1981-12-17-01 |
Previous | 1 of 14 | Next |
|
small (250x250 max)
medium (500x500 max)
Large
Extra Large
large ( > 500x500)
Full Resolution
|
This page
All
|
OJ4
Mant
0
1 ^
1
-,1
mk
S 1
mm
^1
W4
päi
MM
4.
- , il
4! . tr»-
6)
4<
1/ r *t
r1
4\ ->
Secosüd Clasp Mail liegistratlon No. im.
Nr. 48 (1659) 1981 NEUAPÄEVÄL, 17. D E T S E M B R I L - THURSDAY, D E C E M B E R 17 XXXII ftastakttik
V
V
1^. - ii
6:
4--1
la seal paij
väljal õitsis pidamas
öösi oma karja juures.
Ja Issanda ingel astus nende
ette ja Issanda auhiilgus
Ja ingel üi
kartke! Sest vaata ma kuulutan
teile suurt rõõmu, mis
saab osaks 1<
sest teile oi^
Taaveti linnas .Õnnistegija,
Kristus." ' ••
Põhjamaine
jälle ka tnud.piihtvalge
vaikne laseb jõulukellade heli-
. Taas me kuuleme sõnumit,
mida kuulutas Jumala ingel
karjastele Betlema väljadel,
ja sõimes naeratab meie hinge-on
algamas
mem aastaaeg. Sõnai
„lumi" nagu oma loomupärasu-ses
sisaldavad endas arusaamist
külmast jäikusest. Inimese keha
väriseb isegi selle peale mõeldes.
Kuid vaatamata välisele
, mis tavaliselt võimut-junud
elama, külm ei
ainjavalitseja jõulude ajal. Kuigi
maas on lumi ja kraadiklaas
näitab külma kraade, jõulude
ajalkuidagi see külm ei ulatu
mitte inimese sisemusse, Inimene
ei pane pahaks seda külma,
või see külm ei ulatu nii kauge-
, et ta oleks suuteline teda
nad kaotavad oma karguse. Ja
see tõde, ma tunnen, ei eksisteeri
mitte ainult jõukikaarti-del,
•see,; eksisteerib' ka; tegelikkuses.
Inimese hing, ttmdes seda
soojust, mida sisaldab jõulu-kuiulutus,
mida sisaldab Betlema
laut ja sõimes puhkav lapsuke,
muutub ise kuidagi soojaks
a ei pane tähelegi külma mis
võimutseb väljaspool. Hingesoojus
on tugevam tol momen-il
kui on seda talvine ilmastiku
ja inimene ei karda
Soojus on saanud
külma üle.
Betlema väijadel, ei: oie sää-
%wiri^-M!ms^ millega; meie-oleme;
junud talvel; aga ööd on ka
seal jahedad ja karjased, kes
õitsis oma karja valvasid, olid
kaetud arvatavasti lambavillas-te
vammustega. Poolunes olid
nad ennast mässinud nahkadesse,
ja vaikselt tukkus igaüks
omaette.
. Siis lõid helendama taevad,
Unest üles ärgates nad jahmu-sid.
Ununes ebampav öö jahedus
ja, nagu ütleb Pühakiri,
nemad kartsid üliväga".
:s kartsid karjused? Mil-oli
hirm nende esimene
reaktsioon? Milleks kartsid
st, sest koos ingli
;as kogu' taevalaotus ?
Ka Vanas Testamendis me
näeme seda kartust. Me näeme
seda kartust meeleheitlikes momentides
kui inimene tahab endale
osta südamerahu valeju-mälates,
nagu oli seda Moosese
ajal kuldvasika ehitamine. Me
näeme seda kartust kui kirjeldatakse
hoiatusena Soodomi
ja Komorra hävingut. Me
näeme seda kartust kui külma
niiti, mis jookseb läbi terve Vana
Testamendi — ja seesama
kartus kehastub ka karjastes
kui oli alles rajamisel Uus Testament.
„Vaata, ma
Huvitav on tähele panna jõu-me
saame oma
vatelt, jõulu eel. Paljud neist
maastikku, lume, härmatise ja
Jääpurikatega. Põhiliselt on jü
see motiiv endast külma õhkav.
Kuid need jõulukaartid mis kujutavad
endas talvemaastikku.
