jeruusalemm sajandite vältel*',
„Piibli küsimuste vastused**, sün­nipäevade,
tähtpäevade ja mäles-tuskirjutised,
teated usuelust ja
eesti baptistide kogudustest Van-couveris
ja Torontos. Vaimulikku
luulet Taimi Proosi, Renate Vübas-te,
Asta Aleanderi, Aino J., A. te-termanm,
P.Auväärti loomingust.
USK JA ELU nr. 4. (51) — 1985;
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku väl­jaandes
ori avaldatud Gregoriös
Naziazosese ,,Kristuse sünnipäeva
puhul", luuletus ,,Hingedepäeval**,
Raissa Kõvamees j,Halenaljakalt
lõppenud kirikusõit*', v,Issanda
ristimine (suure veepühitsemise
palvest), juhtkiri. „ M i k s nii hil-
IJa?**,. D.avid Papp.. .,,Viiniš.õigeusu
õhkkonnas", Liidia Altosaar V»Mli°
lestuskilde isa ülempreester Niko­lai
Raagist"; kiri Siberist Olge
tänulikud kõige eest**>,,Eesti kaup­mees
ja Leipzigi kirik*' lugejakiri,
koguduste uudiseid Austraaliast,
Iriglismaalt, New Yorgist, Stokhol­mist
ja Torontost, tähtpäevakirju-tisi,
järelhüüdeid ja kultuurifondi
toetajad. Teksti vahel rohkesti fO"
tošid.- /;. •
> ;RAHVUSLIK KONTAKT, 2-(IIO)
1986 — Seekordses Rootsi Eestlas­te
Esinduse väljaandes on Järgmi­sed
artiklid: „Isiklik vastutustun­ne
— ühtekuuluvuse alus* • — sisse-rännuriiinister
Anita Gradini kõne i
EestivaFSö rongkäigul Malmös,
„Auraamat Vabadusfondi annetaja-tele"
— Kalju Jõgi, „Lõuna-Rootsi
suurpäevad" — Mai Raid,„Mõt°
teid ühest haruldasest näitusest**
— Alur Remans, „Kiri isale**
Aivi TÕnissoo, „Inimõiguste
rindis —^ Heino Riga, „Prof. dn
Hans Kauri 80 — prof. Ole Ä.
Seather,„(jorbätshovi jüngrid** —
Jüri Adila, „Procrustese säng —
Johan Kangur, „Me saadame teid
täna Leningradi" ~ Karl Eerme»
„Uus Eesti Kodu Norrköpingis** —
J.