Vaba eestlane , November 23, 1982

              Nr. 87 Nr. 87 VABA EESTLANE teisipäeval, 23. novembril 1932 - Tuesday, November 23,1982 Lk. 5
nzD
Irikbe brigadir Lilly Lut-
Btokholmis 6. sept. Ta oli '
}maü 1910 Narvaä.
Tallinna Linna Tütarlas-tertskooli.
Olles juba sel •
lüd Päästearineesse, läks
fpoli lõpetamist Stokholmi
lee ohvitseridekooli a.
tas ohvitseriiia Eestis, La­ts,
Saksamaal ja Rootsis,
a, sügisel eesti põgenikud
liölmi ja seUe lähikonna
loll Lilly Luther üks neist,
Itusel ja eestvõttel korral- /
Itearmee saalis Drottnmg-
Ibtu, kus esinesid eesti
k Els Vaarman, Priit Hal­li
v Roots. Muusikat pakku-
-äästearmee oma jõud.
sõnavõtud tõlkis eesti
ukordne major Lilly Lut-l-
cajal" on veel eriline põh-
[iitada Päästearmee kaas- ,
bisel. Eesti Komitee kasu-bJkorral
ainult üks hotel- /
liigsg; 50, III; mis d i täis
|i ja teisi, kes olid tege-
?sle .päästmisega Eestist.
?. armee põgenikesse nii
thtus oli kindlasti tänu
leri ettevalmistavale töö-enne
pensionile minekut
jilly Luther Stokholmis . '
lästearmee peastaaabis. ;
Läviku tütar
les Aaviku, eesti kuulsa
Idaja, kes Stokholmis ä.
[ges. vanuses suri, ainuke
ja Aavik Ziegler, leiti 30.
Il perekonna korterist sur-jannatas
juba mõnda aega
mseall.
|Aavik-Ziegler oli sündi-inil
1939, seega sai ta 43
laks.
e o
[matu haigus murdis 8.
8'-2, mõni nädal enne 65-
saamist, maha Eesti
kõigi aegade kuulsaima
lase, õigusloogika kool­iaja,
prof. dr. Ilmar Tarn-temale
viimaseil eluaas-
|s saanud austamiste ja
te kõrval, nagu Soome
Akadeemia välisliikmeks
Franz Böhmi kuldmedal
likoolilt (1979), valis Bo­il
ikooli õigusteaduskond
vanim õigusteaduskond)
oma audoktoriks.
oli ka Austria föderaal"
[otsustanud austada Tam-jrge
tunnustusega, mille
aga Tammelo varajane
|:>tas.
gi ülikooli õigusfilosoo-ietodolgogia
Instituudist
|et prof. Ilmar Tammelo
kuud enne ta surma lõ-tud
ulatuslik teos „Zur
le der Gerechtigkeit" on
Jd ning Tammelo koUee-liamas
trükikorrektuuri.
'trükist ilmumist olevat
[oleval sügisel.
I teatab Tammelo teadus-mi,
dr. jur. Dorothea
lly, et tema poolt on
ll:oostatud viimane Tam-
[t organiseeritud ja • juhi\
hosioni käsikiri teemal
it" mille maht ulatuvat
j)0-leheküljele. Samaaeg-samal
Tammelo „insti"
eostamisel mälestusteos
[isschrift) temale. Algselt
koguteos mõeldud pü-bna.
prof. Tammelole
]25, 2. 1982) sünnipäeva
lid teadlase surma tõttu
[ee raamat mälestusteo-jlgseil
andmeil leiduvat
Itukümmend eriuurimust
kolleegidelt-õigusteoree-
• • ^ '. . . ' '••
[juhul tuleb tunnustus ja
erakordsete võimetega
[lase tööle ja saavutuste-jalt
osalt tagantjärele.
•-V;;'Ä.R.-"/'-
llB
> • : • • • - • ;
(PRÜKKEL) J l J l ^
linud 1918 Narvas
istada 656-6543 vöi kir-te
lehe talitusse.
