Meie Elu = Our life, December 20, 1984

              ,1/ .
' •- / V.., . / • / / /
il
Second Class Mail Registration No. 1354.
Nr. 51 (1816) 1984 NELJAPÄEVAL, 20. DETSEMBRIL - THURSDAY, DECEMBER 20 XXXV aastakäik
,,Se8t teile on täna Taaveti linnas sündinud Önnistegl^
kes on Issand Kristus" . Luuka 2: li
Inglise keelt rääkivas
mas on vaha tuntud lauS»Honie-ward
Bound"; aasta vältel män­gitakse
seda laulu harva,aga jõu-ajal
korduvalt. Laulu sõnad,
„kodu teel" kõnelevad meiie
laulja üksildusest ja sügavat ko­duigatsusest.
Laulja on ühel lõp
le kodutud inimesed, kuna
oleme kaotanud oma Usu Isama­jasse.
See on kahjuks meie ajastu
kliima. Meie ei ela „usu sajandilt
Meie ei tunneta Jumalariigi lähe­dust
ja et see on meie õige ja tõe­line
kcdu. See on põhjus, miks
meie tunneme sellist sügavat ko­oma
vaimse kodu. Ratsionaalne
maailm muudab kõik külmaks ja
kõledaks, Meie oleme tõesti vaid
rändurid maailmas; Jõulu ajal Ju­mal
kutsub rändureid tõelise ko­du
suunas.
Jõuluevangeeliumil on oma
matul teel, mis kuhugi ei vii. Kõik juigatsuš) oma hinges. Peale mal-linnad
on ühtemoodi. Inimesed, se kodu meie oleme kaotanud
keda ta kohtab, on võõrad. Need
võõrad tuletavad temale meelde
tuttavaid nägusid kodus, seal ko­dus
kust tema nüüd on niikaugel.
Miks mängitakse seda laulu,
millel ei ole midagi tegemist jõu­ludega,
jõulude ajal? Laul ei kö­iele
meile inglitest, karjastest ajalugu ja see ajalugu läheb ta-egajeesuslapsest,
ka mitte jõulu- gasi Vana Testamenti. Meie või-vanast
ega pehmelt sadavast lu- me öelda, et terve Vana Testa-mest.
* ment kirjeldab meile inimese
Laul kõneleb meile ühest tun- rändamist tõelise kodu poole, ja
dest, ühest unelmast, mida meie kogu aeg Jumal ise näitab teed.
kõik kogeme — sügaVast koju- Aabraham jättis maha oma kõ­igu
tsusest. Jõulud, kodu ja kodu- du ja temast sai rändur tõotatud
maa on lahutamatult seotud maa poole. Vana Testamendi sõna
mõisted. ,,niine": „Mine välja oma kodust
Midagf selles sõnas j,jõulud" ja sugulaste keskelt niaale, mida
suunab meie mõtted kodu poole, ipina sulle näitan" ütles Jumal
Jõulud on perekonna pühad, mi- ,
da koörptihitsötafee. Ipr^^^ ajast peale issuinime-maimeenuvadagaomalapsepõl-
se4 olid rändurid, tõelise kod^
ve jõulud isakodus. Imeline aeg otsingul, kuni Maria ja Joosepi-täis
valgust, õnne ja rahu. Kodu ni, kes samuti jätsid Jumala kut-on
koht, kus kõigest hoolimata, sel maha oma kodu, et minna
meid armastati. See ei ole muidu- Fetlemma. Ja nüüd äkitselt kõik
gi alati tegelikult nii, aga lapse­põlve
kodu on koht, mis eluajaks
kalliks jääb.
Meie kodud ei ole täiuslikud,
ka siis mitte, kui nad on krist­likud.
Meil kõigil on oma puudu­sed
ja veadr ja kui palju meie
teeme üksteisele tarbetult haiget.