Jagunevad kahte ossa. Ühed on
ainult talyemaastik, kus võimutsevad
külmad sinised ja ro-jä^
neid värve
inimene tunneb
kunstnik on tahtnud
seal väljendada. Kuid teine
ük neid talvemotiividega jõu-arte
on osalt ka usulisi- sisuga.
On talvine .maastik-okaspuud
kaetud lumega, jää ja
härmatis nagu eelmistelgi, kuld
seal on midagi veel, seal iiõõgab
kusagilt soojust. Kunstnik on
sinna kas
või sõime, usulise
motiivina. Ja see muudab terve
i tunde' ja ^ ilme.
, võtab võimuse
j muutu,
ise ei
lõuluvärvidega
mitte valgust;
Esmalt nad jahmatasid erakordse
nähtuse ees. Säärane
valgus öösel! Me saame sellest
aru, sest inimene jahmatab äkiliste
muudatuste üle oma ümbruses.
Kuid, kas ütles ingel need
sõnad „Ärge kartkeainult
karjaste jahmatuse üle? Vaevalt.
See hirm ja kartus, mis
valdas karjaseid oli suurem ja
sügavam kui ainult hetkeline
värin nende kehades. See oli
ine, sügavam kartus mida
nägi inimese südames —r
kartus mis on inimese põhilisem
vaenlane —- kartus mida
tunneb inimene kui ta vaatab
läbi surmas,! ja näeb seal Igavik-kji
aga igavikku mis on tühi ja
ptoe ja kurja kuulutav. Sest
tühjus ja pimedus tähendab
lõppu, elu lõppu, ultimaatšet
l^ppu. See on külm ja kainestav
??ägemus — piiritult külmem
kui on seda põhjamaine talve
pakane. See kangestab inimesel,
JMitte ainult ihu, vaid ka hinge.
See asetab jäise käe inimese südamele.
Lõpp, elu lõpp, ulti-iwaatne
lõpp! See oli see hirm
iwis tol momendil kangestas
karjastel ihu ja hinge. See oli
see ..hirm mille vaigistamiseks
ingel ütles: ,,Ärge kartke!"
Seda kartust on inimene
vaistlikult tundnud juba sellest
ajast peale kui ta võttis kätte
kjvist nuia ja sammus läbi kivi-ajastu
piiritute metsade, sest
oli näinud surma kuid kauge-siiurt
rõõmu..." xitleb
karjastele. Mendele sõnadele on
rajatud Uus Testament. Need
sõnad on vastandiks kartuse
külmale käele inimese südamel,
nii nagu oli see võibolla karjaste
südamel kui nad oma silmade
ees küll nägid suurt välgust,
kuid selle taga igavikku kui lõputut
pimedust.
Kui ka sinna igaviku pimedusse
süütavad ingli sõnad samasuguse
Jumala valguse nagu
lasus see tol momendil taevalaotuses
karjaste ees. Selle arü-kaama
paneb kokkuvõtlikult
sõnadesse evangelist Johannes
oma esimestes sõnades. Ta kirjutab:
„AIgüses oli Sõna, ja Sõr
na oli Jumala juures, ja Sõna
oli Jumal." Sün me näeme et
Sõna oli Jumala juures, ja sellega
varjatud inimese silmade
eest. Ja edasi kirjutab Johannes:
,,Tema oli elu, ja elu oli
inimeste valgus, ja valgus paistab
pimeduses..." Siin räägib
evangelist Johannes Jõululapsest
ja jõuluvalgusest, mis paistab
inimesele pimedusiest. Ja see
valgus on elu — mitte maine,
vaid elu igavikus. Ja kui jõudis
aeg kätte, mil meile nii tuttavad
karjased olid õitsis oma karjade
juures, siis „Sõna sai lihaks
ja elas meie seas" lõpetab Johannes
selle mõtte.