13. novembril täitus silmapaist­val
eesti keeleteadlasel, dotsent
yalter Taulil ^5-es eluaasta. Olles;
kahe tuntuima eesti keelteadlase
Andrus Saareste ja; Julius Mägiste
õpilane, esindab ta Tartu ülikooli
keeleteadusliku kasvatuse otsest
kontinuiteeti selle parimas mõttes.
Tartu ülikooli lõpetas Valter
Tauli 1931. Eesti keele kui peaaine
kõrval kuulusid ta eksamiainesse
veel eesti ja maailmakirjandus,
rahvaluule ja pedagoogika. Peda­googina
töötaski Tauli ülikooli lõ­petamise,
järel Tallinnas Westholmi
gümnaasiumis 1931-^1939. 1938.
a. saavutas ta magistrikraadi tööga
„õigekeelsuse ja keeiekorralduse
I^õhimõtted ja meetodid^' (287 lk),
mis juba toona andis vihje ta hili­sema
uurimistegevuse ühest pea­suunast.
.Pärast Westholmist lahku­mist'
tpötas ta Tartu ülikooli juures
teadusliku stipendiaadina, assisten­dina
ja noorema õppejõuna kuni
põgenemiseni Rootsi 1944.
Jätkates Rootsis oma õpinguid
sooritas' .V. Tauli vastasutatud
soome-ugri instituudi juures litsent-siaadieksami
1955 ning-Isaävütas
selle järele samas doktorikraadi
1956, kaitstes väitekirja „Phonolo-gical
Tendencies in Estonian" ees­ti
murrete häälikumuutuste teemal.
1962—1974 töötas V. Tauli Upp­sala
ülikooli juures isikliku dot-sentuuri
valdajana eesti keele alal
kuni pensionile siirdumiseni.
V. Tauli dotseiiditegeyUs on ol­nud
yilj äkas niihästi Uurij ana-õpet-lasena
kui pedagoogina-õpetajana,
jättes mõlemal liinil hindamisväär­seid
jälgi eksiileesti keeleteaduse
ajalukku. Samuti on ta aastate
jooksul kujunenud üheks rahvus­vaheliselt
enam tsiteeritud eesti
teadlaseks. Ta ' teaduslike tööde
hulk on arvulisel^t tähelepandav.
Eriteostena on ilmunud „The
structural tendencies of languages
r (Helsingi 1958,, 192 lk.), „Struc-tural
tendencies in Uralic language
— The structural tendencies pf
languages II" (Bloomington, Haag
1965, 308 lk), „Introduction; tp a
theory of language planning"
(Uppsala 1968, 226 jk.), „Keele-korralduse
alused" (Stokholm
1967, 218 lk.), „Eesti grammati­ka"
I (1972), „Eesti grammatika"
• II- (1980); neist inglise keeles
„Standard Estonian Grammat.
Part I" (Uppsala 1973). Muudest
suuremaist praktilise ja teoreetilise
väärtusega töödest on sõnavarain-deksid
August Mälgu romaanile
„Tee kaevule" I (Uppsala 1964)
ja viimaks Andhis Saareste Eesti
KAS MIND EESTLASEKS El
A k t s i o o n ,Jestlۤ|c9lehtl^
üle kuu ajaon vabade eestlaste häälekandja „Vaba Eestlane" paljudel teadaolevatel aadressidel
levitanud tasuta proovinumbreid. Rohkesti on ka talitusele helistatud, teatatud aadresse ja avaldatud
soovi proovmumbrite saamiseks, üldiselt valitseb eestlaskonnas elav hiivi eestikeelse kirjasõna vastu. Proo­vinumbrite
levitamme toimub „perekonna ja kodu aasta" raames, k^isjuures aktsiooniks on ,,Eesti aja­leht
igasse eesti kodusse". Proovinumbrite levitamine kestab kuni aasta lõpuni ja igale saajale saadetak­se
proovinumbreid ühe kuu jooksul (kuni kaheksa numbrit). Aktsiooni puhul on tekkmud elavam kontakt
paljude eestlastfga ja on saabunud arvamusi, reaktsiooni ning kriitikat, mida muidu vahest ei kuule. Tea­tud
määral huvitavad need kõik! lehe lugejaid.
