Meie Elu = Our life, December 22, 1983

              o f
7^
STE AJÄtEHT R
Secoiid Class Mail Registr^tion No. 1354.
Nr. 51 (1764) 1983 NELJAPÄEVAL, 22. DETSEMBRIL -
Sest Jumala õedsakstegev
arm on ilmunud kõigile ini­mestele
ja kasvatab meid, et
me
hülgaksime jumalakart-matu
elu ja maailma himud
r ning elaksime mõistlikult ja
õieti ja jumalakartlikult prae­gusel
maailmaajastul ooda­tes
õndsa lootuse täitmist ja
suure Jumala ning meie Õn­nistegija
Jeesuse Kristuse au-
Ihiilguse ilmumist, kes ise­enese
andis meie eest, et
meid lunastada kõigest pa­tust
ja puhastada enesele pä­risrahvaks,
kes agar on tege-
Ma häid tegusid.
:. Tiitus.2,ll-M, ^'
Peale kiirete ettevalmistuspäe-vade
on tulnud püha Jõuluõhtu.
Inimesed ootavad ja loodavad
palju jõuludest. Ka meie igatse­me,
et sellel päeval Jõululaps
Kristus meie ette tuleb, et Tema
meie koormasid, meie kurbusi
meil kanda aitaks. Meie tahaksi­me,
et neil Jõuludel ka meije ju­malariigi
saladused natuke sel­gemaks
saaksr Meie ptsimejf^^j
ludast oma elule üht keskpunkt
üht kindlat alust, mille ^eale
saaks oma elud rajada.
Nii meie ootused ja lootused on
spuredrMeie ei tea aga, kust pea­le
alata, et need lootused meile
täituksid. Me oleme proovinud
palvetada, vaikselt oma Piiblit lu­genud,
mõtelnud. Varsti on aga
tuntud linna müra, meie igapäe­vase
elu nõifded ja kohustused
meid seganud. Pealegi bn igal ini­mesel
ka vaike kahtlus südames,
et ega midagi ei muutu nagunii ei
meie endi elus ega suures maail­mas.
Võib-olla me tunneme natu­kene
rahu jõulupühadel, aga see
on kõik mööduv ühes pühadega.
Nii paistab sageli meile see meie
igapäevane elu.
Siiski juhtus aga midagi tohutu
suure tähtsusega esimesel jõulu­pühal:
Jumal tuli oma Pojas meie
maailma. Meie maailma nägu ta
on, täis kannatust, valu, kurjust.
Jumala Poeg ei jäänud nendest
puudutamata, vaid pidi neid kan­natama
nagu iga inimene. „Juma-la
õndsakstegev arm ilmus aga
inimestele. Jumala Sõna sai li­haks"
— see on jõulurõõmu alus,
et kui aeg täis sai Jumal oina
lubaduse inimkonnale täitis ja tu­li
oma Pojas meie maailma, meid
lunastama, meid patust päästma.
Jumala, oma Isa, tahte järele ole­ma,
et meile eekujuks olla.
Jõuluööl ilmusid inglid karjas­tele
Petlemma ligiduses, teatades
iseile, et „teile on täna sündinud
jõuluvana ei saavat enam Põhjana­bal
rahu,kus nüüd õliavastajade heli­kopterid
mürisevad. Ta on kolinlid
Toronto külje all asuvasse vabaõhu­muuseumi
„Pioneer¥illage", kus 19.
novembrist kuni 31. detsembrini se-gaipatult
töötab oma töökojas.
Sealt tuli etnilistele ajalehtedele
küllakutse, et tulge vaatama,kmdas
pieie rahu- ja rõõmupühi vastu võta­me.
Saabudes tervitas meid külm
tuul, mida aga leevendas soe tuba ja
küdev ahi. Pioneeride külas on 43
vaatamisväär^ejt ehitust.
