Meie Elu = Our life, October 25, 1984

              J-
... J
„Mele Elu" nr;43 19841 „Meie Elu" nr. 4S} (1808) IBM MSLJÄFÄEm, 28. OKTOOBRIl
362 Danförth Ave.,
Toronto, Ont. M4K 1M8
Tel. (416) 466.1951
466-1502
ikmiKÜS VALIKUS
lks ja tähtpäevadeks,
eesemeid —
RAAMIKA-, NAHA ja
SEalal.
i; ja inglise keelt.
Dr-5 p.m,, laup. 8.3Q-3 p.m.
laupäeval suletud.
i u i u M i i W i i i — ii — iiinTmT^—rrr-mnimiiiiirBii;^)
1
bre'i
laidnoori meiailus eniakeel'mida
[ivaga toonitati Lakewoodi ja Balti-pre
eestlaste poolt.
ENDUS
una „Kevade" pn 8-sas pildis,
oli peagu iga pildi järel lava-letus.
Imestava paneva kiirusega
id kõik Paunvere poisid ja tüdru-proua
Komiga eesotsas selle töö
. Igaüks teadis,kuhu ta oma pin-ja.
muud vajalikud asjad pan^bi et
a siis kiiruga hiljem iagasi-tuüa.
heste kulissidega loodi kenad ja
muliküd lavapildid, mis kõikpiid*
mistatudEndla Komi poolt, tema
meie lavastaja, etteütleja, kistüü-e
valmistaja, tehniline juht ja •
Idatud nõuandja kõigile. Ei ole
iime, kui tütarlapsed tagasisõidul
ua Komist puudust tundsid, kes
i alles esmaspäeval tagasi sõitma,
.aupäeva õhtune esinemineXake-odis
võeti vastu tänusõnade, lille-ja
heade soovidega Noorteteatri
aspidisteks esinemisteks Hiljem
alikus kohvilauas istudes, võttis
Inö meie Peeter Sõrra, tänades
|oUa Komit tehtud töö ja vaeva eest,
tlasi tänades ka meie vastuvõtjaid
kewoodis. Sõbralik koosviibimine
pes Richard Pulga sõnavõtuga ja
islauluga„Mu meelen kuldne Icp-kotus".
' ;
Metsade värviküllus palistas tee-rseid,
kui pühapäeva hommikul
Itimore poole sõitsime. Enamus
unvete noorust olid eelmisel ööl
kewoodi sõpradega kokkusaamist
ihitsenud ja nüüd said veel bussis
ar tundi magada. Neil jäi see loo­se
ilu nägemata, kuid selle eest oli
i nii hea . . . Bahimore Eesti Majas.,
tas juba perenaiste valmistatud
it ja peale sööki läks kiiruga lahti
Vä ülesseadmine. Kell 3 avanes ees-ie
Baltimore eestlastele, kus.;paun-li-
elased nende tähelepanu köitsid!
[ahe ja poole tunni jooksul. Siis lilled
tänusõnad, eriti meie noorte eesti
|eele oskusele jagati kiitust. Kuna
g oli juba kaugele jõudnud, siis
[iirustasime söögiga, mis jälle oli .
rveeritud tublide perenaiste poolt
alustasime Torontosse tagasisõitu
lühapäeva õhtul 6,30, et jõuda es-aspäeva
hommikuks koju, kus köi-i
l ootasid ees kas kool või töö. H i l -
m, kojusõidul, kui küsimusele^ kas
õik jäid rahule me väljasõiduga,
rvabussitäis vastas; „}ah,, tore o l ü ' ^
htus küsijagi sellega, sest tõesti oli .
Inud tore, ehkki küll vähe väsitav..
ororito eestlased võivad näha neid
redaid noori 4. novembril s.a. kell 3
.1. Eesti Maja laval,: kus toimub
kevade" kordusetendiis.
ELNA.LIpE
Tn. f>l
„OPEN HOUSE"
)ktoober 27. ja 28. kella 1 2 . 0 0 -
.Opp.l. Wäsaga Beachis — #66,
Uth tänav, lõunapool Mosley Ave.,
p4,900,00 privaat müük. Kivimaja/
3laanitu(j' ja ehitatud pensionärile. 2
nagamistuba, . elutuba, söögituba,
köök jae,.,päikese ruum" (40 ft. klaasi),
bnnituba,: hoiuruum, garaaž kahele
autole. Kõik ön talvekindel ja elektriga
köetav, Lisaks külalismaja ja tööriista­de
panipaik. Krunt 1Q5'x142', planee-
•itud, suured puud, väga privaat, puu-aed
5'6" kõrge. © $19,900.00 väärtu­sega
maatükk saadaval 11 T'x142' aia­ga
ümbritsetud.