Kõige eestlaslikümpn ühe inime­se
pahandamine, kes meie lehe
aktsioohist kuulis naabrite käest ja
mitu nädalat hiljem. ,jKas mind
enam eestlaseks ei peeta?" oli pa­handaja
küsimus. Ajalehe „teada-olevate
aadresside" hulgas ei leidu
neid, kes mingisugustel põhjustel
eesti ühiskonnast on eemale hoid­nud.
Aadressid ei ole saadud mingi
luure teel,, vaid inimeste osavõtu
kaudu ühiskondlikust elust.
Kõnealuse eestlase puhul oli as­jal
õnnelik lõpp ja me saime talle
proovinumbrid käima panna. Hoo­pis
halvemini läks ühel eesti pere­konnal
vümaste Torontos toimunud
Eesti Päevade — ESTO — ajal
Nad kuulsid sellest sündmusest
Kanada ajalehe kaudu alles süs,
kui see oli möödas. Järeldus on
lihtne, aga kurb: ei nemad ise ega
ka nende eesti tuttavad (kui neid
on) ei omanud mmgit kontakti
eestlusega. '
Eestlus ei ole alati mitte toetu­seks
raha küsimine ega ajalehe
tellimise pakkumine. Vahest on
see ka kogimemise kutse austavaks
toiminguks või ülevaks hetkeks,
mida igaüks tahaks kaasa elada.
.„VABA EESTLASE" : ^ . :
ÜHISKONDLIK MÕJU
Ühenduses meie aktsiooniga on
tulnud vastu võtta ka palju kompli­mente.
Enamus lugejaid mõistab,
et kaks korda nädalas ümuv ja Ka­nada
logiseva postiga •. koju toodav
ajaleht ei saa värskuselt võistelda
kanada ajalehtedega. Võib ütelda,
et uudise värskus oleneb sündmu­se
ajalisest hetkest. Kui midagi
juhtub ajalehe numbri tegemise
ajal, süs jõuab see värskelt lehte.
Kui aga sündmus toimub süs, kui
eesti ajaleht on trükipressist just
väljunud, süs tuleb „Vaba Eestla­se"
puhul oodata kaks-kolm päeva,
nädalalehe puhul terve nädala.
„Värskus" ei ole seega mitte
eesti ajalehe tugev külg. Tugev
külg seisenb uudiste valikus. Eesti
lehe toimetus selekteerib uudiseid
ja tõstab välja just selle, mis eesti
lugejaid eriti huvitab. Sama asi
võib kanada lehes oUa tea-kus kuu-^^
lutuste prahi vahel või puududa
hoopis.
„Vaba Eestlast" komplimeeri-takse
kõige enam tema erapooletu
hoiaku eest. Enamus eesti lugejaid
ei ole huvitatud intriigist, „pähe-andmistest"
ja kemplevatest luge­jakirjadest.
Rikkalikum informatsi­oon
,,Vaba Eestlases" — eriti, mis
puutub noorte .ettevõtlust —on aas­tatega
teemtud usalduse ja sõbrali­ku
objektüvsuse tulemus.
Jutt ^ajakirjandusele suletud
metsaülikooüst", mida on vahest
eesti lehest loetud, on sisuliselt va­le.
Aga kui metsaülikooli korralda­jad
varematest kogemustest juba
ette teavad, et mõni lehe kaastöö­line
tuleb asja vaatama ümse mõ­nitamise
sihiga, süs on ju loomulik,
et teda siima ei soovita.