MALFWA^HOUSE
See kahekordne valge, ilusate ni­kerdustega
maja pärineb 1849/aas-tast,
mil ta oli olnud Toronto-King-stoni
vaheliste reisijate tähtis keskus.
Ajaloolistes riietes näitsikud servee­risid
meile, leel konksu otsas rippu­vast
pajast kuuma õunamahla ja sa­mas
küpsetatud piparkoogimaitselist
täistera nisuleiba, mis sisaldas kui­vatatud
puuvilju. Ruum oli dekoree­ritud
roheliste elupuu-vanikutega,
mis lõhnasid meeldivalt. Keldrikor-rai
on moodne alkoholiloaga söökla,
äsja ahjust tulnud leiva­pätsid,
mida igaük;s ise laual lõikas.
(Kes soovis selles kohas õhtust süüa,
peab üks päev varem ette helistama
tel. 661-6654}.
Siis istusime kahehobuse
kisse, igas umbes 15-^0 inimest.
Meie juhiks oli teadustaja Frances
Castle (Superintendent of Interpre-ters)
ja huvitav päevakava algas.
Õhus liugles lumehelbeid ja hobukul-juste
rütmiline kõlin lisas romaBti-
•kat. :
JÕULUVANA JUURES
Muhe jõulumees istub oma laua
taga, pikk lasterida ootamas, et oma
nime jõuluvana raamatusse kl^'
Ega gse nime kirjutami-
(Järgneb Ihk. 3).
Taaveti linnas Õnnistegija, kes
on Issand Kristus". Vaevalt olid
inglid taevavõlvilt kadunud, kui
karjased juba omavahel otsusta­sid
minna seda imet vaatama.
Karjased olid Jeesuslapsele li°
gidal, mitte ainult ajas, vaid ka
kilomeetrites. Ja nii seisavad nad
varsti sõime ees. Ka meil tuleb
mõttes reis sõime juurde ette võt»
ta, et koos karjastega Jõululapse
ees kummardada. Võtame ka
meie reisi ette Petlemma, et ko­hata
usus Kristusega, et kokku
saada „Jumala õndsakstegeva ar­muga,
mis kasvataks meid, et me
hülgaksime jumalakartmatu elu
ning elaksime mõistlikult ja öietr
ja jumalakartlikult praegusel
maailmaajastul."
Lähme mõttes karjastega kaa­sa.
Me jõuame karjamaalt Pet­lemma.
Imelik, kui vaikne siiis
on, Kus on kõik inimesed, kes
oleks pidanud siin olema Kristust
tervitamas?
Peale karjaste aga ei ole keda­gi.
Me jõuame laudani. Üks naine
kummardab lapse üle sõimes. On
^ e tõesti Jumal, ammu lubatud
Lunastaja sõimes seal ihaaš? Kar­jased
nägid Temas Lunastajat ja
mig loeme, et nad läksid suure
rõõmuga Jumalat kiites tagasi
onia karjade juurde. Hiljem tulid
veel targad hommikumaalt ja ka
nemad tundsid ära lapses Kunin­gate
Kuninga. Me võime kindlad
olla, et nad ei eksinud, seda tõen-dab
meile juba kahetuhandeaas-tane
kirikuajalugu. Üle selle lap^^
se sõime võime me kuldsete tälu^
tedega kirjutada esimese os^
oma tekstist: „Siin on Jumala
õndsakstegev arm ilmunud kõigi-le
ininiestele:"
Paljud inimesed võtavad ette
tee sõime juurde edasi-tagasi-pi-letiga.
Me lähme^kui me kannata­me
lootusega, et ta seda kergen­dab.
Kui me aga raskustest üle
oleme, kui pühad mööda on, kaob
ka meie huvi ja me pöördume ta­gasi
oma igapäevasesse ellu.
Meil on sageli liiga vähe usku, et
Kristusega koos oma eluteed
rännata ja nii me tuleme jälle ta­gasi.
