Vaba eestlane , December 16, 1982

              Nr. 94
Nr.-94 VABA fesftj^NE neljapäeval, 16. detsembril 1982 Thursday December 16, 1982 Lk. 7
X H B m
[ÄÄMAT
INGIKS
iSTLASELT
Iride
ALEVIPOJAST"
|u I
talituses
lase
[astega XIII
2.M
______ 5.25
—- m
Itaalia keeles 6.30
4.3®
2.79
. — 2.70
lene ksits®
koosteml-
I 2.70
I 2.70
2.70
- — — 2.10
joginnale 2.1©
ses 2 J®
13 6^1
[luuletused) 5.50
Idude
(ond.
lugedes te&iib
OB oma malso
ind koos Eettl
it meie sõjsmee».
leenutnst
70 centi
JSES
puiiiiiiiiuitiiiiiiiiiiiiiiniiHtHtmi
:s neil; aga korda ise-ilijstide
partei ühes
liikmetega üle võt-
[li: juba pikemat aega
iidanud, et teda ko-võetaks,
kuid. palus
i.t autonoomiat, et
mitte hädaohtu saa-seepärast
vastu võt-
21 tingimust, kus
allumist põranda-mistlikule
keskusele,
äkimised^ käisid, olid
"[maiuse nõutanud
•isvate parteisse sis-iseseisvatest
enes-li:
oli kommunistlike
siis oli enamlaste
lamus. 1922 aprilli
' see enamus partei
5r, kihutas senised
hid" parteist välja,
i partei enamlaste
ganisatsiooniks ja.
limegi ära: „Eesti-parteiks",
^ - nüsa-'
ihteaegu ka Soome,s
trdi selle puhul, et
Uinud, nagu Tallin-
[kulandil. „Põranda-le
allüürnikule, kel-
[it ei olnud, üürili
lööbliga; siin tuba- '
^1 allüürnik, ühine
ric või ,,ühiDe väe-korteritega
hangel-
;i, tehti üürimaär
J laia ilma teadmi-
ENN ALFRED
ÄDVOKAAT-NOTAR
Eoom 1002, Royal Tinst Towcir
Toronto Dpminioii. Centex
Postiaadress: P.O. 326, Toiwii®
Oot (Bay & King) M5K iKT
Telefon: 865-1777
24-tundi telefoni valveteenistus
kg Q»Cw
HETHERINGTON, FALLIS
VARK]
Advokaadid-notarid
365 Bay St.; Süite 401.363-44S1
õhtuti 447-2017 või 929-3425
TÕNU
B.Ä.Sc«i LLBo
ADVOKAAT— NOTAM
Yorkdale Place, 1 Yorkdale
Süite 207
- Toro]iito,.Ont.lM6A 3A1
JTelef on 789-7579
kodus 7624367
JOHN E. SOOSAAII.
Cüiartered Accbiüitantl
55 Ukversity |Äve., Ste. 60®
" Tel. ^2-7115 V
: , Tomnto, -Ont.-M5J 2H7
OPTICAL STÜBIO Ltdo
R. SCHMID^ saksa optik
Suur valik euroopa priMraame:
Zeiss, Roden^ock, lyietzleir.
Spetsialiseerunud comtact leriside
•• • 0 • • . a j a l•
1586 BLOORST.lV;:i tänav lää­ne
pool Dundas'e subway'd
' Tel. 535-6252
QSIIIIIIIIIIIIIilillilllillllllllHIillllllllllllllllllllllllIiP
TRIPS. tRAPS, TRULL
Imonud ^Vaba Eestlases*' pere»
konna ja kodm aasta pulmi 1982
Perekondlike sündmusteVükskord
helgete, teinekord tumedate tõu­kel,
võib sattuda üleöö rännuteede­le.
Seekord, reisibüroo kurel kaas-abü
saadud lennupiletitega, maan­dume
üleöö Nizza lennuväljal, et
juba järgmisel päeval matusekara-väni
koosseisus jätkata sõitu Al-bertville/
Savoie, Prantsuse Kõrg-
Alpide suunas.
Alustame sõitu Var'i jõe orus.