Jumala Sõna — Jumala tahtmine
— sai lihaks Jõululapsu-keses
Jeesuses Kristuses Betlema
sõimes. Sealt kiirgab meile
kõikidele elutõotav valgus. Ja
sellega kaob inimese hingest
hirm — see külm jäine käsi inimese
südamel. See ^ a b kui
külm härmatis soojade päikesekiirte
le pühitseme Jõululapse sündi
Ühegi inimese sünnipäeva ei
ole pühitsetud nii pikalt läbi
aegade ja ajaloo. Ligemale 200Ö
aastat on seda sündmust ikka ja
jälle igal aastal uuesti hingeli-selt
läbi elatud. Selle sündmusega
on liitunud nii mõndagi väliste
kommete näol, kuid selle
püha tõeline südamik ilmneb
kõiges oma sügavuses Jõulu õh*^
tui ja Jõulu Pühal. Ja me näeme
seal rohkemat kui ainult ühe
väeti lapsukese naeratust. See
naeratus mida me tajume, ja
see valgus mida me näeme oh
ainult esimesed tuksatused mida
meie hing tunneb. Kui m«i
vaatame hingesilmaga sügavalt
jõuluvalgust, siis näeme seal
palju rohkemat, palju jõulisemat
kui seda mida saab väljendada
lapsukese naeratus. Kuid
see naeratus oli ja ön seemneks
sellele mis järgnes.
See Jõululapse naeratus annab
meile uue hingeelulise filosoofia
. . .
see naeratus võidab tormi ja
vžiigistab selle .
— see naeratus teeb terveks haiged
ja äratab üles need kes on
surnud...
— see naeratus jätab võimetuks
variseeride vaidlused ja lükkab
ümber hirmule rajatud seadused
ja õpetused vanast ajast...
— see naeratus nluudab risti
kui võUapuu, igavese elu sümboliks..
.
— see naeratus veeretab hauakivi
haualt... ja suundub ajalukku
ja muudab inimeste südamed
kartusest julgeks ja kliimast
soojaks.
— see naeratus suundub ka iga-vikkuj
^ kus ta ülestõusnud
Kristuses laotab Jumala lubaduse,
kartuse ja teadmatuse
mässavatele voogudele.
Selle naeratuse leidsid karjused
kui nad jõudsid sõime ette.
Ja nad ei kartnud enam. Siis
said nad aru mida tähendasid
ingli sõnad: „ Sest vaata ma
kuulutan teile kuürt rõõmu..."
— kõigele rahvale, mitte ainult
neile kes elavad seal kuhu paistis
iiigli valgus tol ööl, vaid ka
sinna kus katab lumi jõulude
ajal maad.. .ja lumi ja jää kaotavad
seal oma külma vpilmuse.
ÕPETAJA ÜDO PETERSOO
ae
on avatud jõi
. kl. 9 hom. —• k l j l p.l.
„MEIE ELU" toimetus ja talitus
on suletud reedel, 25. dets. k
Object Description
| Rating | |
| Title | Meie Elu = Our life, December 17, 1981 |
| Language | es |
| Subject | Estonian Canadians -- Newspapers |
| Publisher | Eesti Kirjastus Kanadas |
| Date | 1981-12-17 |
| Type | text |
| Format | application/pdf |
| Rights | Licenced under section 77(1) of the Copyright Act. For detailed information visit: http://www.connectingcanadians.org/en/content/copyright |
| Identifier | Meie E811217 |
Description
| Title | 1981-12-17-01 |
| Rights | Licenced under section 77(1) of the Copyright Act. For detailed information visit: http://www.connectingcanadians.org/en/content/copyright |
| OCR text | OJ4 Mant 0 1 ^ 1 -,1 mk S 1 mm ^1 W4 päi MM 4. - , il 4! . tr»- 6) 4< 1/ r *t r1 4\ -> Secosüd Clasp Mail liegistratlon No. im. Nr. 48 (1659) 1981 NEUAPÄEVÄL, 17. D E T S E M B R I L - THURSDAY, D E C E M B E R 17 XXXII ftastakttik V V 1^. - ii 6: 4--1 la seal paij väljal õitsis pidamas öösi oma karja juures. Ja Issanda ingel astus nende ette ja Issanda auhiilgus Ja ingel üi kartke! Sest vaata ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks 1< sest teile oi^ Taaveti linnas .