Vaba eestlane , August 11, 1981

              VABA EESTLANE teisipäeval, U . augustü-1981 — Tuesday, August 11, 1981
KABADE EESTLASTE HÄÄLEKANBM
VABA
VÄLJAANDJA: o/ü Vaba EesUane, 135 Tecumseth Sfe
PEATOIMETAJA: Karl AIT©
TOIMETAJA: Hannes Oja
POSTIAADRESS: P.O. Box 70, Stn. C, Toronto Ont. M6J 3M7
TELEFONID: toimetus 364-7521, talitus ( t e l l i m i s i , kuulutused.
ekspeditsiocm) 364-7675
TELLIMISHINNAB Kanadas: aastas $38—. poolaastas $21.- ja
veerandaastas |1L—, kiripostiga aastas $61.—, poolaastas $33—
ja veerandaastas $17.— ,
TELLIMISHINNAD väljaspool Kanadat: aastas $42—, poolsas.
tas $^— ja veerandaastas $12.—. Kiripostiga üSA-s: aastas
$67—, poolaastas $35.50 ja veerandaastas $18.50
LENNUPOSTIGA ülemere-maadesse: aastas $76.—, poolaastas
$38.— ja veerandaastas $20.—.
Aadressi muudatus 60 c. — Üksilfflumbn hind 50 c.
Published byFree Estonian Publisher Ltd., 135 T^umseth St»
Toront© OatM6J2H2
Poola kommisnistliku pi
Hiljuti Ottawa lähedal Monte-beUos
lõppenud seitsme tööstusrii-gS
riigipeade nõupidamisel toonita-tt
muu hulgas lõpukommünikees,
ett lääneriigid' on väga^ mures N .
Liidu sõjalise võimsuse kasvamise
pärast* Peeti vajalikuks, et lääne­riigid
tõstavad oma riigikaitselisi
väljaminekuid relvastuse suuren­damiseks,
kuid samal aja! disku-leeriti
ka küsimust, kuidas pidur­dada
kaubanduslike tehingute raa­mides
strateegiliste kaupade müü­mist
N. Ludule. Kaubavahetuse
probleemide lahendamise vastu
tundis eriti suurt huvi Ühendriiki­de
president Reagan ja pärast ük­sikasjalisi
läbirääkimisi otsustati
selle küsimuse analüüsimine Ja la­henduse
leidmine anda NATO
könsultatüvse nõukogu koordii^at-sioonikomisjonile.
Ameeriklasi häirib eriti, et toor­ainete
rikkusega varustatud Mosk­va
meelitab maapõuevaradest vae­sed
Lääne-Euroopä rügid oma hõl­ma
alla. Eriti tuntakse muret 5uu^
re gaasijuhtmestiku ehitamise pä­rast
Põhja-Venemaalt Euroopasse,
iiiille rajamiseks Lääne-Euroopa
riigid eesotsas Lääne-Saksamaaga
annavad Moskvale suuri laenusid
ja aitavad ehitada juhtmestikkUj
mille kulud ulatuvad miljarditesse
dollaritesse. Vene loodusliku gaasi
saabumme Lääne-Euroopasse seob
Lääne-Saksamaa ja teised Lääne-
Euroopa rügid energia probleemi­de
lahendamisel tihedalt N . Ludu­ga
ja sellel võivad olla väga tõsi­sed
tagajärjed läänerükide vahelise
koostöö arendamisel ning N . Liidu
vallutustele vastupanu organiseeri-
•misel. ••; •
Kaubavahetus Venemaaganing
strateegiliste kaupade ja tehnoloo­gia
müümine venelastele on juba
paljude aastate jooksul ameeriklas­tele
jä ta liitlastele palju peavalu
valmistanud. Küsimusele on püü­tud
mitmel vüsU ja mitmest aspek­tist
väljudes läheneda, kuid õiget
lahendust ei ole sellele probleemile
leitud. Samuti nagu Euroopa rü­gid,
on ka ameeriklased kahe-va-hel,
mida venelastele anda ja mi­da
neüe keelata. Kujukaks näiteks
siin on erinevad seisukohad endise
presidendi Carteri ja praeguse pre­sidendi
Reagani vahel teravilja
müümiseks N . Liitu. Endine presi­dent
Garter pidas vajalikuks vene­lastele
surve avaldamiseks piirata
teravüjamüüki Venemaale, kuid
tema järglane Ronald Reagan tü­histas
Valgesse Majja tulles selle
keelu.