Seitse tundi loksutavat sõitu oleks
küUaltki tüütav, aga kuna sõidutee
on nii hinge-kinnipidavalt vahel­duv,
kord sügaval kuristiku põhjas,
et näed vaid ribakese smist tae­vast
peakohal, või siis mõneaegse
keerutamise järele jälle nü kõrgel,
et jõgi aU orus paistab väid lookle­va
hõbenüdina — süs keiegi ei nuri-senUdki,
Isegi ilus di.
Läbinie vana 14. sajandist päri­neva
linnakese Entrevaux, siis
Digne, et Sisteron^is pisut selga si­rutada.
Edasi lõücame Isere jõe-orus
asuva Grenoble-i, kus teata­vasti
oli 1968 taliolümpiaad. Võist­lused
ise leidsid aset lähedases
Chamrousse.. mäestikus 1700 m
kõrgusel — ja süs olemegi varsti
sihtkohas, keset Prantsuse Kõrg-
Alpe asuvas Sävoy maakonna yäi^
kelihnas Albertvilles.
Kuna on sajandi pöördel Albert-yiUes
sündinud, sealse vemivabri-'
ku omaniku poja ;vümsele teekon-"
nale saatmine, süs on sündmus
kokkutoonud hulgakese, enamuses
vanemates aastakäücudeSj sõpru ja
sugulasi. Palju ronkmusti pearätte
ja tumedat leinäriietust. Traditsi-öönüine
katoliikük matusetalitus
peetakse samas kirikus, kus lahku­nu
kunagi ristiti ja esimeise leeri-õnnistuse
sai. Järgnebmuldasän­gitamine
perekonna matusepaigas;
Rändaja ring on täis. Võib ainult
kadestada inimest, kes on võmud
lõpetada oma teekonna samas mul­las,
kus ta on šiindinud jä sirgu-
• nud..
Leinaja lesk ori eestlane ja meie
perekonnale väga lähedane sugula-ne.
Selletõttu ka meie osavõtt sel­lest
kürvast sündmusest. Järgnevad
peied on olemuselt vaiksed ja sü­gavalt
perekondlikud, küš me ain­sate
võõramaalastena püüame jää­da
tagasihoidlikult tagaplaanile.
IGILIJMISE MONT-BILANC'11; :^;
JALAMIL
Kui Nizza jäi maha 20 • C kevadi­ses
soojuses, siis siingi õitsevad
sirelid ja niurud on sügavalt rohe­lised.
Aga ümberrmgi on kõikjal
näha linna ümbritsevate mäeahe­likkude
valgeid, lumiseid tippe . . .
Kuna oleme juba kord niücaugel,
on väärt veel 50—60 km edasi kõr­gem
ale sõita, külastamaks monu­mentaalset,
igÜumist Mont Blahc'i
ja selle jalal asuvat suusaresõrti
Chamonix'd, mis samuti on üks
mäesuusatajate Mekka Prantsuse
Alpides. .
Sõidul läbime lokaalselt popu-'
laärse Megave'i. Autost väljudes
peame maha pisikese lumesõja!
ümberringi on näha suusalifte, suu­satajad
veel sün Jä seal, paljapäi
ja põlvpükstes. Kõikjal vaid suusa-'
rajad, aga ei ühtegi puud ega põõ­sast
sümapiirü. See on väga võõ­rastav
mulle, Quebec'i roheüstel
,,süusäküngastel" nühkijal^. Sünne
kõrgus näib olevat ülevalpool tai-mevööd.
õhk on mi hõre ja
.ere
Edasi sõites pisut laskumist, ja
jõuame 12 km pikkuse tunneli
suhu, mis viib Mont-Blanc'i alt läbi.
Tunneli teüie ots on juba Itaalias!
Mqödume tunneli suust, aga pea­tume
hetkeks, et leida edelweissi
õit sümboolseks mälestuseks! —
Ruttame, et mõne km pärast ol­la
Chamonix's. Kahelpool väga
imposantsed mäestiku massiivid,
valged ja^robustsed. Kõrgeim mäe-grupp
ongi igüumine Mont-Blanc,
mille kõrgus 4800 m. Vastu tume­dat
rünkpüvist taevast näib ta
müstUine ja müstüiseks ta jääb
omas vägevuses ja võimsuses . . .