Sellegipärast oh kodu sõna, mis
sisaldab ilu ja soojust. Isegi tae­vast
meie kõneleme kui meie iga­vesest
kodumaast. Isa kodu t. See
ei ole asjata nii. Mõiste „I.odu"
on koht, kus meie tohime kogeda
armastust, arusaamist, andeks­andmist
ja vastuvõtmist.
Aga kas see on kõik? K^s ee on
põhjus, miks meie mõtted jõulu kuulutasid. See on Kristus ise,
ajal otsivad koduteed? Ma usun, kes seisab nüüd inimeste keskel
§eal on veel üks sügavam põhjus.
Jõulud, kui Jeesuse Kristuse
sünni pühitsemine, kutsuvad
meid meie tõelisse kodusse ~
sinna kodusse, mille kõrval meie
maised kodud on kahvatud var­jud.
Jõulu ajal meie igatseme oma
tõelist kodu. Isamaja. Igatseme
seda kodu, kus Jumal on meile
valguseks,, igatseme seda aega,
kus tõiesti on rahu ja inimestest armastus, mida meie oma mais-hea
nieel. Meie igatseme taeva- tes kodudes ainult osaliselt ko-likku
täiuslikkust. Meie igatseme geme. Siin on see jumalik armas-vabanemist
meie maisest valust tus, millest keegi ei ole välja jäe-muutub.
Jõuluevangeelium
rahamiga kui ränduriga, kes otsib
kodu ja lõpeb kutsega kõigile
inimestele tulla Petlemma, sest:
„Täna on teile sündinud Taaveti
linnas Õnnistegija, kes on Issand
Kristus", ^üüd ei ole rändamine
enam sihitu, vaid minek ühte
kohta, ühe isiku juurde. „Ja nad
läksid kiiresti ja leidsid Maria ja
Joosepi ja lapsukese sõimes ma­gavat."-
Siit edasi Uues Testamendis sõ-lia,
mis räägitakse usuinimesele
on „tulge*! Tulge Petlemma, vaa-
Teda, kelle sündi inglid
ja kutsub „tulge minu
kõik, kes tele vaevatud ja koor­matud
olete ja mina annan teile
hingamist". Siin, ja mitte kuski
mujal maailmas, on meie tõeline
kodu. Meie oleme vaid rändurid
maa peal, kuni oleme selle kodu
leidnud.
Petlem on meie tõeline kodu.
Petlemmas ilmub täiuslikult see
ja vaevast. Kodu on meile
Võrdpilt taevale.
Maailma varjutab kodutuse
tunnetus. Meiegi sajand on tes-
Dfiud miljonitest põgenikud, kaas-meie
ise.
on veol lugematud mil
sümboolselt kodutud, Maailm
muutub ja inimesed jäävad isegi
oma kodukohas võõraks. Meil on
vaja ainult mõelda, et meie lapse­põlve
kodud enam ei eksisteeri ja
kui meil olekski vpimalus minna
on nad tundmatuseni
Lapsepõlve kodu on
vaid ilus ja kallis mälestus ning
sellepärast on nii tähtis lastele
see kodu mälestus ja tunnetus
eluteele kaasa anda.
Veel enam kodutuse tunnetuse
juurde tuleb ka see, et oleme
oma lapsepõlve usu Ju-ja
see muudab meie elu
KODUTU
Lumiste väljade taga
tuledes akende kuma.
Tuhklumes edasi sumab,
lapsuke räti sees magab.
Jäiselt klaasitun'd õhus
kaugelt kõlab kiriku kell.. .
Pettumus hinges nii heli
nälja näpistus kõhus.
Käidud, on käidud nii palju.
Väsimus raskuseks jalus.
Tuulevaikus härmatan 'd palus,
tuisu lund vihiseb valjul..
Pimedas lumetan'd piita
otsimas kohmetan'd käsi.
Suu on palvetest väsind'
raske Jumalat kiita ...
Külmunud akende valgus
nagu soojendaks hangede lund.