Omamoodi teooriatega venc;las-üega
kaubitsemisel opereerisid ka
endme president Nixon ja tema
väüsminister Kissinger. Mõlemad
mehed pooldasid ^strateegiliste kau­pade
ja kõrge tehnoloogia müü­mist
Moskvale, põhjendades seda
lootusega, et sellega haaratakse N .
Liit läänemaailma mõjusfääri ning
venelased muutuvad lääneriikidest
olenevaiks. Deklareeriti, et kui N .
Lüt muutub tülikaks ja agressiiv­seks,
süs lõpetatakse nejnde kaupa­de
müük N . Lütu. Elu näitas, et
venelased suurendasid pidevalt
oma mõju agressüvset poliitikat
Aafrikas, Jeemenis, Iraagis, Iraa­nis,
Kuubal ja Kesk-Ameerikas
kuid Ühendriikide valitsus ei tei­nud
midagi selle edasitungi pidur­damiseks,
i
Reagani administratsioon, vaata­mata
tera vii janiüügi vabaks and­misele,
suhtub siiski hoopis teisiti
kaubanduslike suhete arendamises­se
venelastega ja paneb eriti suurt
rõhku strateegiliste kaupade ja
tehnoloogia müügi keelustamisele.
Enne Kanadas toimunud rügipea-de
konverentsi arutati seda küsi­muste
kompleksi Ühendriikide rük-likus
julgeolekunõukogus, kus vä­lisminister
Haig pooldas venelaste­ga
kaubavahetuse arendamisel ta­gasihoidlikult
ranget liini, kuna
kaitseminister Weinberger oli tu­gevama
ja suuremat survet avalda­va
liini eestkostja. Weinbergeri
toetasid CIA direktor Casey Js
Ühendriikide peadelegaat Lütunud'
Rahvaste Organisatsioonis Jean J .
Kirckpatrick,' kuna kÕik teised
koosolejad pooldasid ettevaatlikku
liini, mille ka president Reagan
omaks võttis ja vastavalt sellele
Montebellos oma seisukohad esi­tas.
Ühendriikidelt oodati Montebel-lo
konverentsil N . Liiduga kauba^
vahetuse arendamisel tugevamat
hoiakut ja sunet oma liitlastele,
kuid tõenäoliselt valis Reagan Hai-gl
pehmema liini sel ühtsal põhju­sel,
e^ta kartis oma lütlastega vas­tuollu
sattuda, mis oleks võinud
kaasa tuua olukorra, kus Lääne-
Euroopa oleks hakanud Ühendrii­ke
ignoreerima ja üritanud omal
käes Moskvaga kaubavahetuse
arendamist. Kui küsimus anti nüüd
analüüsimisele NATO komisjonile
süs võib sellest järeldada, et riigi­peade
konverents ei tahtnud kiirelt
ja kergekäeUselt otsust teha ja
usaldas vajaliku analüüsi tegemise
NATO komisjonile. Praktüiselt
tähendab see küsimuse tulipunktist
äranihutamisti Lääne ja ida vahe­line
kaubanduslik vahekord on
siiski nüvõrd olulme tegur, et ker-gib
hüjem või varem jälle uuesti
jõuliselt esiplaanile ning nõuab
kmdlate otsuste tegemist ja üks­meelset
polütikato
rtei kongress lõppes truudu se kimsitamisega Moskvale.
yhendriigici h@mvad syhteid Palestiina araablastega < ,
WASHINGTON — Vaatamata avalikele eitamistele, et läbirääkimised ja kontaktid Palestüna Vabasta­mise
Organisatsiooniga (PLO) om keelatud^ on USA4 ohmd. salajasi kontakte PLO-ga vähemalt vümasel
seitsmel aastal. Neli USA presidenti, alates Richard Nixonist kuni Ronald Reaganini, on pidanud diskussi­oone
PLO-ga mitmesuguste probleemide üle, alates USA diplomaatide julgeolekust kuni Kesk-Ida rahuni.
rezhne¥
I?