Helista 1-416-233.8,883 ehk
r Wasaga Beach 1-705-429-5058.
, OCTOBER 25
DOBD
Lennart Meri
Näidatakse Lennard Meri videofilme
•r
Laupäeval, 27 oktoobril toimub
lauvitav Ingliskeelne sümpoosion
baiti folkloori alal. Seda korraldab
AABS (The Assoctation for the Ad-vancement
of Baltic Studies), tea­duslik
organisatsioon, kes tegeleb
baltiaineliste uurimistöödega.
Kõik on sümpoosionile teretulnud.
Eestlaste folkloori tutvustab dr
Felix Oinas (Indianapolis'est). Te- .
ma kõneleb (sesti vana usu põhi­küsimustest:
eiujõii^t, hingest, ni­mest,
haldjaist, vaimudest, Tarapi°
tast, surnute-usust. Ettekandes esi­tab
ta muuseas lugusid meie aja­loost
ja pärimustest, mis iilustree-rivad
neid uskumusi.
/iSESTIiMNASTUSUSX..;.-":
• Sellised on näiteks:
1) Meie muistsete vabadusvõitlus­te
ajal taanlase Hebbe rinnust süda­me
väljakiskumin^ (kui ta veel elas],
praadimine ja söömine, selleks et
vaenlaste vastu tugevaks saada.
/2) Lugu sellest, kuidas kalamees
saunas juhtus pealt kuulma „kala-kuningate"
(vaimude) jutuajamist,
kuhu nad oma kalad olid jätnud, ja
kuidas ta hiljem suure kalasaagi sair
3) „Hirmus lugu" jaaniõhtu veet­misest
Pirita kloostri juures, kus rah­vas
— Balthasär Russowi kroonika
järgi — meeletult pidutsenud, ,,lak-
. (udes, prassides, lauldes, karates ja
tantsides, suurtest torupillidest jori-nat
ajades ja hoorates!'. Mida seal
kõike juhtunud,,,seda di suuda ükski
ininiene küllalt uskuda".
4) Pikse asupaiga Võhandu jõe
— nii pühaks pidamisest, et kui mõis­nik
jõele veski peale ehitanud ja vee
saastanud, lõhkunud rahvas veski
maha, et Pikse kättetasust ning vil-jaikaldu^
test pääseda.
5) Setu Peko-pühast, mil koduju-malaPeko
kummardajad kuuvalgel
oma koosolekut pidasid ja selle oma
uueks preestriks valisid, kel omava­helisel
rüselemisel kõigepealt veri
välja tuli, /
6) ja lõpuks sügisest hingedeajast,
mil „hingekesed" hobusega surnu­aialt
koju toodi, austusega vastu võe­ti,
saunas viheldi, söödeti-joodeti ja
siis uuesti nende külma kodusse ta­gasi
viidi.
LENNART MERI FILMID
Esitatakse ka videofilme inglise
keeles, mis olid tehtud Lennart Meri
poolt Eestis. Esimene, Winds of the
Milky Way (Linnutee tuuled),näitab
kuidas arvatakse, et eestlased, nen­de
hõimud j t. jõudsid sinna piir­konda.
Teine, People of the Water-wolf
(Vesilinnu rahvasj^esitab vanu
Finno-Ugri eluviise/uske/kombeid.
Mõlemad on huvitavad ja heakskii­detud
filmid.
Lätlaste folkloori tutvustab Lalita
Muizniece (Kalamazoo'st).' Läti .rah­vausud/
kombed jne., olid vanasti
pandud lauluvormi, nimetatud „dai-nas".
Need laulud said oma alguse
juba mitu tuhat aastat tagasi, neid
koguti kirjalikult alles möödunud sa­jandi
lõpupoole. Peamine koguja oli
Krisjanis Barons, kelle elust näida-
.takse lühikene videofilm.
Dainase põhivorme ja variante on
kokku üle miljoni,tehes seda üheks
suuremaks kirjapandud suuliselt
edasi antud traditsiooni maailmas.