Arvab nägevat und —
et leidub veel raasuke malbust.
Jõulupuu küünalde säras,
soe tuba ja laulvad suud.
Kuid kodutu osaks ei muud,
kui öösse-viiv õuevärav!
Tarest-tareni astub —
on kinni kõik südamed, käed.
Ohkab — ja edasi läeb,
igas sammus väsimus-raskus.
,,Palagi leiba süüa,
puhata soojas nurgas —
Loomalgi metsas on urgas!"
sõnatult Issandal' hüüab.
Tuisuseil radadel tuimub,
liikmetes nördimus-tusk.
Kaastundesse kadunud usk —
„Lumme meeleldi uinuks!".. ,
Puhkab kodutu hanges,
väetikest soojendab suu.
Väljadel vihiseb tuul —
tuisulund tihedali langeb..,
Uinub •— ja tähtede-vöösse
und-nähes lapsega läeb ..
Kõveras kangestub .. . Jääb
Nimetu lumme ja öösse ...
EGON V VELLESÖ
(1944 — esimesed jöulud'pagulu-ses.
Saksamaal põgenikelaagris).
All orus elades oru mured ja oru
eluraskused vaevad meid ja koos tä­navuste
langenud lehtedega kuhja-vad
meie üle mitmesuguseid mure-ukse
käsirauale, me võime sellest
aidast leida seda, mis meil kõige
rohkem, tarvis on.
Kujutage j endale ette, kuidas üks
likke mõtteid. Mõned neist mõtetest vana-vanaema pigistab kinni oma
on põhjendatud ja vajavad järelmõt- silmad ja näeb siis, kuidas ta ilusas
lemist. Aga osa meie murelikest mõ- valges kleidis läks oma leeripäeval
tetest on meie oma mottevabriku fan- kirikusse. Või kuidas ta oma pulma-taasia
ja meie eneste huvides on end päeval oli haaratud õnnetundest. Või
neist lahti raputada.
Seepärast on kasulik mõneks ajaks
oru mõttemaailmast välja minna tei­se
mõttemaailma. See mõttemaailm
on juba tuntud ja äramärgitud meie
teadvuses. Seal see on sisse kirjuta­tud
suurte, jämedate tähtedega meie
elui logiraamatusse.
kuidas ta käekõrval viis oma esimese
lapse koolimajja selle lapse esimesel
koolipäeval.
Kujutage endale ette, kuidas üks
endine talupidaja, kes praegu häda­vaevu
liigub kepi najal, elab oma vai­musilmadel
ees uuesti läbi, kuidas ta
omas noores põlves nagu mängides
tud. Kõik on kutsutud, et tulla
vaatama last sõimes. Koduteel?
)a me loodame nii, ja hüüd meie
lõpuks teame, kus kodu on. Char­les
Williams kirjeldab ühes oma
raamatus meile Kristuse sündi,
kus peale karjaste ja hommiku­maa
tarkade tuleb ka Aadam.
Seesama Aadam, kes Paradiisist
välja visati. William laseb Joose­pil
öelda Aadamale„Isa Aadam,
tule siia, siin on sinu poeg, siin on
Inimese Poeg. Täna kõik algab
uuesti*^
Beal, kus Jumal oli kodutu Ja
neil ei olnud aset majas", seal on
kõik inimesed kodus.
Jõulud on meilegi kojukutse?