MOSKVA - N. Liidu nädalaleht
„Ogonyok" (Valgus) avaldas kirju­tise,
kus tunnustati ühe usulise ter­vendaja
tegevust, kes olevat kuul­duste
kohaselt ka ravinud N. Liidu
presidenti Leonid Brezhnevi. Kirju­tuses
öeldi, et Juna Davitashivili,
endine gruusia ettekandja, on seal­ses
riiklikus Idiinikus korraldanud
katseid, näitades oma vaimse jõu'
tervendavat mõju. Ta andis abi
arvukaUe patsientidele, ja neid
ravimisi kontrolliti medikaalsete
aparaatidega.
On kahetsusväärne, et seda
imet, mis meie maal avastatud,
pole enne uuritud," ütles autor ja
lisas: ,,Aeg on tulnud, et midagi
peaks selleks tehtama.": See. on
elav kontrast endise nõukogude
ametliku seisukohaga Juna terven­davasse
võimesse, mida on seni
peetud pettuseks.
Kindlad tõendid puuduvad, et Ju­na
oleks tegelikult ravinud Brezh­nevi,
aga sellekohased: kuuldused
on visad liikuma. 74-aastase presi­dendi
paranemine äratas möödu­nud
aastal laialdast tähelepanu ja
ühe teooria kohaselt käiseta Juna
juures ravil.
USA ametliku polütika kohaselt
ei ole ameeriklastel enne mingeid
kokkupuuteid PLO-ga, kuni parti­sanid,
Reagani väljenduse kohaselt
^kõrilõikajate gäng", keelduvad
tunnustamast Iisraeli eksisteerimi­se
õigust.
Kuid tegelikult on ÜSA salaluure
operatsioonid ja salajane diplomaa­tia
täiesti vastupidine. :
Alates yälismimster Henry Kis-singeri
salajaste läbirääkimiste­ga
1974, on USA-1 olnud kontakte
PLO-ga Washingtonist ja Behu-tist
saadud andmeil üsna sage­dasti,
Jimmy Carteri administratsioon
tegi kaks katset, toomaks PLO-d
rahuläbirääkimistele Iisraeliga, pi­dades
ulatuslikke, kuigi mitte otse­seid
läbirääkimisi PLO juhi Yasser
Arafatiga, ja vastupidi Reagani re­toorilistele
Palestiina partisane
hukkamõistvatele väljendustele, on
tema administratsioon vaikselt jät­kanud
madalamal-ametinivool ole­vaid
kontakte PLO-ga nii CIA' kui ^
USA.saatkonna kaudu Beirutis.
Mõned läbirääkimised on toimu­nud
salajase„tagaukse l^anali'*
kaudu, milline kommimikatsiooni-iiin
rajati CIA ja PLO luureorgani-satsiooni
„Jihaz ai Rasd" osakonna
vahel.
Äga selle kõrval on üks „fron-dikanal"
USA saatkonnas Beiru­tis
võtnud otsekontakte PLO
ametnikega mitmel korral, et kä­sitleda
nende saatkonnaametnike
julgeolekut, kes. asusid palestiin-laste
kontrolli all asuval maa­alal.
Saadud allikate kohaselt need
julgeoleku läbirääkimised arenesid
mõnikord laiapinnalisteks diskussi­oonideks,
kus arutati üldist Liiba­noni
olukorda. Kas USA läks arut­lustel
PLO-ga ka Äraabia-Iisraeli
konflUcti südamikuni, seda ei tea­ta.
Enamuses palestiinlasi-araabla-si,
keUe' esivanemad ;omasid selle
maa, kus praegu Iisrael asub, ütle­vad,
et nad ei aktsepteeri mingisu­guseid
rahuläbirääkimisi seni kui
PLO-d ei kutsuta nendest osa võt­ma.
•" •
Aga Iisraeli juhid, kaasaarvatud
praegune peaminister Menachirn
Begin ja opositsiooni juht Shimon
Peres väidavad, et nad ei istu ku­nagi
sama nõupidamiste laua taha
PLO-ga. Nad ütlevad, et ,,see or­ganisatsioon
tapab mehi, naisi, "ja
lapsi,.see ei saa olla partei kellega
saaks pidada läbirääkimisi.''