Üks dainas'e omapäradest on, et nad
on kirjiitatud„mina" vorinis — the
p o e t i c l " — agasee„mina" võibolla
kas inimene, loom või asi. Ja sellest
huvitavast lauluvormist kõnelebki
Lalita.
Lätlaste osa täiendab ka „Diždan-cis"
rahvatantsurühm, esitades
„Krustabas" tseremooniat— lätlaste
traditsiooniline lapse ristimine.
Leedulastest kõneleb Elena Bradu-nas.
Tema on„Ethnic folklife spe-cialist"
American Folklife Cent're'is,
Library of Congressi juures. Prae-gm
töötab ta oma doktorikraadi saa­vutamiseks
folkloori alal. Elena kõ­neleb
folkloori traditsioonide säilita­misest
(rõhuga leedulastel) väljas­pool
kodumaad. See saab olema väga
huvitav ja tänapäevale kehtiv loeng.
Algusega kell 9:30, päev lõpeb kel­la
5-e paiku, millele järgneb vein ja
Ülikooli aastapäev
Seekord tähistatakse Tartu ülikooli
aastapäeva pühapäeval,2. detsembri
pealelõunal kell 3.30 Tartu Instituu­dis.
Aktuse teemak$ on Uku Masing,
kellel äsja möödus 80. sünnipäev.
Masingu isiksus on märkimist leid-
.nud ka välismaal nii tema luule kui
ka,usulis-f ilosoofilisest küljest. Oku­peeritud
Eestis tema töid ei ole aval­datud,
kuid tema kolmrt luuletuskogu
on siin ilmunud. Uku Masingu luu­lest
räägib aktusel Urve Karuks ja
lühem ettekanne tema akadeemili­sest
tööst on Vello Salolt.
Ilmus „Eesti teadlased
väljaspool kodumaad-i
^Ägja ilmus trükist Eesti Teadusli­ku
Instituudi väljaandel ja prof. dr.
Teodor Künnapase toimetusel „Eesti
teadlased väljaspool kodumaad. Bio­graafiline
teatmik.". Sellesse teatme­teosesse
on kokku kogutud kõik tea­daolevad
eesti teadlased ja uurijad,
kes töötavad või on töötanud laiali­pillatult
üle kogu vaba läänemaail­ma
mitmes maailmajaos.
Teatmik sisaldab 577 isikut. Nen­de
kohta on toodud lühike elulugu,
teaduslikud kraadid, tegevus teadla­sena
ja uurijana, töökohad, kuuluvus
tähtsamatesse teaduslikesse organi­satsioonidesse,
mis äial eriti on tege­vust
avaldanud, näiteid tähtsamatest
ja iseloomustavamatest töödest ja
vihjeid teatmeteostele, kust võib lei­da
biograafilisi ja bibliograafilisi l i ­saandmeid.
Elusolevate teadlaste
kohta on toodud ka teadaolevad aad­ressid.
Mitme kohta on andmed pida­nud
jääma lünklikeks, kuna antud
olukorras ei olnud võimalik neid
saada. * >
See teos on väärtuslik andmeteko-gumik,
sisaldades osaliselt asenda­matuid
andmeid, mida ei ole enam
võimalik leida mujalt. See on nagu
ajalooline dokument, sellest, mida
iaestlased väljaspool kodumaad ön,
40-nepagulasaasta jooksul teinud ja
saavutanud teadusmaailmas. Ta an­nab
ühtlasi ülevaate sellest intellek­tuaalsest
loomingulisest jõust, mit­mepalgelisest
vaimsest rikkusest ja
püsivast produktiivsest töökusest,
mis on toonud eestlastele hea maine
kogu maailmas.
Suur arv selles teatmikus toodud
isikuist on teadusliku tegevuse kõr­val
tegutsenud ühtlasi meie ühis­kondlikul,
kultuurilisel ja poliitilisel
töö- ja võitlusväljal, samuti eesti or­ganisatsioonides.
See kõik suuren­dab
veelgi selle teatmeteose kasuta­tavust
ja vajalikkust.
Teos on praegu laialisaatmisel et-tetellijaile.
NELIKÜMMEND AASTAT
'ai kobavatest pagupäevist aasta, kaks,
sai seitse rammusat ja küllast aastat
a äkki — aeg su ette
nelikümmend!