„Teie olete oma lehega rohkem
Toronto eesti elu tasakaalustanud
ja stabiüseerinud, kui te ise oskate
arvata," ütleb uks sõbraük kriitik.
Selles võib olla tublisti õigust ja
see on tegelikult kompliment toi­metajatele.
Muidugi — „vingu ven­nad"
ja ühisköndüke segaduste te­kitajad
vananevad ja kaovad aree-nüt
— see on teine punkt meie
ühiskondliku kodurahu juures.
MALGHT ON KALLIS •
Ajaleht on kallis," kurdab üks
kasina sissetulekuga pensionär.
SeUe kohta ei ole midagi ütelda,
sest .hind on märgitud lehe nurgale
Ja tingida selle üle ei saa. Kom-nientasiiks
võib ütelda amult seda,
et „Vaba Eestdane" ei ole planee­ritud
tjlu saamisele. Leht peab
aga tasuma oma kulud ja andma
leiba nendele inimestele, kes töö-tuvad
khe juures. Viimane organi­satsiooniline
: muudatus „Vaba
Eestlase" juures oli osanike aryu
suurendamme aasta eest. Selle üks
mõte oli koondada suuremal arvul
neid inimesi, kes mõistavad eesti
ajalehe ilmumise vajadust ja kelle­le
tulu lehest ei ole oluline. Kui le­he
hind tõepoolest takistab telli­mist,
siis on soovitav, rakendada
juba praegu harrastatud moodust
ja tellida leht mitme peale. Mõ­ned
„tellimise-osanikud" peavad
siis leppima ebamugavusega, et
nad ei saa värskelt saabunud lehte
esimesena lahti lüüa.
' „Vaba" Eestlane" jätkab kuni
aasta lõpuni tasuta proovinumbrite
saatmist teadaolevatel eestlaste
aadressidel. Ajalehe talitus võtab
jätkuvalt vastu proovinumbrite tel­limisi.
Kui proovinumber satub
siima, kus ajaleht on tellitud, või
kus seda ei soovita, süs palutakse
sellest lahkesti teatada talitusele.
. „Vaba Eestlase" väljaandjad loo­davad,
et. proovinumbrid on palju­des
eesti kodudes äratanud soovi
pidevaks eesti ajalehe lugemiseks
ja et proovinumbrite saajatest saa­vad
uued ajalehe tellijad. Nendele
uutele vabadele eestlastele juba et­te
— palju tänu!
.J
Näitleja Edgar Kink tähistab eeloleva Eesti Rahvusteatri lavastusega
oma 50-ndat lavategevusega seotud aastat, andes selle aja jooksul teat-risõpradele
palju unustamatuid ja kaasaelatavaid lavaosi. Pildil E.
Kink nädalalõpul esitatavas Eugene 0'Neilli „0i Nooruses". . .
Edgar Kinki 50-aasta iavajuubel
Edgar Kink, kes elab Hamilto­nis
ja kes on teinud viimase kol­mekümne
aasta jooksul kaasa viie­kümnes.
Eesti Rahvusteatri lavastu­ses,
tähistab 27-nda| novembril
oma teatritegevuse viiekümnendat
aastat, mä,ngides onu Sid'i, Eugene
0'Neiiri komöödias „0i noorus".
Edgar Kink — sama, aga ometi
erinev. Näitleja, kes viimase 50
aasta jooksul on loonud ligi sada
erinevat karakterit. Hetkeks tekib
mõte, et kui kõik Kingu loodud
lavakujud lavale saata^ mahuksid
nad vaevalt korraga lavale.
Edgar Kink, frakis,' tärgeldatud
särk seljas, valge.lips ja krae ees,
paberitükk näpuvahel „Havai lil­les",
Geislingeni Jahnhalles, ; tõm­bab
kopsu õhku täis ja nõuab Os­kar
Šeliarult: ,,I.N.E! Mis tähen­dab
I.N.E?". Seljaru vaatab pabe­rit.