«Tule, tule rabelevast ja vaeva­tud
maailmast oma Issanda ja
Õnnistegija juurde. Sest vaata, ka
3inule on täiia sündinud Taaveti
lissnas Issand Kristus". Amen
Tee orust välja ei ole saladus. Küll võttis vankrist oma selga kuuepuu-aga
on võimalik, et oru mõtted on dase rukkikoti ja viis selle mööda
nagu päitsed meie peas ja hoiavad veskitreppi üles ning kallas terad
meid orus kinni. Meil tuleb, minna veskikolusse.
mööda-mäe külge ülespoole, mäe Mõtelge vanale sportlasele, kes
tipu suunas. Kui me seda teeme, me tunneb erutust, kui ta meenutab kui-märkame,
et mitmed asjad näivad siit das ta noore mehena tuli esikohale •
hoopis teisiti, kui oru põhjast. Meie jooksurajal või kettaheites või oda-vaateväli
on palju avaram. Hoopis viskes.
teine tunne tuleb üle meie ihuliikme- Sellised on inimlaste jõureservid.
te ja teistmoodi mõtted hakkavad Kes neid on kasutanud, see tunneb
liikuma meie peas. tagavara-aitade tähtsust ja ulatust.
Selle imeväärse muudatuse avali- Vanem põlv on rohkem teadlik
kustuleku suurareeniks aja ja ruumi ressurside ja tagavarade vajadusest,
hästi-õnnestunud kombinatsioonis sest elu on karmin ja halastamatum
on ilmuvus, mida nimetatakse jõulu- vanade vastu,
deks. Jõulude mõiste defineerimine Vabas maailmas eluneva ieesti
oleks ilmaaegne vaev. Keegi ei hakka ühiskonna monoliitsus on aastaküm-defineerima
Taevaisa päikest, mis nete jooksul kahanenud ja'võib kaha-paistab
õigete ja õelate üle. Jõulude neda veelgi. Mitmesuguseid jõutaga-äramärkimiseks
ei ole vaja mingeid varasid on tarvis nende ohtude vastu,
piirikivisid ega teetulpasid. Aga kui mis tulenevad monoliitsuse kahane-on
tarvis asja seletada mõnele võhi- misest.
võõrale, siis ma nimetaksin jõulu- Esto'84 on seljataga. Sellest on
kuuske, jõulukellade helinat ja jõu- palju kirjutatud. Jõulud on niisugu-lutoite.
Esimene on silmadele, teine ne aeg, mil meie kokkukuuluvuse
kõrvadele ja kolmas patuse inimese tunne ön kõrgpunktis. Millest see
suulaele. tuleb, ma ei tea selgesti, aga ma
Jõulude erimõju meie ühiskonnas arvan^ et see võib tulla sellest, et
on sügav ja mitmekülgne. Hoidudes jõulus noored ja vanad istuvad ühes-rohketest
näidetest, olgu ainult nime- koos ühise söögilaua ääres. (Muudel
tatud, et jõulu ajal eesti pagulaspere- kokkutulekutel on tihti eraldi söögi-konnas
vanemad, lapsed ja lapselap- lauad). See ligidus annab vanematelq
sed istuvad üheskoos ühes ja samas tunde, et nende elu pole tühja jooks-söögilaüas
ja räägivad eesti keelt. Ma nud. See vanemate elukordamineku-olen
seda näinud oma silmadega ja tunrite omaltpoolt mõjub noortele po-kuulnud
oma kõrvadega niimitu kor- sitiivselt. Igal juhul on see huvitav
da, nõnda et kui asi peaks minema küsimus — võibolla mõni professor
protsessi alla, mind võib anda koh- uurib välja õige põhjuse. Jõuluaegne
tusse tunnistajaks. Teise mõtte- kokkukuuluvuse kõrgseis on sobiv
maailma astumine on suur elutarkus, aeg tähtsate asjade arutamiseks.
On olnud päevi, mil me oleme loo- Kui me kõrge kokkukuuluvuse
nud oma elutegevusega rohkem hin- ajal teeme otsuseid, siis need otsu-gejõudu,
kui me ära tarvitasime. See sed on targemad ja paremad kui tühja
jõud on alles meie elu-reservis. Kus- tülitsemise ajal tehtud otsused. Kui
kii on meie hingejõu tagavara-ait. tulevad segaduse ajad, siis ekslikud
Kui me kas või käsikaudu kobades
saame oma sõrmed panna selle aida- (Järg Ihk. 5j