AU mäejalal on Chamonix linnä-ke.
Pelargooniumid õitsevad isegi
pikaräästaliste alpi stülis; majade
aknaviüudel. Linnas restoranid,
kohvikud, mälestusesemete poeke­sed:
tänavad tulvü rõõmsalt,
sportlikult-kirevalt riietatud rah­vast,
enamuses turistid. Meeleolu
on kerge ja ülev. ;
Kohviku rõdul, tassi capuchino
juures, sulgen ühe süma, sirutan
kaela tagasi, et ulatamaks vaatega
mäetippu — ja lasen mõtteil lenna­ta:
kui Eestis ja Soomes arenes
mUrdhiaasuušatamme tarbespor-dist,
s.o. maalastel tuli talvel koo­li
pääseda või sõjaväes spetsiaal-üksuses
suusarühmana talvemaas-tücus
liikuda, siis sim ei imesta
kui Alpides kasvanud noorukil on
mäesuusataja ja mägironija kool
olemas juba hällist alates . . . —
Kui meie Juhan Liiv unistas, ,,kui
vaid seda metsa ees ei-oleks**, siis
siinne nooniks vist igatseb, mis
küll võiks olla sealpool maemüra-kaid?
.
EAHULmUS PISILINNAS^ ^
Teeme mõned fotod ja asume ta­gasiteele
Albertvüle'isse. Ent ah­vatlus
rahu järele on mi suur, et
jääme paarücs ööpäevaks Albert-villest
umbes paarkümmend küo-meetrit
eemale Beaufort-zur-Doron
pisUinna või külakesse puhkusele,
Väike perekonnahotell on hubane,
söök maitsev, olgu see süs i>õldpüü
yeüiikastmes või viilukas kohalik­ku
Beauforti juustu värskelt küp­setatud
ja lõhnaval saiaviilul. Loo­mulikult
on suuloputuseks kohalik
vein. Seegi tundub pehmelt aro­maatne.
Nopime - sügavroheliselt mäeaa-salt
pümapisaraid (nurmenukke)
ja kraavipervelt kullerkuppe, kraa­vist
varsakapju, väärtusi,; mida
oma käsi pole puudutanud peale
kodumaalt põgenemist... ümbru­ses
on vaid mäekaUakud. Nalja-mees
ütleb, et isegi lehmade jalad
on kasvanud ebaühtlase pikkusega,
alalisest mäekaUakul seismisest.
öhtul jalutades kuuleme karja­kellade
vaikset kumavat kõla. Ku-sageli
klähvis koer, aga muidu on
nü vaikne, et võiks kuulda nõela
kiikkumist... üksik vanake istus
kiviaial ja popsutas pupu, must ba­rett
tõmmatud otsmücule üle tuge­valt
väljaulatuva küüruga nina.
Külaservalt juustuvabrikust imbus
hapukalt-imalat hõngu. Kui igno­reerida
hotelli või postkontori ka-tuseilt
võõrkehana yäijaulatavaid
raadioantenne, võid sümi sulgedes
unustada, et kusagü on Falklandi
Vägikaika vedamine, San-Salvado-ri
sissisõda, kõrged bensiinihinnad
või tulumaks...
Et rooliratta metsikust keerami­sest
pääseda, valime tagasitee Niz-zasse
ümber. Maritime-Alpide. Tee
on pisut pikem aga sõit kiirem ja"
vähem loksutav, mööda Autprote-dü-
Soleü maanteed, mis on lõUna-prantšlaste
au ja uhkus.
Möödude jälle Grenoble'ist, lä­bime
Is^re jõeoru, kümnete kUo-meetrite
yüsi ulatuvad kreeka-pähküte
(wahiut) istandused, Le
Noix de Grenoble. Küll võib sü-^
gisel oUa ,,nut-nutte!!* Eriti head
olevat need värskelt puult korjatu­na.