Kui me Kristuses oma elud©
Kuningat ära ei tunne, kui m®
lähme ainult pühadel imetlema,
siis oleme meie ise kaotajad. Siis
ei muutu midagi meie eludes,
meil jääb endiselt edasi tühi jsi
rahutu süda.
Petlema teed tuleb meil käia
alandliku ja armastava südame­ga.
Sama alandliku südamega
nagu meie Õnnistegija käis Kol­gata
teed meie eest. „Kes iseene­se
andis meie eest, et meid lu­nastada
kõigest ülekohtust ja pu­hastada
enesele pärisrahvaks,
need kes agarad on headele te­gudele."
Kui me jõuame lapse juurd^^
sõimes, siis peame meeles, etTe-f
nia on meie Kuningas ja et Tem-^^^
on kõige parem kaaslane, kelleg
rännata mitte ainult eluteel, vaidD^f
Ka läbi surmavarjuoru. Sest-Te-^>^
tee viib meid meie Isa igS"^^^
Vesse rahuriiki. Ho''
Tulles täna palves jõululaps^/f^
hurde, jääme Tema juurde p ä e « ^
vast-päeva, et tema meid kasv"^
*aks õrna riigi väärilisteks ela
sikkudeks.
Amen.
ANDRESTAUL
use
0 <D (D
Need jõuluküünlad leegitsevad sala
meil' vanadusse vastu lapsepõlvest
kui lülid nieelest haihtund hardast palvest
need jõuluküünlad — mälestuse jalad.
Kuis võlus südant nende mahe tuli
ja põlend kuuseokste, vaha lõhni
Kuis on küll mälestus sest kõigest kõhn,
kui valland hinge vanaduse talil
Mis rõõmsad jäljed piirasid küll maja
ja sõtkusid noid hangi tare tagal
Kuis imelikult kostis metsast kaja
ning seisis süda ooten hell ja vaga,
kui isa tu/h seljan jõulukuusk!
Sai aetud üle hange nagu puusk
ja hõiskega tood jõulujalad sisse. j
Kes eales mälestus \/õib kustu sesse! \
Kuusk külm ja lumine, mis seisnud
kui üksik kuhi keset raiesmikku,
nüüd küünla säran seisab kõrval lau f
kesk tuba sooja, valget, pidulikku.
Vaat, longub, liigub yäliksukse link
ja astub sisse valge jõuluvana,
ke^ laseb laulda, küsib„jõulusana",
ja igaühte ootab paras kink.
Kuis on nii hell ja valge ümberringi,
et vägisi su silmi kogub vesi,
sa jätad kuuse alla oma kingi
ja pühid silmad peoga saiakesi,
ning armastusest peidad ema sülle
siis oma õnneliku lapsepää.
Paar õrna sõna ema ütleb sulle,
siis on kõik kerge, kaunis, armas, hää.
Need on need leegitsevad jõulutuled,
mis paistvad vastu läbi raske aja; .
see on see nooruspäevi jõulukaja,
mis kuuled siis, kui oma silmad suled.
, Kuis on need tuled tuhmund, kajad läind!
Neid nagu muinasjuttu aimad vaevu.
Kuis oled hädade sa heidet kaevu, '
kuis oled võõrana sa võõrsil käind!
Kuusk külm ja lumine, mu sõber talvest
ja noorusmaal^, su juurde viib veel rada,
sind tahan jõulusärän tervitada!
Too rõõmu südamesse valgussalvest,
kesk südatalve loida pimedasse
ja tõota, et valgus tuleb jälle,
ja sulab valla vägivalla kaas
ning leinapenid hõigatakse usse.
(Katkend H. Visnapuu „ Saatana varjust")
„MEIE ELU"
talitus on suletud jõululaupäevi
24. dets. 1983.
„MEIE ELU" talitus on avatud
esmaspäeval, 26. dets.
Ikell 10 k — 2 p.l.