See sinu tel • 1 •• sünnipäev.
Kui lootus oli meie rahva ainus leib,
sind äravalituna oinaks võttis võõras rando
Kui teised jäid kui elusana maetud,
sai sinu osaks elu, vabadus — suur taevaand!
On nelikümmend aastat
eluõigust kuulutatud kõikideko
On tõusnud, langend riigid.
Kuid reedetuna unustusse jäänud meie maa.
Kas uiteliivadele ehitand
ka sina pole oma eluhooned
ja teenind väärtusi, mis kassikuld?
Kord truudust vandusid, ent antud vannet
sa oled murdnud vaikides kui kurt ja tumm,
, Ei sinu huulil enam vanemate keelgi kõla!
. Toronto Eesti Segakoor
tähistas aastapäeva
Laupäeval, 13. okt. kogunes T.E.
Segakoori ja tema sõprade pere ligi
100-a liikmelises icoosseisus Eesti
Majja, et koori perekonnphtu raa­mides
tähistada koori 33-t aastapäe­va.
Koori esimees A. Kelder tervitas
koosviibijaid, andes lühikese Kumo-ristliku
ülevaate koori möödunud te­gevusest.
Esimehe sõrlavõtu lõppe­des
lauldi ,.HoiaJumal,Eestit". Kõik
laulud kanti ette koorijuhi U. Kooki
juhatusel: Helilindilt oli kokkutul­nuil
võimalus kuulata muusikalist
osa Esto '84 avatseremoonialt Ont.
Place'i Foorumist möödunud suvel.
Suvised mälestused said aga eriti
elavaiks. Kalju Urbeli poolt esitatud
video-lindilt Esto '84 laulupeost ja
defileest Maple Leaf Gärden'ist, kus
I T.E. Segakoor oii prominentselt esin­datud.
Koori abiesimees N. Hubel tänas
õhtu peaperenaist Margo Enders'it ja
tema virku abilisi maitsva ja rikkali­ku
õhtusöögi eest.
Ja ometi sa nende jalg ja käsi
sa nende silm ja suu.
Kas tõesti sina, nägija, ei näe,
kuis sada orjastatud rahvast
Tasuta kontsert
.,The Danforth Music Hall'is", 147
Danforth Avenue; toimub teisipäG-val,
30. okt. tasuta kontsert, mida
filmitakse televisiooni jaoks. Esine­vad
John Candy ja Eugene Levy
(„The Shmenge Brothers") Kontsert
algab kl. 6.30 õ. (uksed avatud kl. 6)
Lähemaks informatsiooniks tel. 773-
6015.
Oh argus — viletsate surirüü!
Aeg tõusta sinulgi, sa oma kohta tea!
Su koht kas tulihingeliste noorte keskel
või varjuriigist naasnud verevendi seas —
su koht sind aina ootab
võitlejate esireas!
Neeme Järvi algatus
Lakewoodis asutati
Tubin-Pärti ühing
juust ning jutuajamine omavahel ja
lektoritega. Kõik toimub George Ig-natieff
Theatre'is, mis asub Gerald
A. Larkin-hoones, 15 Devonshire
Place, kohe lõunapool Varsity Staa­dioni.
Terve päeva , programm maksab
S20 ($15 õpilastele, pensionäridele),
ainult hommikupoolne osa (9:30-
12:00) on $10 ($5) ja ainult pealelõu-naneosa
(1:30-5:00) koos veiniga on
$15 ($10).
. Loodame kõiki näha seal! '
KORRALDAV TOIMKOND
Pühapäeval»7. oktoobri! toimus
Lakewoödi Eesti Majas New Jer-sey's
niiöelda segaeeskavaga pä­rastlõuna.
Selle kokkutuleku ajen­dajaks
üll dirigent Neeme Järvi, kes
oma perega elab nüüd Lakewoödi
lähistel. Neeme Järvi südamel la­sub
mure, kuidas eesti muusikat
viia enam rahvusvahelisele fooru­mile,
seda enam, et meil on muusi­kuid
ja muusikat, mis on täiesti
maailmaklassi tasemel.