Näib, et Iisraeli rünnakud mees­te,
naiste ja laste tapmiseks ei
takista samasuguste läbirääki­miste
pidamist,
1975. a. nõudis Iisrael USA-lt kir­jaliku
lubaduse, et mitte tunnusta­da
v^i - läbirääkimisi alustada
PLO-ga mi kaua, kui PLO ei tun­nusta
Iisraeli õigust eksisteerimi­seks
ja ei aktsepteeri Lutunud Rah­vaste
Organisatsiooni (LRO) Julge­oleku
Nõukogu. Resolutsiooni 242 ja
338, mis on kaks põhilist LRO reso­lutsiooni
Äraabia-Iisraeli konflüctis.:
See iseenese poolt rakendatud
keeld on jäänud seni kehtima, aga
praktiliselt on neli üksteisele järg-nevat
USA administratsiooni pida­nud
salajasi kontakte ,PLO-ga,.mis
"on olnud absoluutselt vajalikud
USA välisministeeriumi sõnade ko­haselt.
1974. a.. alguses USA tolleaegne
president R. Nixon ja tema välis-ministerH.
Kissinegr otsustasid, et
USA-le on kasulik pidada salajasi
läbirääkimisi PLO ametivõimude­ga,
nendega lähemalt tutvumiseks,
ja leidmaks,.-kui paindlikud võivad
nad olla tulevikus Kesk-Ida rahu­läbirääkimistel.
Vähemalt kahel korral saatis
Eissiriger ühe ametniku USA vä-lismmisteeriumist
kohtamisele
Arafati abiga kusagü Euroopas.
Ka lisraelüe ja Jordaaniale anti
.teade neist kontaktidest, nagu mai­nib
üks selleaegne USA välisminis­teeriumi
ametnik.
Järgmine läbirääkimiste ring
U?A, Iisraeli ja Egiptuse vahel,
teine Siinai hõivamise pakt 1975.
Iisrael nõudis ja sai Kissingerilt lu­baduse,
et USA ei võta kontakti
PLO-ga. Kissinger andis kiiresti
selle lubaduse, kuna tema piiratud
kontaktid PLO-ga olid teostunud ja.
polnud uusi ette näha. Samuti pol­nud
lootusi Arafati rahuläbirääki­mistele
toomiseks.
Aga Kissmger e i tõlgitsenud, oma
lubadust kui mõtet, et kõik kontak­tid
USA ja PLO vahel oleksid kee­latud.
1976. a. kui president Gerald
Ford andis korralduse oma laevas­tikule
USA kodanike Beirutist eva­kueerimiseks
sealse Liibanoni ko­dusõja
ajal, kauplesid diplomaadid
ja salaluure ohvitserid PLO-lt abi
operatsiooni läbiviimiseks ja Kis­singer
saatis Arafatile pärast tä-nukirja
suurepärase koostöö eest.
Kui Jimmy Carter sai 1977 pre­sidendiks,
võttis ta Kissingeri lu-badust
mitte-läbirääkimisteks
rohkem bürokraatlikult.
Aga samal ajal uskus Carter, et
aeg oli küps Araabia-Iisraeli kon-:
flikti ulatuslikumaks lahendami-;
seks ja ta arvas, et palestiinlased,
käs PLO liikmed või mitte, peak­sid
olema kaasa kutsutud.
Egiptuse, Saudi-Araabia ja Süü­ria
ametivõimud kinnitasid USA
diplomaatidele, et PLÕ-d tuleks
mõjutada LRO Julgeoleku Nõuko­gu
Resolutsiooni 242 aktsepteerima,
mis garanteeris õigused kõigüe rii­kidele
Kesk-Idas, kaasaarvatud
Iisrael, rahus elama. Selle aktsep­teerimine
PLO-lt oleks samaaeg­selt
tunnustuse andmine Iisraelile
eksisteerimiseks, Carter arvas, et
see annaks võimaluse PLO-le ühi­nemaks
võimalikeks läbirääkimis­teks.