Õnnistegija, Kristus." ' •• Põhjamaine jälle ka tnud.piihtvalge vaikne laseb jõulukellade heli- . Taas me kuuleme sõnumit, mida kuulutas Jumala ingel karjastele Betlema väljadel, ja sõimes naeratab meie hinge-on algamas mem aastaaeg. Sõnai „lumi" nagu oma loomupärasu-ses sisaldavad endas arusaamist külmast jäikusest. Inimese keha väriseb isegi selle peale mõeldes. Kuid vaatamata välisele , mis tavaliselt võimut-junud elama, külm ei ainjavalitseja jõulude ajal. Kuigi maas on lumi ja kraadiklaas näitab külma kraade, jõulude ajalkuidagi see külm ei ulatu mitte inimese sisemusse, Inimene ei pane pahaks seda külma, või see külm ei ulatu nii kauge- , et ta oleks suuteline teda nad kaotavad oma karguse. Ja see tõde, ma tunnen, ei eksisteeri mitte ainult jõukikaarti-del, •see,; eksisteerib' ka; tegelikkuses. Inimese hing, ttmdes seda soojust, mida sisaldab jõulu-kuiulutus, mida sisaldab Betlema laut ja sõimes puhkav lapsuke, muutub ise kuidagi soojaks a ei pane tähelegi külma mis võimutseb väljaspool. Hingesoojus on tugevam tol momen-il kui on seda talvine ilmastiku ja inimene ei karda Soojus on saanud külma üle. Betlema väijadel, ei: oie sää- %wiri^-M!ms^ millega; meie-oleme; junud talvel; aga ööd on ka seal jahedad ja karjased, kes õitsis oma karja valvasid, olid kaetud arvatavasti lambavillas-te vammustega. Poolunes olid nad ennast mässinud nahkadesse, ja vaikselt tukkus igaüks omaette. . Siis lõid helendama taevad, Unest üles ärgates nad jahmu-sid. Ununes ebampav öö jahedus ja, nagu ütleb Pühakiri, nemad kartsid üliväga". :s kartsid karjused? Mil-oli hirm nende esimene reaktsioon? Milleks kartsid st, sest koos ingli ;as kogu' taevalaotus ? Ka Vanas Testamendis me näeme seda kartust. Me näeme seda kartust meeleheitlikes momentides kui inimene tahab endale osta südamerahu valeju-mälates, nagu oli seda Moosese ajal kuldvasika ehitamine. Me näeme seda kartust kui kirjeldatakse hoiatusena Soodomi ja Komorra hävingut. Me näeme seda kartust kui külma niiti, mis jookseb läbi terve Vana Testamendi — ja seesama kartus kehastub ka karjastes kui oli alles rajamisel Uus Testament. „Vaata, ma Huvitav on tähele panna jõu-me saame oma vatelt, jõulu eel. Paljud neist maastikku, lume, härmatise ja Jääpurikatega. Põhiliselt on jü see motiiv endast külma õhkav. Kuid need jõulukaartid mis kujutavad endas talvemaastikku. Jagunevad kahte ossa. Ühed on ainult talyemaastik, kus võimutsevad külmad sinised ja ro-jä^ neid värve inimene tunneb kunstnik on tahtnud seal väljendada. Kuid teine ük neid talvemotiividega jõu-arte on osalt ka usulisi- sisuga. On talvine .maastik-okaspuud kaetud lumega, jää ja härmatis nagu eelmistelgi, kuld seal on midagi veel, seal iiõõgab kusagilt soojust. Kunstnik on sinna kas või sõime, usulise motiivina. Ja see muudab terve i tunde' ja ^ ilme. , võtab võimuse j muutu, ise ei lõuluvärvidega mitte valgust; Esmalt nad jahmatasid erakordse nähtuse ees. Säärane valgus öösel! Me saame sellest aru, sest inimene jahmatab äkiliste muudatuste üle oma ümbruses. Kuid, kas ütles ingel need sõnad „Ärge kartkeainult karjaste jahmatuse üle? Vaevalt. See hirm ja kartus, mis valdas karjaseid oli suurem ja sügavam kui ainult hetkeline värin nende kehades. See oli ine, sügavam kartus mida nägi inimese südames —r kartus mis on inimese põhilisem vaenlane —- kartus mida tunneb inimene kui ta vaatab läbi surmas,! ja näeb seal Igavik-kji aga igavikku mis on tühi ja ptoe ja kurja kuulutav. Sest tühjus ja pimedus tähendab lõppu, elu lõppu, ultimaatšet l^ppu. See on külm ja kainestav ??