„Siih seisab J.NJÖ: Ja nii eda­si,"
— „Ei, ei," kinnitab Kink,
Keele mõistelise sõnaraamatu ui­deks
(Uppsala 1979, 506 lk.) Tea­daolevalt
on juubilaril praegu kä­sil
Johannes Aaviku monograafia
koostamine.
Selle ja veel paljude teiste uute
tööde ilmumist ootavad eesti kee­lehuvilised
soovivad juubilarile tub­lit
teostamisjõudu. ;
• V. U .
\ Estonia Koor esines jällekordselt sümfooniakonteerdil. Seekord­seks
kontserdi korraldajaks ja koori yõpnistajaks oli Simpson Ave.
United Ghurch: Mrik, mis asub ^isna Eesti Maja lähedal.
selle kantaadi kuuendaks tervikli­kuks
ettekandeks. Kantaadi koori­partiid
laulis vaimustuse ja into­natsioonipuhtusega
meie Estonia
Koor. Estonia Kooriga oli liitunud
veel arvukas pere lauljaid Sunpson
Ave. kiriku „Repertory Choirlst".
Kantaadi solistina hiilgevormis
bariton Avo Kittask pälvis Pmalt-poolt
veenva annuse lugupidamist
sellele Roman Toi järjekordsele
eesti muusika-ekskursioonüe kana­da
ühiskonda. ,
Sümfooniakontserti, — 60 liik­melist
orkestrit, soliste ja koori ju­hatas
kindlakäeliselt ja eriti solis­tide
osas väga painduvalt ja toe­tavalt
ning koori vaimuliku sisuga
muusikale lahendavalt Estonia
Koorijuht Roman Toi.
k Toile oli see kontsert juba tei­seks
• dirigendina külaskäiguks
Simpson Ave. United Churchi
sümfooniakontsertide sarjas. Peale
kontserti toimunud vastuvõtul ki­riku
seltskondlikes ruumides kuul­dus,
et see ei jää mitte viimaseks.
Roman Toil mng tema Estonia
Kooru seisavad ees veel kaks vas-tutüsrikäst
eisinemist kanada pub­liku
ees: 12. detsembrü kell 4 p.l.
Toronto linnavalitsuse rotundas.
Siin esinetakse Metropolitan Folk
Art Couricili kutsel paljude teiste
rahvuste kooride hulgas. Samal
päeval, kell 5 p.l. lauldakse veel
Ontario Art Gallery's. Siin on Es­tonia
Koor külaline Toronto pari­mate
kooride peres.
Soovime koorile ja tema juhüe
head kordaminekut ka nende eesti
koörikunsti nime kanada ühiskon­da
viimise vastutusrikkas tegevu­ses.'"
•;•
i o o s t ^ töhistomisest
r A . Võõbus kõnelejaks
Vabad eestlased väljaspool oma kodumaad on kõikjal tähistamas
Tartu ülikooli 350. juubelit, neiide hulgals ka Ottawa eestlased. Teata­vasti
on Ottawa kahe ülikooli linn, kus tegutsevad protestantliku taga­põhjaga
Cärletoni ülikool ja endine katoliiklik Ottawa ülikool, millest
on ajajooksul kujunenud kakskeelne ülikool, lais loengud ja eksamid
peetakse prantsuse ja inglise keeles. Kummaski ülikoolis on õppetoo­lidel
ka eelsti soost professoreid. Sellises miljöös oleks Tartu ülikooli
350. juubeli tähistamine siinse mandri akadeemilise pere sihnade all
eriti soodne, aga oluline ka Eesti tutviastamise seisukohalt.
valget paberilehte vaadates nn in­tensiivselt,
et tema ise ja publik,
kõik usuvad, et sinna on kirjuta­tud
„INE ja mitte JNE".