Takistuseks oli ainult üks põhili­ne
probleem. Arafat oli vastu reso­lutsioon
2424e põhjusel, et seal rää­giti
palestiinlasist ainult kui põge­nikest,
üma et oleks nimetatud,
nende õigust oma kodumaale, -
Samal ajal USA piäas läbirääki­misi
Iisraeli, Egiptuse, Jordaania
ja SüüriagafVõimaÜkust Genfi kon­verentsist
Kesk-Ida probleemide
lahendamiseks, mis^ võiks kaasa
haarata ka palestiinlaste esindajad,,
kui osa ühisest ühendatud araab­laste
delegatsioonist.
USA projekt lükati tagasi sama^
aasta juunis, kui Begm sai Iis­raeli
peammistriks.
Aga Carter pressis edasi.
Uudised PLO poolt olid head. Au­gustis
Carteri välisminister Cyrus
Vance külastas Saudi Araabiat,
kus talle prints Saud ai Faisal, Sau­di-
Araabia välisminister ütles, et
Arafat oli Resolutsioon 242 aktsep­teerimise
äärel võim alikeks läbi­rääkimisteks
USA-ga. PLO ametni­kud
kinnitasid, et selline samm
võiks tulla kaalumisele- Aga Ara­fati
paindlikkuse.taustal oli käilnas
suurem arutlus PLO sisemises rin­gis,
kus kõvema poliitika nõudjad
panid vastu Iisraeli tunnustamise­le.
Septembris või oktoobris , USA
välisminister sai PLO lõpliku vas­tuse.
Partisanid nõustusid Resolutsioon
242 aktsepteerima, aga ainup siis
kui USA, nõnstus abi andma isef
seisva Palestiina rügi loomisele.
Carter ei olnud ettevalmistatud nii
suurteks järele andmisteks ja läbi­rääkimised
ebaõnnestusid.
Kuu aega hiljem/Egiptuse presi­dent
Anwar Sadat otsustas teha
oma rahu ja lendas Jeiniusalemma
külaskäigule, mis viis pikapeale
Egiptuse-IisraeU rahukokkuleppeni.
1979. a. pöördus USA jiüle PLO
poole abi saamiseks. Iraani üliõpi­lased
olid hõivanud USA saatko'ima
Teheranis, võttes saatkonnas oleva
personali pantvangideks. USA-1 ei
olnud mmgit otsest vahendit aja-toUah
Ruhollah Khomeinile surve
avaldamiseks vangistatute vabas­tamiseks.
Arafat: saatis kaks saadikut Te­herani,,
lootes et kui ta saavutab
pantvangide vabastamise, oleks
USA kohustatud .aktsepteerima
PLO esindajaid vähemalt mõnel
läbirääkimisel. Aga Arafatki. nagu
ülejäänud maailm, olid alahinna­nud
Khomeini anti-ameerikalikku
hoiakut.
. Palestüna saadikuü õnnestus ai­data
kaasa ainult mustile ja
naiste vabastamisele, mis oli
vaid zhestUis, aga mitte rohkem^
Need kontaktid on jäihimid ka
praeguse presidendi Ronald' Rea­gani
märgatavalt protlisraeli aA-llonimentaarid
Poola ^ ~"koipmunistliku / partei
kongress on lajhud..ajaliikku. N .
Liidu ja kogu kommunistliku ida­bloki
meelehärmaks rakendati
partei konverentsil keskkomitee ja
partei juhtkonna valimisel salajast
hääletust, mis tõi kaasa üllatusi —
terve rida ^vanu kommuniste ei
suutnud päästa oma nahka ja löö­di
kolikambrisse. Nende asemele
lülid uued mehed, mõned seni vä­ga
vähe tuntud väiksemad partei­tegelased,
mõned hoopis tundma-»
tud mehed. Kongressi delegaadid
lüUtasid partei juhtkonnast välja
terve rea raudidnda mehi ja Mosk­va
sõpru, kuid koos nendega kao­tasid
oma positsioonid ka mõned
liberaalsete ideedega mehed, kelle­del
olid suured plaanid ja kavad
pobla kommunismile ,.inimliku
näo" andmiseks. Praeguse rezhii-mi
kaks tähtsamat meest -—partei
peasekretär Stanislaw Kania ja
peaminister kindral Wojciech Ja^
ruzelski — päästsid siiski oma ko­had
ja positsioonid. Mõlemaid me­hi
peetakse oma hoiakult ja polii­tilistelt
tõekspidamistelt mõõduka­teks
meesteks, kuigi mõõdukus"
kommunistlikust aspektist lähtudes
on üks väga veniv ja imelik mõis­te.