Selle küsimuse selgitamiseks ja
idee propageerimiseks kõneles
maestro Järvi pikemalt, vaheldamisi
muusikaliste ettekannetega tema 12.
aastaselt pojalt Kristjanilt klaveril ja
tütrelt Marikalt flöödil. Ettekanded
olid vaheldumisi sõnalise osaga, mis
tegi selle pealelõuna kõigiti naudi­tavaks
umbes sajakonnale osavõtja­le.
Neeme Järvi, kes ühtlasi oli ka
klaverisaatjaks Kristjanile ja Mari­kale,
peamine sihtpunkt oli Tubina
muusika jäädvustamine heliplaati­del,
mis läheks maksma iga plaadi
kohta 11.000 dollarit. Niisuguste
summade kättesaamine nõuab aga
erilist jõudude koondamist ja kaas­maalaste
juurdetõmbamist. Tubina
kõrval nimetas Järvi ka Parti välja­paistvat
heliloomingut.
Oma kogemustest väidab kõnele­ja,
et Tubinat on ikka tahetud näha
nagu seotult vene muusikaloomin­guga.
Moskvas on õpitud Tubina
töid, kuid Eestis vaadatakse temale
kuidagi viltu. Ometi on Tubinal täies­ti
oma nägu ja oma helikool. Järvi
dirigendina on saanud ette kanda
Tubina muusikat nn nagu võimalik.
Stokholmi raadio — muuseas — ole­vat
temast juba tüdinud selles mõt­tes!
Järvi rõhutab just, et dirigendina
on praegu parim aeg Tubina helitöid
levitada ja ülesse tõsta maailma foo­rumile.
Miks ei või meil olla meie
oma „Sibelius" nagu on soomlastel?
Kopenhaageni noodikirjastus Vilhelm
Hansen on välja andmas Tubina heli­tööde
noote, kuid kahtlemata on ef-fektsem,
kui kontsertide koostajaile
on võimalik seda tutvustada ette­mängimisega
heliplaatideU. .
Nagu eespool mainitud, tegi kõne­leja
vaheaegu mitmel korral. Siis esi­tas
Kristjan klaveril Mozarti, Bachi ja
Schuberti palasid suure oskuse ja
tugevusega. Marika mängis flöödil
samuti Bachi ja Mozartit, aga ka
Heino Elleri palasid, mis olid eriti
kütkestavad oma lüürilise iluga heas
ettekandes. Marika esitas ka kaks
Tubina pala moodsamas toonis. Ette­kanded
nii Kristjanilt kui ka Mari-
Rahvusvaheline
kunstinäitus ukrainlaste
algatusel
Ukraina kunsti sihtkapitali algatu­sel
korraldatakse Torontos 1. kuni
30. detsembrini rahvusvaheline
i kunstinäitus. Loodetakse, et sellest
võtab osa kuni 20-ne etnilise grupi
kunstnikud Torontost ja väljaspoolt
Torontot. Kunstinäitus on mõeldud
etniliste rahvusgruppide panusena
Toronto linna 150-aasta tähistamisel.
Lähemat informatsiooni saab näi­tuse
korraldajatelt telefonil(416) 766-
6802.
kalt võeti vastu el^va aplausiga! (Et­tekannete
akustika paranes, kui
Marika lasi tiibklaveri kaane sulge­da!)
Lõpule jõudes tegi maestro Järvi
ettepaneku' , moodustada sealsamas
Tubina — Pardi nim. ühing ja esitas
selle juhatuse kandidaatidena — esi­meheks
iseenda,' abiesimeesteks P.
Saar ja H. Must, sekretäriks K. Tek­kel,
abideks A. Taremäe, A. Mere,
laekuriks V. Krimm, abilaekuriks pr.
Kiin.
Nii fondi moodustamise ettepanek
kui ka juhatuse koosseis kiideti heaks
üldise aplausiga. Samal koosviibimi-seloli
osavõtjate poolt juba tehtud an­netusi
ja nii võidi teatada, et fondi on
laekunud 480 dollarit. Oma ideed,
nagu eespool käsitatud, oli Järvi juba
varemalt välja kuulutanud tema
poolt koostatud sellekohases kirjas,
laiali saadetud kaasmaalastele.
Pärastlõunat meeldivalt ilustanud
Kristjan ja Marika said korraldajailt
lilli ja väikese magusapaki, lille sai
ka Neeme Järvi abiline, tema abikaa­sa!