Lapsena saime neid vaid jõu­luks
vist eelmise aasta saagist, sest
sageü juba seebise maitsega. Nüüd
on õitsemise aeg ja rippuvad õied,
nagu karvased päevakoerad õõtsu­vad
vaikses tuule vmes.
VAHEMERE-ÄÄRSEIS.
LINNÄBES •
Saame kätte A-7, Autorote- du-
SoleU; sadade küomeetrite vüsi
vaid uhiuut 3:lünilist hekivööga la­hutatud
musta, seriietist asfalti.
Puuduvad teeäärsed reklaamtul-bad,
Et ei näi olevat kiirus-piire,
siis sõidame 560 km peaaegu 5 tun­niga,
peatused üksikuis tollipunkti­des
kaasaarvatud. Möödume Avig­nonist
ja Marseille*st.
Tagasi Nizzas. Mimoosid on juba
õitsenud, aga kaftani ja akaatsia
alleed on täies õitemeres. Ere-liUa
boüganvilla laiutab mööda müüri-kulgi,
aaloe õitseb ja tumedad,
sihvakad küpressid sirutavad end
veelgi sirgemalt vastu sügay-sinist
taevast.
Taksojuht on väga jutukas ja
püüab parandada maailmakorda.
Lülenaisel on nägu naeru täis ja
suunurgast ajab laulujoru. Tütar­laps
PromeUade des Anglais's,
Käesoleva reisikirja autor Arno Aarma ühe väikese Prantsuse
postkontori ees, mais 1982. .
väike vink sümanurgas, on rõõm­salt
kelmikas. On kevad . . .
Rahvas voogab mööda Prome-nade
des Anglais'i, on näüiselt ju­tukas
ja rõõmus. Prantsuse daamid
on elegantsed oma põlvpükstes või
rohelise ja punase/roosa toonüistes
khakirõivastes. Ei ütegi teisele sar­nast.
Eranditult kõrged kontsad.
Meestel domineerib sinepikollane
värvitoon.
Kiviklibune rannariba On juba
tülvüpäevitajäist. Õrnem sugu 14—
70-ni on pea eranditult „top-less"
ja viigilehe asemel on postmargi
suurune bikiini, aga keegi ei tee
sellest küsimust.
Cannes'is voogab 35-es Inter­national
Füm Festival täies hoos.
Linn on rahvusvaheliselt lipuehtes,
rahva nieeleolu ülev ja lõbus. Ko­halike
ajalehtede esikülgedel laiu­tavad
filmitähtede pildid. On hästi­tuntud
superstaare aga ka varem-nähtuid,
uustulnukaid.
Monte Carloskasüno rulett röö­vib
endiselt turistide vabad fran­gid,
annab mõnüiOrd tagasi, et süs
jälle kõike jäägitult neelata. Cafe
de Paris punakuuelised kelnerid on
sõbralikud ja nagu vanad tuttavad
eelmistest aegadest. Päike särab ja
Monako rand mõjub pidulikult oma
valge/helisinise rannamööbliga. On
südantsoojendav kohata seal isegi
kahte Vancouveri tütarlast, kes on
seal lühikesel läbisõidul. Vahtrale­he
sümbolid suurelt ja uhkelt sära­mas
seljakottidel.
Toetudes küünarnukiga ViUe-frache'i
kaipealses haaris baarüe-tüe,
maiitseb pigimust expresso
kohvi ja klaas calvados'i suure­päraselt.
Tõrvamaitsega prantsuse
sigarett smna juurde on otse hir­mus
meiesugusele, aga loob atmös-
Prantsuse Riviera" on olnud'ja
jääb turistide vaheldusrikkaks aja-vüte-
ja suvituskohaks, Kaks näda­lat
kadus sim imekiirelt. Järel on
veel paar päeva Pariisüe ja süs
tagasi Montreaü. Au revoir —Cote
d'Azur!
Arno Aarma
Bxm
Väiksemaid
REMONTTOID
majade juures:
elekter, puutööd, torutööd
(plumbing^, kraanid, klosetid jm.