Edgar King, hoopis teises mee­leolus,
käed raudus, triibuline van-gimunder
seljas, kirjeldab maja,
mida ta on ehitanud oma tulevase­le
naisele. Maja mis jääb tühjaks,
sest Vang Antti Hanka „Põh j alas­tes"
peab minema Siberisse inime­se
tapmise pärast. «Uksepiidad
värvisin valgeks ja aknalauad vär­visin
punaseks," ütleb Kink ja
pealtkuulajad tunnevad, et ta'teab,
millest ta rž
Ja süs, Edgar Kink, piduõhtul,
vallatus meeleolus kõnet pidamas,
mingil põhjusel veeuputusest. Noa
laevast ja Ararati mäest rääkides,
kuulutab kogu seltskonnale, et tui
uputüseveed hakkasid alanema,
„ . . . tuli tuvi lennates, õlipuuoks
hammaste vahel." Rahvas naerab.
Ja mõni aasta hiljem, Edgar
Kink, Leaside'i laval. Ameerika
lennuväe leitnandi mundris „Kallis
Ruthis", kus Lydia Vohu Ruth
Wilkins —, on parajasti Edgax; 'iKn-gu
— William Seawrighti — oma­le
meheks küsinud. Kink peab
pausi ja küsib siis väga aeglaselt,
„Kas te olete kõigele põhjalikult
järele mõtelnud?" Ja Vohu vastab
„Ma olen kõigele põhjalikult järe­le
mõtelnud," ja jälle on toimunud
hetk, mis jääb meelde.
Kingu omapära on rajatud mit­mele
alusele — Ita on laulumees ja
tantsulööja, tal on suur, pillerkaa­ritav
huumorimeel ja ta on suur
sõnameisiter, aga kõige olulisem
Kingu omadus on see, et ta oskab
laval ja elus üksiku sõna, üksiku
silmapilgu muut^ eriliseks, terava-piirjooneliseks
ja. säravaks, nii, et
see jääb eluks ajaks meelde. Roh­kemat
näitleja käest ei saa tahta.
Kõik Kingu ja teatrisõbrad soo­vivad
Edgarile kõike head, täna­vad
teda tehtu eest ja jäävad oota­ma,
mis ta järgmiseks teeb või üt­leb.
V
A.S.
enesis"
' Kontsert koosnes kahest suurteo­sest:
Richard Straussi lauludetsük-kel
sopranile ja sümfooniaorkest­rile
„Vier letzte Lieder" ning Ro­man
Toi kantaat ,,Laudate Deo".
Richard Straussi laulude solis­tiks
oli silmapaistev kanada sopran
Ilsedora Wagner. Ta esitas üli­nõudlikud
laulud suure tundlikku­se
ja sisseelamisega. On ju need
viimased 'Straussi laulud nagu ju­malagajätt
maadmaga.
Kontserdi teises osas esitati Ro­man
Toi — Ointario Kunstideva-litsuse
toetusel sündinud — kan­taat
„Laudate Deo". Äsjane pU
Inglismoisi saodab
välia N. Liidw
LONDON — Inglise yälisminis-ter
FrancoisPym pidi andma par­lamendi
ees seletust küsimuses,
kas yäiisministeerium mõtleb tea­tud
N, Liidu diplomaatide riigist
välja saatmisele. Välisminister,
Pymilt küsiti, kas N" Liidu meis-terspioonilt
Vladimir Kuzichkinilt,
kes Iraanist hüppas ära Inglismaa­le,,
saadud andmed võiksid põhjus­tada
suurema R Liidu diplomaati­de
väljasaatmise nagu 1971. aastal,
kui välisministeerium saatis välja
105 spioneerimises kähtlustatut.
London on pidanud- seilekohase
diskussiooni looma rahuldamaks
USA teravat kriitikat nende liiga
lahtiste saladuste hoidmiste pä-
' rast. • '"
Ottawa Eesti Seltsi raames on
moodustatud kaks korraldava ko­mitee
haru. Esimese eesotsas A.