Koosviibimise tegelik korraldaja,
kohaliku eesti seltsi esimees H. Must
ütles nii alg- kui lõpusõna. Lahked
perenaised, nagu ikka, pakkusid ei­nelauas
võileibu, kooki ja kohvi.
YR.
ei-
Mälestusmomente mälu
^laugetest hämarnurkadest
JOONAS UULU •
i IV. ••
Leitnandi imerohi mõjus oivali­selt.
Juba sama päeva õhtupoolikul
oli vähemalt 50 inimest rongil ja teel
soovitud sihtkohta. See oli saabujaist
väike arv, k-uid rohkem kui midagi.
Enamikul ei olnud tõendeid, et neid
keegi kuski ootab. Neil tuli siiski
jääda ja — nagu hiljem selgus —
asuda tõepoolest koristama Hanno­veri
riisusid. Kuni neist nooremail
õnnestus pääseda Inglism'aale ja seal
edasi Kanadasse. Sõitis ära ühes oma
pereko/inaga ka meie Eestist päästja,
leitn. E.,ikkaTir(jioli, kus me tõesti ka
jälle kohtusime. Mitu kuud h i l j e m -
ja jälle surma vikati alt välja libise»
Nüüd tundsime Qndid tõepoolest
vabadena. Minu ja paljude teiste tee
viis Berliini. Sealt tuli otsida naise ja
lapse jälgi. Aga peajaamast palju
kaugemale minna ei saanud. Häire
järgnes teisele, isegi kinoetendused
katkestati ja inimestel tuli joosta var-jendeisse..
Toiduks oli nüüd ainult
..Eintopf", ainuke ilma kaartideta
saadav kõhutäidis, ja mägamispai-gaks
põrand jaamahoone mõnes nur­gas.
Siis teati kõnelda, et Eestist va­rem
saabunud naised-lapsed on pan­dud
koos vene naistega Berliini-Wil-helmshageni
laagrisse. Sinna jõud­nult
teatati aga ainult,' et sellenime­line
koos õe ja selle lastega on olnud
küll seal, aga saadetud edasi teadma^
ta kuhu. Õest eraldi. Viimane oii
läkitatud Rheini äärde tööstusse.
Möödus uus päev ja öö jaamahoones
pakkide vahel. Aegajalt vilksatas
üks ja teine tuttav hägu jaamaplatsil,
samuti nõutu ja murelik. Ainult hea
sõber ja klassivend, Omakaitse-oh-vitser
ja jõuka suurtalu peremees Ah­jast,
kes oli põgenenud kampsuni
väel otse põllult, hobuseidki adraga
samasse jättes (suri aasta tagasi Ing­lismaal),
oskas anda nõu: ,jKatsu
siinsamas Idaministeeriumis või mis
ta on, seal mingi Eesti osakond."
Ja seal see oligi, kus mulle õnn
mind veel mäletava Oskar Pärli näol
lõpuks sülle langes. Oli olnud Eestis
kohaliku piirkonnakomsisariga koos
mõnelgi korral ka Paides, tundis
mind ära.
„Otsid oma naist lapsega," pani ta
nüüd korraga siin kitsas koridoris
käe mulle õlale. „Astu siia vaiksema
nurga poole. Saatsin nad ära — -Su-deedimäale,
Schönlindesse. Oli kir­jutanud
Berlun-Wilhelmshagenis
kurja kirja venelaste poolt kohale
toodud lutika-armeede kohta. Sain
sellele käe õigel ajal peale panna —
m u i d u . . . mine teal Kirjutan sulle
kohe pileti välja, jäta Berliin kohe
siiapaika, Neuhammer on igal sinu
taolisel kannul"
Isegi teate minu kohalejõudmise
aja kohta saatis ta ette ja koos 4—5
teise ..õnneseenega", keda kuhugi ei
oodatud, olime paari tunni pärast
teel. Hüvasti Berliini jaamahoone
„Eintopf" ja põrandad, jumalaga
õhurünnakud!
Schönlinde ja ta segalaager vilet­sas
vanas koolihoones — jah. Olnuks
ehk seegi nüüd omamoodi puhke­paik,
aga juba oli jõudnud kollatõbi
minus võtta päriselt võimust. Oli ala­nud
kodumaal, siis vahepealseisrei-siraskustes
nagu pisut taandunud. Jä
11-kuine lapski oli haiglas. Juba jaa­mast,
laagrisse pääsemata, tuli min­na
Zittausse teda ära tooma. Kol­mekümne
või neljakümne inimesega
laagritoas; nagU tagasi jõudnult sel­gus,
oli õhku sama vähe kui ruumi.