Helistage — J. MEIUSI 225-3283
VAIPADE & MÖÖBLI
auruga „steamcleaning*'
HEL. ERIK LOKBIK 447-9834
iiiiiiiiiiiiiiiniiiiiiiiiiiniiiinsiiiiiiüiiiiiiiiiiiiHiiiiBiisiis^
eel, et ta siiski |ei saa tulla. Selle-eest sai isa paar
päeva emiejaanüau^eva kirja Petseristoni
healt tuttavalt: kas saaks ulualust laulupeo ajaks?
Ja ema kooliõde preiü Toom Tapalt lubas ka
kindlasti tuUa.
Mõlemal külalisel kaisid poisid ühes emaga ja
isaga jaamas vastas. Poisid näitasid yõõrastele pa­gariäri
Apteegi tänava nurgal. ,ySeal on päris
head koogid," MitisTiiili:,,aga kohvikus on veel
paremad!" Süs näitasid nad mäeyeeru kus nad
talvel öHd isaga pühapäeyiti kelgutamas käinud.
„Tnill kukkus nina verisels ja mul kadusid üks­kord
kindad ära!" seletas Traps. Nad näitasid ka
ühuniku suurt musta koera, „Ta annab Trullile
alati vopsu vastu kõhtül" naeris Trips: „Aga tä-na
ta ei julge!" Lõpuka i^itasid nad tänava-nur-ka,
kust koju keeratakse, ja said mõlema külali­sega
kohe suurteks sõpradeks.
Askeldust oli nüüd majas palju.
.„Lõbus olenune!" kiitsid Trips jä Traps.
TruU ei rääkmud midagi, aga ta nägu säras
veel rohkem kui hariükult. Säras ka siis, kui
Tripsu-Trapsu jaamlaupäeval heleda häälega, nut-teš
aiaväraVäl seisid jä laulupeole minejaüejäre-
.le vaatasid.:.;.7-; .i • \^
Koju laste juurdi jäi esimesel peopäeval ainult
tädi Anne. /Igisel peopäeval pidi vanaema koju
jääma ja tädi Anne peiole minema, ^
Järgmisel päeval swtsid täiskasyanud juba
hommikul ära Tallinna. Külalised tahtsid Unna
vaadata ja isä-ema tahtsid vaimulikku kontserti
kuulama minna.
Vanaema vüs poisid aeda mängima, jutustas
neile eilsest i>ikast lauljate rongkäigust ja ilusaist
lauludest. Keskpäeval läks vanaema lastele toitu
lauale panema.
,,01ge seni head lapsed, pärast kuulame
raadioga lauhipeo laule."
Poisid istusid veel paar minutit oma suure lii­vaaugu
äärele nihelesid ja kibelesid, sosistasid,
ähkisid ja chkisd, tõusid kuidagi nõutult püsti,
vaatasid üksteisele näkku. Trull naeratas, rääkis
veel natuke aega oma heleda Imnuhäälega . ..
Siis võtsid Trips ja Traps teineteisel käest kinni,
Trull hakkas vantsides nende järele mmema. o.
Värav kolksatas. Kui vanaema tuU lapsi sööma
kutsuma, süs polnud lapsi enam kuskü.
Tripsu-Trapsu ees. Trull järel, kõndisid poisid
edasi ja edasi. Nad eksisid kord, leidsid jälle tut­tava
tee, pidid peaaegu uuesü eksima^ jõudsid
aga lõpuks siiski jaama.
Elektrirongidesse kippus sel päeval nii palju ini"
mesi, et vagunites polnud jalatäitki vaba ruumi.
Jaamaesine otse mustendas rongiootajaist.Tripsj
Traps' ja Trull poetasid endid tüiedasse rahya-summa.
Kui rong tuli, viis rahvatung nad vagu­nisse,
ilma et neü jalad oleksid maha puutunudki.
Täisknlutud vagunis litsuti nad kõvasti üksteise
vastu. Nad ei saanud kätt ega jalga liigutada. Ei
näinud muud kui ümberseisjate jalgu.
Keegi ei küsmud, kelle need poisid on. Igaüks
arvas, et eks nad kellegi omad üdca ole. Oli hu-müs
palav. Trips-Traps-TnilHi^ddid^^^
märjad. Mõned inimesed ägasid, teised naersid».