Kimmel ja P. Nõmmik, kes orga­niseerivad
30. novembril piduliku
koosviibunise kohalikule eestlas­konnale,
kus pearõhk on dr. T.
Kasvandi 1 teaduslikul ettekandel.
Sellele järgneb pidulik õhtusöök.
Ainsa mitte-eestlasena võtab sellest
koosviibimisest osa Rootsi saadik.
Kogu üritus toimub armee ohvit­seride
kasiinos, algusega kell 7 õh­tul.
: • •:• .
Korraldava komitee teine haru
koosseisuga Walter Pent ja prof.
Hillimar Altosaar organiseerib 1.
detsembril piduliku aktuse" Ottawa
ülikooli Simard Hali'is, müline on
esmajoones suunatud Ottawa Ja
Garletoni ülikoolide õppejõudude­le.
Aktuse peakõnelejaks saabub
prof..dr. A. Võõbus Chicagost.
Prof. H. Altosaarel oh õmnestis-nud
rahvusvahelise kuullsusega
kõneleja saabumisel OttawaSse
äratada ülikooli administratsioo­ni
juhtivate tegelaste keskel kül­laldast
huvi,
kes {elle tõttu on valmis omalt
poolt pidustusele kaasa aitama nii
administratiivselt kui ka majandus­likult.
;
W. Penti koordineerimisele on
langenud väljaspooit Ottawa üli­koole
osayõtjäskonna prganiseeri-
^ mine ning Kanada parlamendi se­natist
ja alamkojast osavõtjate väl­ja
toomine. W. PentÜ on õnnestu­nud
Parlamendi restoranis organi­seerida
enne aktust pidulik õhtu­söök
prof. A. Võõbuse auks. Sel­lest
õhtusöögist võtavad osa ka vä­lisülikoolide
esindajad. Eelteadete
kohaselt võtavad ametlike esindaja­te
kaudu pidustusest osa vähemalt
Montreali McGilli, Toronto ja
Cärletoni ülikoolid. Loodetavasti
liitub nendega veel teisi Kanada
ülikoole. ;
Piduliku aktuse alguseks Simard
Häiris on kell 7.30 õhtul. Prof. A.
Võõbuse aktusekõne koosneb ka­hest
osast, esiteks „Tartu ülikooli
mõju ja tähtsus Idä-Euroopa pro­testantlikel
aladel" ja teises osas
kui teaduslikus ettekandes käsitleb
prof. A. Võõbus, kui Tartu üli­kooli
yilistiäne ja endine õppejõud,
oma hilisemate uurimuste lule-musena
läänemaailma kultuuri­ajaloos'
uute allikate avastamist
mitmel pool Süürias, Iraagis ja
r Ida-Türgi aladel.
Aktuse lõpul lauldakse akadeemi­list
hümni „Gaüdeamust", mis siin
mandril pole mitte igal pool tradit­siooniliselt
omaks saanud uute aka­deemiliste
kodanike kujundamisel,
pärast aktust pakutakse osavõtjaile
klaas veini.
Dr. E. Aruja abil seatakse aktu­se
ruumi üles Tartu ülikooli puu-,
tiivate ajalooliste raamatute ja
..naterjalide väljapanekute laud. Sa­muti
on kavatsusel diapositiivide
programm Tartu ülikooli ajaloost
ja tegevusest.
8B V A B A EESTLANE
on valvel eeistlaskomia
üldhuvide eest!
DD
Peale proovi lõppu, jutuajamisel
helilooja Elma Milleriga, ta nõus­tub,
et kogu neljaosaline helitöö
kantakse ette Hamiltoni Filhar­moonia
poolt üsna. ligilähedasena
sellele, mida ta on soovinud väl­jendada
ja kuidas ta seda on teos­tanud.