Kahtlemata oli Poola kommu­nistliku
partei kongress kommu­nistlikus
maailmas omapäraseks
sündmuseks ja sellel võivad olla
väga kaugeleulatuvad järeldused.
See oli esmakordseks juhuseks kus
raudeesrnde taga valiti partei tege­lasi
salajasel hääletamisel ja- mhte
lihtsa käe tõstmisega, kus iga hää­letaja
on teravalt partei tipomees-te
valvsa pilgu all ja kus iga eksi­tus
kõrgemalt poolt ette dikteeritud
liini vastu võis kujuneda hääleta­jale
saatuslikuks. Seda uut vali­miste
protseduuri jälgisid konve-rentsU
külalistena viibivad teiste
kommunistlike riikide esindajad
hapuümeliste nägudega ja sünge
vaikimisega. Selleks oli Ica põhjust
kuna partei keskkomitee poliitbü­roo
üheksast liikmest /suutsid oma
kohad päästa, ainult neli, kuna
ülejäänud peavad otsima endile
uusi töökohti ja hakkama ausal
teel leiba teenima.
Poola kommunistliku partei
kongressÜ omaks võetud vabade
salajaste valimiste süsteem äratab
kahtlemata kogu kommunistlikus
maailmas suurt tähelepanu ja pa­neb
seal liikuma suured jÕud, mis
hakkavad nõudma ka teistes raud­eesriide
tagustes riikides samasu­guseid
demokraatlikke õigusi.
Läänemaailmas kiputakse Poola
kongressist tegema suuri järeldusi,
kuid praegu tundub, et aeg on sel­leks
veel varajane. Üks pääsuke
katusel ei too veel suve ning Poola
sündmuste puhul ei sa unustada,
et põhiline kurja juur komnni-nistlik
partei •— on Poolas ikka
veel võimu juures ja senist Poola­le
õnnetuseks kujunenud süsteemi
ei ole muudetud, Kommunistliku
partei raudne haare poola rahva
üle sai eriti tugeva kinnituse pea- ja
kaitseminister kindral Jaruzelskilt.
kes kongressi lõppfaasis kinnitas,
et valitsus kasutab jõuliselt põhi­seaduses
antud võimupiire võimul
püsimiseks. Ja partei peasekretä­riks
tagasi valitud Stanislaw Kania
toonitas oma lõpusõnas, et partei
on arendanud koostööd kõigi ring­kondadega,
kaasaanatud tööliste
ametiühing Solidaarsus. Kuid seal
0n piirid, mida meie ei saa ületa­d
a . . . ja kui see vajalikuks osu­tub,
süs kasutame meie põhisea­duslikke
vahendeid lagunemise ta­kistamiseks,"
kuulutas Kania.
. ,.>Ieie ei anna rahva võimu kelle-gile
üle. Selleks ärgu tehtagu min­geid
illusioone ja ärgu mängitagu
tulega!" äh>-ardas partei peamees.
Kommunistide kongress ei la­hendanud
tegelik-ult Poola kõige
tähtsamat probleemi majandus­likku
allakäik-u kommunistliku
partei juhtimisel. Jääb ainult ooda-küi
kiis Poola tööliste poolt algata­tud
uuenenüsprotsess suudab edasi
areneda ja kommunistliku partei
alustugesid põhiliselt kõigutada
(Järg lk. 3^
ministratsiooni ajal Paljud USA
dipUrmaadid Kosk-Idas on oravüsi-lisolt
ütelnud, .et mingit vaherahu
ei ole võimalik saavutada üma
Arafati osavõtuta. Ka Reagan peab
juutide kartusel kasutama tagauksi
niuj: avalikult palostiinlasi kui ter­roriste
hukka mõistma.