ägemus — piiritult külmem kui on seda põhjamaine talve pakane. See kangestab inimesel, JMitte ainult ihu, vaid ka hinge. See asetab jäise käe inimese südamele. Lõpp, elu lõpp, ulti-iwaatne lõpp! See oli see hirm iwis tol momendil kangestas karjastel ihu ja hinge. See oli see ..hirm mille vaigistamiseks ingel ütles: ,,Ärge kartke!" Seda kartust on inimene vaistlikult tundnud juba sellest ajast peale kui ta võttis kätte kjvist nuia ja sammus läbi kivi-ajastu piiritute metsade, sest oli näinud surma kuid kauge-siiurt rõõmu..." xitleb karjastele. Mendele sõnadele on rajatud Uus Testament. Need sõnad on vastandiks kartuse külmale käele inimese südamel, nii nagu oli see võibolla karjaste südamel kui nad oma silmade ees küll nägid suurt välgust, kuid selle taga igavikku kui lõputut pimedust. Kui ka sinna igaviku pimedusse süütavad ingli sõnad samasuguse Jumala valguse nagu lasus see tol momendil taevalaotuses karjaste ees. Selle arü-kaama paneb kokkuvõtlikult sõnadesse evangelist Johannes oma esimestes sõnades. Ta kirjutab: „AIgüses oli Sõna, ja Sõr na oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal." Sün me näeme et Sõna oli Jumala juures, ja sellega varjatud inimese silmade eest. Ja edasi kirjutab Johannes: ,,Tema oli elu, ja elu oli inimeste valgus, ja valgus paistab pimeduses..." Siin räägib evangelist Johannes Jõululapsest ja jõuluvalgusest, mis paistab inimesele pimedusiest. Ja see valgus on elu — mitte maine, vaid elu igavikus. Ja kui jõudis aeg kätte, mil meile nii tuttavad karjased olid õitsis oma karjade juures, siis „Sõna sai lihaks ja elas meie seas" lõpetab Johannes selle mõtte. Jumala Sõna — Jumala tahtmine — sai lihaks Jõululapsu-keses Jeesuses Kristuses Betlema sõimes. Sealt kiirgab meile kõikidele elutõotav valgus. Ja sellega kaob inimese hingest hirm — see külm jäine käsi inimese südamel. See ^ a b kui külm härmatis soojade päikesekiirte le pühitseme Jõululapse sündi Ühegi inimese sünnipäeva ei ole pühitsetud nii pikalt läbi aegade ja ajaloo. Ligemale 200Ö aastat on seda sündmust ikka ja jälle igal aastal uuesti hingeli-selt läbi elatud. Selle sündmusega on liitunud nii mõndagi väliste kommete näol, kuid selle püha tõeline südamik ilmneb kõiges oma sügavuses Jõulu õh*^ tui ja Jõulu Pühal. Ja me näeme seal rohkemat kui ainult ühe väeti lapsukese naeratust. See naeratus mida me tajume, ja see valgus mida me näeme oh ainult esimesed tuksatused mida meie hing tunneb. Kui m«i vaatame hingesilmaga sügavalt jõuluvalgust, siis näeme seal palju rohkemat, palju jõulisemat kui seda mida saab väljendada lapsukese naeratus. Kuid see naeratus oli ja ön seemneks sellele mis järgnes. See Jõululapse naeratus annab meile uue hingeelulise filosoofia . . . see naeratus võidab tormi ja vžiigistab selle . — see naeratus teeb terveks haiged ja äratab üles need kes on surnud... — see naeratus jätab võimetuks variseeride vaidlused ja lükkab ümber hirmule rajatud seadused ja õpetused vanast ajast... — see naeratus nluudab risti kui võUapuu, igavese elu sümboliks.. . — see naeratus veeretab hauakivi haualt... ja suundub ajalukku ja muudab inimeste südamed kartusest julgeks ja kliimast soojaks. — see naeratus suundub ka iga-vikkuj ^ kus ta ülestõusnud Kristuses laotab Jumala lubaduse, kartuse ja teadmatuse mässavatele voogudele. Selle naeratuse leidsid karjused kui nad jõudsid sõime ette. Ja nad ei kartnud enam. Siis said nad aru mida tähendasid ingli sõnad: „ Sest vaata ma kuulutan teile kuürt rõõmu..." — kõigele rahvale, mitte ainult neile kes elavad seal kuhu paistis iiigli valgus tol ööl, vaid ka sinna kus katab lumi jõulude ajal maad.. .ja lumi ja jää kaotavad seal oma külma vpilmuse. ÕPETAJA ÜDO PETERSOO ae on avatud jõi . kl. 9 hom. —• k l j l p.l. „MEIE ELU" toimetus ja talitus on suletud reedel, 25. dets. k |
Tags
Comments
Post a Comment for 1981-12-17-01