Kitsast vahekäigust tekiga eraldatud
voodiase ukse juures nurgakeses oli­gi
kohaks, kuhu pidime mahtuma
kõik kolm, üks peagu terve, kaks aga
põdurad. Valgust ei olnud kübetki.
Oli õnn, et olukorra pidev halve­nemine
uute põgenike jätkuva juury
devooluga sundis otsima inimestele
uut asukohta. Kuni 50 eestlasele sai
selleks Niemesi raudteejaama lähe­dana
järveäärne vaikne Wartemberg
(Warte am Berg), omajagu kaitstuna
40 kiloineetri kaugusel eemal asu­vast
30.000 elanikuga Reichenbergi
(Liberec) tööstuslinnast, paljude
eestlaste elu- ja töökohast. Siin jät­kus
mäeveerul vaikse järve kaldal
üksikuna asuvas suvilas ruumi peale
minu ja Peet Areni pere veel 4—5
eestlasele. Pisut eemal asuvas Ran­nahotellis
said teiste kõrval peavarju
ka koolivennad, arhitekt Osvald Mitt
oma veetleva kodukanaga ja lendur-leitnantEnn
Tammaru väljavalituga.
Aga siin pidi peagu leidma meid ka
seni tühjalt sähvinud surmavikat.
VeJBl oH meil järel pisut raha ning
ümbšrk^äüdesetes külades müüdi
rohkesti Õunu. Kus raudtee otse külla
ei viinudi tuli teha jalgsirännak läbi
metsatuka või võsariba. Kui mu nai­ne
siis ühel õuntekandamiga tagasi­teele
asumisel ei leidnud põhjust
tshehhi naise teekonnakaasluse tõr-'
jumiseks, sai ta päästjaks ainult ju­huslikult
libisenud märkus, et ta
peab olema kodutuna võõral maal.
„Kes teid käskis? Jäänud oma Ber­liini
— ühes teiste sakslastega,"
muutus kaaslane teravaks.
„Berliin ja saksalased on minule
sama võõrad, nagu see paik siin."
,,Võõras rahvas jä võõras paik!
Kes teie siis olete?"
. ..Põgenik Eestist ja eestlane."
See vastus lõi kaaslase algul tum­maks.
..Aga teie keel, see on puhas. Ber­liini
kandi saksa keel!?"
„Seda ta on, ma lõpetasin oma ko­dumaal
saksakeelse gümnaasiu­m
i . . . "
„Sa taevas! Sähke, võtke pool mi­nu
leivast. Ja mina kavatsesin teid
enne metsast väljumist... nojah, et
oleks üks vihatud sakslane jälle vä-h^
m..."
Põlastusega lükkas mu naine pa­kutud
leiva tagasi, aga — jälle oli
vihisevalt vikatit keerutav surm läi­nud
meist tühja käega mööda.
Rahulikult möödusid siin suvila-tagusest
metsast raiutud kuusekese
juures jõulud ja paranes tervis. Aga
koos juba veebruari esimestel päeva­del
lumest vabanenud põllulappidele
ilmunud kuldnokkadega hakkas tu­lema
Reichenbergi suunast halbu
uudiseid ja kostma kurjakuulutavat
kõminat. Teati sosistada, et siin-seal
ümbruskonnas olid tshehhid muutu­nud
aktiivselt vaenulikeks. Siis pom­mitati
Reichenbergi, mis nõudis hul­ga
eestlaste seas ka mitme kodulin-
' lase elu. Ühel ööl lõõmas tulikahju
paar kilomeetrit eemal üle järve.
Päeval pärast säda Rannahotelli min­nes
ootas ees üllatus — vargsi ja vaik­selt
olid lahknud sealt kõik kaas­maalased
juba eelmisel õhtul. Oli
niisiis saabunud meilegi aeg võtta
tuul jälle tiibade alla, teatq[da sellest
ka teistele,veel kohale jäänutele,ja
minna. Sellestki jutustab lähemalt
eespool nimetatud autori kolmas
saatusdraämasid käsitlev jutustus
\,Ia linnuparved rändavad jälle".
(Järgneb)