; „IJõbus:on!" ähkis Trips. • ^
,,Kole lõbus!" oigas Traps.
Tnill amiü^
Kuidas nad Tallinnas vagunist välja said, ei
teadnud poisid isegi. Inimeste vool kandis nad
viis nad perroonilt tänavale, tänavalt
puiesteele. Ime, et neid jalge alla ei tallatud.
Mõnuga lahedat õhku hingates jäid poisid jä^
meda kaštanitüve juurde seisma. >
Immesi voolas ja voolas neist mööda. Ka au­tosid
kihutas vahetpidamata mööda. Majakõrgune
puhane oninibus röögatas kurjalt. Tripsu ja
Trapsu näolle ümus esiti hädine kohmetus, siis
hirm. Ja jübä nad halisesidki:
-„Emaa!...." .-.-•V y
,;Egaema tule," sõnas Trull.
Tripsu ja Trapsu näod olid pisaraist üleni mär­jad.
TruU näis pisut nõutu.
,,Ära nuta," palus ta Tripsu: „ole hea poiss!"
Trips ja Traps nutsid edasi.
,,No vaata oineti!" kõlas äkki poiste kohal kel­legi
sõbralik hääl. Heasüdamlik naisenägu kum­mardus
nende poole alla.
„Mis viga, lapsed? Kus vanemad on? Kas lä­hete
laulupeole?"
„Trips ja Traps kardavad," seletas Trull.
Aga kus teised siis on? Miks te üksi olete?"
„Trips ja Traps lähewad Trulliga laalupeole.
Teised on ka laalupeol."
,,Kuidas te süs üksi olete siia puu alla sattu­nud?"
imestles küsija. See oli tuttav proua Nõm­melt,
Väinode naabrusest. Tetoa kõrval seisis
paar lahkete nägudega noort tütarlast. Need olid
ta sugulased maalt.
Proua küsis ja päris hulk aega, enne kui ta tai­pas,
et poisid olid ihuüksi TaUinnäs^^
«Heldeke, mis küll vanaema mõtleb!" kohkus
ta siis: „Kust ta teab teid otsida. Nutab endal sil­mad
peast. Tulge, lapsed, peame kõigepealt koju
helistama, vanaprouat rahustama."
Võeti poisid käekõrvale ja mmdi kõige
telefonikioski juurde.
„Hoidke teie neid nüüd hoolega, Aili ja Reet,"
iitles vanaproua ja jättis poisid oma noorte sugu­laste
valve aUa: „Ma helistan nÜüd vanaemale,"
sõnas ta Trips-Träps-TruUile: „Et te mul seni
ilusti paigal püsite!"
jjOlete ikka veel siin," naeratas ta kioskist väl­ja
tulles poistele ja pöördus siis Aili ning Reeda
poole:
„ V a e n e vanaproua Vamo oli murest päris ot­sas.
Oli juba kogu ümbruskonna läbi jooksnud,
pidi parajasti politseisse minema"... oh neid lap­si
küU, millega nad hakkama saavad! . . . Ja mis
me nüüd teeme? Ütlesin vanaemale, et võtame
poisid laulupeole kaasa, teeme vanematele ülla­tuse,
-—kui me neid üldse näeme selles raliva-murrus...
Aga ega me jala saa mindud nende
mehikestega. .V
" re!"
Tripsu-Trapsu pühkisid viunased pisaratejäljed
silmist ja naeratasid ka.
Tore oli kUU see autosõit läbi inimestest kiha­vate
tänavate. Mida lähemale ilaulupeoplatsüe
jõuti, seda rohkem oli ümberringi sõidukeid. Lõ^
puks oli auto autos kinni ja sõideti üsna aeglaselt
edasii
Laulupeoplatsi sissekäikude esine otse mustas
inimestest, Ja plats ise! See mustendas veel tuhat
korda enam. Kui aga poisid nägid laululava, siis
jäi neil imestusest hing kinni.
„Kas need on kõik inimese d?" i sosistas
•Trips: , • , .. \ .
„Jah, muidugi. Need on lauljad. Hakkavad
varsü laulma," seletasid Reet ja AUi.
te aga poisse sihnist laske!" hoiatas va*