Proov, mida juhatas Hamiltoni
Filharmoonia dirigent Boris Brott,
kulges pingerohkelt ja tööhimuli-selt.
Orkestri liikmed lähenesid
oma ülesannetele tõsiduse ja tähe­lepanelikkusega.
Kuigi Elma Miller arvas, et te­ma
töö on tehniliselt õige nõudlik,
siis ei Boris Brotti juhatamise vä^
limuselt ega mängijate ilmest seda
küll ei olnud võimalik välja luge­da.
Nad olid kõigest, mida partiid
nõudsid rahulikult ja kindlalt üle
ja näisid teose mängimist aina
nautivat.
„Genesis". helitööna on teatud
mõttes deskriptiivne, aga — ta po­le
programmiline. „Mitte lausa
piibellikus mõttes" -— ütleb heli­looja.
Kuid loomisega on siin siiski
palju ja üsna otseselt tegemist. Aga
seda loomist tuleks mõista laiemalt
ja sümbooisemalt: ühe idee kasva­mise
ja realiteediks kujunemise
protsessina. Selle mõttega on ka
helilooja nõus.
„Genesis" algabki kilavate, eba­konkreetsete
kõrgete helidega, mis
'mõjuvad kaootiliselt. Nii on"heli­looja
seda soovinud ja taotienud.
Selle.sse embrüonaalsesse õhkkonda
toob- esimese kindlama või käega
katsutavama elemendi, iseenesest
ühetoonihne, aga selles ülesandes
otse naela pihta tabay ostinaato
vioolades. Peale efektset timpani
kadentsi kirjeldab trompeti-trom-booni
duett situatsiooni, kus loo­mise
protsessis on juba saavutatud
min^i konkreetsus äga ikkagi on
.„mäa veel tühi ja paljas".
Siit liigub mviusika.edasi puupil­lidele
ja siis keelpillidele ning loo­mise
protsess hakkab ikka enam ja
enam selgemat kuju võtma. Kui
siia peale suruda programmilist,
siis kirjeldab muusika loomingu
läbi kujunenud eksistentsi selle
kõige mitmekülgsemal viisil. Ka
sellega jääb helilooja nõusse, ikka­gi
meenutades, et tal oma helitöö
jaoks sihilikku programmi ei ole.
Helitöö lõpeb küsimUsmärgilise,
fortes püsiva dissonantsiga. Heli­looja
eitab,,et ta sellega tahtnuks
küsitieda kogu eksistentsi mõtet
üldse. Ta seda moehaigust ei põe.
Helitöö muusikaline materjal on
originaalne seeria. Sellest võetud
pisimotiiv, rakk, on kogu teo^ lü-kumapaneväks
ja samal ajal ühen­davaks
elemendiks.
Elma Miller ütieb, et ta selle
teose proovidel on veel palju õppi­nud
ja oma seniseid kogemusi or­kestrimuusika
maailmas täienda­nud.
Üheskoos konstateeritakse, et
vastandina mõnelfe ameerika muu-sikafakulteedile,
kanada muusika-õppeasutused
veel ei ole võimeli­sed
ainelistel põhjustel õpilaste or-kestreeringuid
mängima. \
Sellest hoolimata on Elma Mil-leri
„Genesis" orkestraalselt värvi­rohke
ning nagu suur mitmevärvi­line-
maaling valgel lõuendil.
Boris Brott viib „Genesis'e" har­jutamise
lõpule. Momendil, kui ta
partituuri nagu tahab kõrvale pan­na,
paluvad orkestri liikmed veel
mõnda detaili läbi võtta. Ja nii
minnaksegi Ehi^a Milleri helitöö,
juurde tagasi selleks, et helitöö
avalikul ettekandmisel samal õhtul
kõik oleks heas ansamblikorras.
Tegelikus muusikaelus on see
pealtnäha süütu fakt parimaks
kriitikaks, mida helilooja tohib
üldse loota: tema muusikat tahe­takse
esitada hästi.